Otto Heinrich Warburg
| Otto Heinrich Warburg | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
8. oktoober 1883 Freiburg, Saksa keisririik |
| Surnud |
1. august 1970 (86-aastaselt) Berliin, Lääne-Saksamaa |
| Alma mater |
Berliini Ülikool Heidelbergi Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | biokeemia |
| Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1931) |
Otto Heinrich Warburg (8. oktoober 1883 Freiburg – 1. august 1970 Lääne-Berliin) oli saksa biokeemik ja füsioloog, Nobeli auhinna laureaat.
Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind määrati talle 1931. aastal hingamispigmentide avastamise eest.
1944. aastal esitati ta teist korda Nobeli auhinna kandidaadiks tänu oma töödele nikotiinamiidi, fermenteerimise käigu ja vastavate ensüümide alal ning flaviinrühma avastamise eest lumiflaviinist. Kuulujutud räägivad, et Nobeli instituut olevat ta auhinna saamiseks välja valinud, kuid ta polevat seda kätte saanud, sest Saksamaa oli 1937. aasta seadusega keelanud sakslastel Nobeli auhinda vastu võtta. Nobeli instituudi väitel polevat see kuulujutt tõsi: Warburgi olevat küll kaalutud, aga lõpuks läks auhind siiski saksa päritolu ameeriklastele Joseph Erlangerile ja Herbert Gasserile.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Emil oli Strassburgi, Freiburgi ja Berliini ülikooli füüsikaprofessor ja 1899–1905 Saksa Füüsikaühingu president. Isa oli juudi päritolu. Warburgide suguvõsa kaugemas harus oli palju rikkaid pankureid.
Otto Heinrich Warburg õppis keemiat Nobeli keemiaauhinna laureaadi Emil Fischeri käe all. Ta sai doktorikraadi Berliinis 1906. Seejärel õppis ta meditsiini Ludolf von Krehli käe all ning kaitses teise doktoriväitekirja Heidelbergi ülikoolis 1911.
1908–1914 oli ta seotud Napoli merebioloogiajaamaga. Seal uuris ta merisiilikute munade hapnikutarbimist ja tõestas, et pärast viljastumist suureneb nende hapnikutarbimine rohkem kui kuus korda. Tema katsed tõestasid ka, et raud on merisiilikute vastsete arenguks hädavajalik.
Ta kuulus alates noorpõlvest ratsaväe koosseisu ja osales Esimeses maailmasõjas ulaanide ohvitserina. Teda autasustati Raudristiga. Hiljem ütles ta, et sõda andis talle väärtusliku võimaluse näha "tõelist elu" väljaspool akadeemia seinu. Sõja lõpupoole, kui selle lõpptulemus oli ilmseks saamas, kirjutas Warburgide perekonnatuttav Albert Einstein talle ning palus tal sõjaväest akadeemiasse tagasi tulla, sest temasuguse ande hukkumine sõjas oleks korvamatu kaotus.
Warburg oli 1915–1950 Berliini ülikooli professor ja 1930–1953 Max Plancki Rakufüsioloogiainstituudi direktor. Ta uuris rakuhingamist ja fotosünteesi ning kasvajate ainevahetust ja käärimist. Ta avastas hingamispigmendid. Aastal 1926 tõestas ta, et süsinikoksiid ehk vingugaas tõkestab rakuhingamist.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1931 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind
- 1934 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
