Valgevene ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 12. detsember 2015, kell 22:44

Valgevene ajalugu on ülevaade Valgevene ajaloolistest sündmustest ja arengutest.

Połacki, Turaŭ vürstiriik ja teised slaavi vürstiriigid 12. sajandil

Muinasaeg

6.–7. sajandil Suure rahvasterände ajal ilmusid tänapäevase Valgevene aladele, kus juba elasid balti hõimud, idaslaavlased (litviinid). 8.–9. sajandil toimus idaslaavi hõimude (krivitšite, dregovitšide ja radiimitšite) massiline asumine Valgevene alale ja baltlaste assimileerimine.

Keskaeg

Kiievi-Vene riigis

9. sajandil tekkisid Valgevene aladel esimesed, viikingite valitsetud, idaslaavlaste vürstiriigid – Połacki vürstiriik, keskusega Połackis ja Turaŭ vürstiriik, keskusega Turaŭs. Ajalooallikatest on teada 862. aastast Połacki esmamainimine – Valgevene riikluse algus^[viide?], 980. aastast mõjuvõimsa ^[viide?] Turaŭ vürstiriigi esmamainimine ja 1067. aastast esmakordne Minski (Mensk) linna minimine.

Valgevene alade valitsevad valitsejadünastiad olid algselt Skandinaavia päritolu Rogvolodovitšid (Рогволодовичи) (10.–11. sajand). Idaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi moodustamise järel aga Rjurikovitšite valitsejadünastia haru: Vseslavitšid (Всеславичи) (12.–13. sajand).

Pikemalt artiklis Slaavi vürstiriikide loend

Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Połacki vürstiriik, 12. sajandil Smolenski ja Turovi-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.

Valgevenet (tänapäeva Vitebskit ja Usvjatõt) läbis ka muinasaegne kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

Polotski vürstiriik

Pikemalt artiklis Polotski vürstiriik, Valgevene valitsejad

11.–12. sajandil toimusid Polotski vürstiriik (Połacki vürstiriigi) ja Kiievi suurvürstiriigi vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Połacki vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 1044–1168 ja 1071–1101 oli Polotski vürst Vseslav Brjatšislavitš (Усяслаў Брачыславіч, Всеслав Брячиславич, Всесла́в Чароде́й), kes oli ka (1068–1069) Kiievi suurvürst. Aastatel 1044–1066 ehitati Połackis Püha Sofia katedraal, märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest Novgorodi Vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigiga, kus ehitati samuti Ida-Rooma Konstantinoopoli Hagia Sophia eeskujul Novgorodi Püha Sofia katedraal ja Kiievi Püha Sofia katedraal. Majanduslike sidemetega Skandinaaviaga seotud Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus veetše ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürstidünastiatest analoogselt Novgorodi vabariigi ja hilisema Pihkva vürstiriigiga. Polotski vürst Vseslav Brjatšislavitši surma järel 1101 aga riik killustus tema poegade vahel: Minski, Vitebski, Drutski, Izjaslavski, Logoi, Strežnevo ja Gorodskoi vürstiriikideks.

Teine suurem vürstiriik, tänapäeva Valgevene aladel Turovi-Pinski vürstiriik lagunes Turovi ja Kletski osastisvürstiriikideks.

Enne Läänemere ristisõdu kogusid Połacki vürstid andamit andamit neid ümbritsevatelt balti hõimudelt (žemaitid, latgalid jt) ning vürstiriiki kuulusid ka osastisvürstiriigid: Jersika vürstiriik, Koknese vürstiriik. Liivimaa ristisõja algetapil, asudes levitama ristiusku Daugava jõe suudmes liivlaste seas, nõutas Üksküla piiskop Meinhard nõusolekut Połacki vürst Vladimir Vseslavitšilt. Liivimaa vallutamise käigus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt, püüdis Połacki vürst taastada oma mõjuvõimu liivlaste aladel (Daugava alamjooksul), tehes 1203. aastal sõjakäigu Riiale, kuid oli sunnitud 1212. aastal sõlmima Riia piiskopiga leedulaste vastase liidulepingu ning loobuma taotlustest liivlaste aladele. 1216. aastal kavandas vürst Vladimir Vseslavitš saarlastega ühist sõjakäiku Riiale, kuid suri enne sõjakäiku.

12. sajand jagunes vürstiriik maakondadeks ning 1223. aastal liideti ja muudeti Smolenski vürstiriigi osastisvürstiriigiks.

Kiievi-Vene riik ei olnud 12. sajandil stabiilse ja tugeva keskvõimuga riik ning sellest eraldus teisi riike. Suurvürstiriigi koosseisu olid selle lõpliku lagunemise ajaks jäänud Rostovi-Suzdali vürstiriik, Smolenski, Rjazani, Galiitsia-Volõõnia, Perejaslavli, Tšernigovi, Polotski, Turovi-Pinski ja Novgorodi vürstiriik. 1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik (nimetatud ka Rostovi-Suzdali vürstiriigiks) keskusega Vladimiris. Selle riigi juhid olid Juri Dolgoruki ja Andrei Bogoljubski. Sinna läks üle suurvürsti tiitel ja kolis ka Kiievi kirikujuht metropoliit. Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad.

Mongolite invasioon Euroopasse

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse , Mongolite invasioon Venemaale

13. sajandi esimesel veerandil alanud mongolite invasiooni tulemusel Euroopasse ja Kagu-Venemaa aladele, Kiievi-Vene järglasvürstiriikide (Lõuna-Venemaa stepialadele ja võitsid nad 1223. aastal Kiievi suurvürsti Mstislav III juhitud vene-polovetsi ühisväe Kalka lahingus. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni. Aastatel 1238–1239 vallutasid nad Lõuna-Venemaa ja Kirde-Venemaa. Mongolite riigi vallutustest jäid välja Loode- ja Lääne-Venemaa alad: Novgorodi vabariik, Połacki vürstiriik, Turovi-Pinski vürstiriik ja osa Smolenski vürstiriigist.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alade laienemine kuni 1462. aastani

Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik

Esialgu maksid balti hõimud Połacki vürstiriigile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Połacki ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Saksa ordu agressiooni ähvardus kiirendas ühendatud Leedu riigi tekkimist. Aukštaitija vürst Mindaugas ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu.

Mindaugas ühendas 13. sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Połacki vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast.

Leedu suurvürsti Gediminase (1316–1341) ajal ja 14. sajandi I poolel ühendati Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Połacki vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

15. sajandil oli Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks.

15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast. Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad: 1492–1494; 1500–1503; 1507–1508; 1512–1522 ja 1534–1537.

Moskva-Leedu sõda (1492–1494)

Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1492–1494)

Aastatel 1492–1494 toimunud sõjategevuse lõpetas 1494 sõlmitud "Igavene rahu", mille järgi läks suur osa Verhovski vürstiriikide maid ja Vjazmamaa Moskva suurvürstiriigile, kes tagastas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile Ljubutski, Serpeiski, Mosalski, Opakovi ja ütles lahti nõudmistest Smolenskile ja Brjanskile.

Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Aastatel 1500–1503 toimunud sõjategevuses rüüstas Moskva suurvürsti liitlane Krimmi khaan Mengli I GireiLeedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi lõunaosa, tema pojad võtsid ja põletasid Hmelniki, Kremenetsi, Bresti, Vladimiri, Lutski, Brjaslavli ning viisid sealt palju vange. 1503. aastal sõlmiti kuueks aastaks Blagoveštšenski vaherahu. Selle järgi sai Moskva suurvürstiriik suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 oma territooriumist.

Moskva-Leedu sõda (1507–1508)

Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1507–1508)

Aastatel 1507–1508 toimunud sõjategevuses, 1507. aasta veebruaris, pärast Vassili III keeldumist täita Leedu uue suurvürsti Zygmunt I ultimaatum Blagoveštšenski vaherahuga saadud maade tagastamise kohta, otsustas Leedu, Vene ja Žemaitija seim sõda alustada. Sõjategevus algas 1507 suvel üheaegsete rünnakutega leedulaste poolt Tšernigovi ja Brjanski maadele ja krimmitatarlaste poolt Verhovski vürstiriikidesse. Vürstid Mihhail Lvovitš Glinski, tema vend Vassili Lvovitš Glinski ja teised šlahta liikmed üleminekust Moskoovia valitseja teenistusse koos oma valitsetavate maavaldustega, mis olid antud nende esivanemate valitsemise alla pärast Moskva suurvürstiriigis toimunud võimuvõitluse kaotust ning Leedu suurvürsti teenistusse asumist. Glinskite väed võtsid Mozõri, Kljotski, piirasid Žitomiri ja Ovrutši, ning piirasid koos Moskva suurvürsti väejuhi Vassili Ivanovitš Šemjatšitši vägedega Minskit ja Slutskit.

Septembris 1508 algasid Žygimantas Senasise ja Vassili III vahel rahukõnelused. Rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1508. Selle järgi tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija kõiki eelnenud Moskva vürsti Ivan III vallutusi.

Varauusaeg

16. sajandi teisel poolel toimunud sõdades: 1558–1583 Liivimaa sõda, 1563–1570 Põhjamaade seitsmeaastane sõda, 1562–1582 Vene-Poola sõjas toimusid sõjategevus vaenuvägede vahel Poola-Leedu tuumikala ja Moskva suurvürstiriigi vahel asuvatel Valgevene aladel.

Valgevene alad Rzeczpospolitas 1586. aastal

Pikemalt artiklis Rzeczpospolita, Poola-Rootsi sõda Poola-Vene sõda

Vene-Leedu-Poola sõda

Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1562–1582)

Suvel 1562 tegi Moskva suurvürstiriigi väed vürst Andrei Kurbski juhtimisel rüüsteretke Viciebski piirkonda. Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.

Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all, Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tulemusena taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.

Rzeczpospolita

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, Rzeczpospolita Obojga Narodów, mis eksisteeris föderatiivne riigina aastatel 1569–1795. Riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist, mille koosseisus olid ka Valgevene alad. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis riigi aadlike, šlahta poolt valitav kuningas ja riiki valitses ühine Sejm.

Leedu suurvürstiriigis ja järgnevalt Rzeczpospolitas olid Valgevene alad jaotatud Navahradaki, Bresti, Minski, Mstsisłavi, Viciebski ja Połacki vojevoodkondadesse.

Kolmeteistkümneaastane sõda

1654. aastal puhkes Poola–Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. 1654. aasta kevadel tungisid Moskva tsaaririigi väed kolmest suunas Rzeczpospolita, Leedu aladele: sõjatandri keskosas suundus tsaari Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel Smolenskile; Novgorodi suunalt tungisid vürst Vassili Šeremetevi juhtimisel väed Neveli, Pihkva, Viciebski ja Połacki suunal ja vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Brjanski suunalt Roslavli, Mstislau ja Barysaŭ suunal. Hmelnõtskõi poolt saadeti lisaks ka osalemiseks sõjategevuses kasakaid, hetman Ivan Zolotarenko juhtimisel. Lisaks Moskva vägede sissetungile ida poolt, alustasid sõjategevust Rzeczpospolita vastu ka Bogdan Hmelnõtskõi kasakad, keda toetasid Ukraina aladele saadetud väeüksus Vassili Buturlini juhtimisel.

Moskva väed vallutasid 4. juunil Dorogobuži ning Leedu suurhetman Janusz Radziwiłłi väed taganesid Smolenski suunas. Jägnevalt alistusid: 11. juunil Nevel, 14. juunil Belaja, 28. juunil asus tsaar Aleksei I Mihhailovitš piirama Smolenskit. 29. juunil vallutati Połack, 2. juulil Roslavl, 20. juulil Mstislau. Moskva väed vallutasid 2. augustil Orša, taganemist jätkava ja linna maha jätnud J. Radziwiłłilt. 9. augustil vallutati Vassili Šeremetevi vägede poolt Gluboki linn ja 20. augustil Ozerištša. Samal ajal vallutasid kasakad Homieli, Tšetšerski ja Nõvõi Bõhhovi. 24. augustil alistus Mahiloŭ ning 17. novembril vallutas V. Šeremetev pärast pikaajalist piiramist Viciebski kindluse. Sügise saabumisel, aktiivne sõjategevus katkes.

Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel tungisid Lvivi alla. Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakovi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda

Uusaeg

Valgevene Venemaa keisririigi koosseisus

1772, 1793, 1795: Poola jagamised
1772, Esimene Poola jagamine, 25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsiooniga Vene keisririigi, Austria ertshertsogkonna ja Preisimaa kuningriigi vahel anti Venemaale Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad, Polotsk ja Vitebsk. Suured maa-alad ja neil asuvad elanikud annetati Vene keisrinna Katariina II poolt vürst Grigori Potjomkin, feldmarssal Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski, kindralmajor Aleksander Suvorovile.
1793, Teine Poola jagamine
1794, venevastane ülestõus Tadeusz Kościuszko (valgevene Тадэвуш Касцюшка) ja Jan Henryk Dąbrowski juhtimisel
1795, Kolmanda Poola jagamise tulemusel likvideeriti viimased Rzeczpospolita jäänused Valgevenes ning moodustati 5 Venemaa keisririigi kubermangu: Mogiljovi, Vitebski kubermang – Valgevene kindralkubermangu ja Minski, Grodno ja Vilno kubermang – Leedu kindralkubermangu koosseisus.
1863–1864, 1863. aasta ülestõus Poolas, Valgevenes ja Leedus. Valgevenes Kastuś Kalinoŭski juhtimisel

Rzeczpospolita jagamised

Pikemalt artiklis Poola jagamised, Rzeczpospolita

Esimene Rzeczpospolita jagamine, 1772

Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine

1763. aastal suri Poola kuningas August III. Venemaa keisririigil oli õnnestunud tõmmata Rzeczpospolita 18. sajandi I poolel Venemaa mõjusfääri, selle säilitamiseks sõlmis Venemaa liidu Preisi kuningriigiga ning üheskoos saadi 1764 troonile endale sobiv kuningas August IV (Austria-Prantsusmaa kuningakandidaadi asemel). Venemaa ja Preisimaa sekkusid ka edaspidi Poola siseasjadesse. Näiteks tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas „rahu ja korra taastada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk).

Teine Rzeczpospolita jagamine, 1793

Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Rzeczpospolita katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege ja Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel. Poola riigist läks Venemaa keisririigile, Valgevene Minski ja Słucki piirkonnad.

Kolmas Rzeczpospolita jagamine, 1795

Pikemalt artiklis Kolmas Poola jagamine

1794. aastal puhkes Poolas Kościuszko ülestõus. Poola regulaararmee suutis hõivata Vilniuse, Varssavi ja Krakówi. Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisi kuningriik. Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogkonna monarhid otsustasid pärast Varssavi kapituleerimist, oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.

Venemaa keisririik sai maad Nemunase ja Bugi jõest ja Valgevene aladel Navahrudaki piirkonna.

Venemaa keisririigis

Pikemalt artiklis Venemaa keisririik, Venemaa Keisririigi haldusjaotus

1835
1882
1891
Mogiljovi, Vitebski, Minski, Grodno, Kovno ja Vilno kubermangud 1897. aastal

20. sajand

Valgevene elanikkond ei olnud 20. sajandi alguses poliitiliselt eriti aktiivne. Enamik elanikest tegeles põllumajandusega ning aktiivne linnaelanikkond moodustas vaid väikese osa Valgevene kubermangude elanikkonnast. Suurimad linnad olid Vitebsk, kus oli ligi 100 000 elanikku, ning Minsk, mis alles ligines sellele piirile. Valgevene elanikkonnal ei olnud riiklikku iseseisvuse püüdeid, sest puudusid rahvusel põhineva iseseisvuse traditsioonid, varasemad Valgevene riiklikud moodustised olid olnud vaid Poola riigi koosseisus. Venemaa keisririigi poolse venestamispoliitika tõttu puudusid 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise juhtfiguurid. Poliitikas oli toetus Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteile, mis oma poliitilises tegevuses esindas maarahva huve.

Esimese maailmasõja alguses vallutasid Saksa keisririigi väed Lääne-Valgevene ning rindejoon Vene-Saksa rindel stabiliseerus 1915. aasta oktoobris joonel: Dvinsk – Braslav – Postavõ – Smorgon – Baranovitši – Pinsk. Kujunenud rindejoon püsis kuni 1918. aasta veebruarini ning jagas Valgevene kaheks, milles läänepoolses Valgevenes oli Saksa okupatsioon ja parempoolsed Valgevene alad Venemaa keisririigi vägede kontrolli all. Ida-Valgevenes, Mogiljovis, asus ka Kõrgema ülemjuhataja Nikolai II Kõrgema Ülemjuhataja Peastaap.

1917. aastal Venemaa keisririigi lagunemise ajal oli Valgevene iseseisvuse protsessid tõkestatud toimunud I maailmasõja tulemusena Valgevene poolitamisega ning 1917. aasta oktoobris Venemaal Petrogradis toimunud oktoobrirevolutsiooni järel haarasid Valgevenes võimu VSDT(b)P bolševike fraktsioon Aleksandr Mjasnikovi juhtimisel, kes Valgevene piirkonna tulevikku ei kavandanud iseseisvana, vaid kui puhverterritooriumina Venemaa sisepiirkonande ja Petrogradi kaitsel. Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aasta kevadel bolševike toetatud Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun; 1919. aastal Nõukogude Venemaast sõltuvad Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

15. detsembril 1917 kogunes Valgevenes Ülevalgevenemaaline kongress, millele kogunenud 1872 saadikut kiitsid heaks Valgevene iseseisvumise, kuid kongress aeti Lääne oblasti ja rinde Rahvakomissaride Nõukogu otsusega laiali.

Valgevene Rahvavabariik (1918–1920)

Pikemalt artiklis Valgevene Rahvavabariik
Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Eestis (1919-1920)

15. novembril 1919 oli moodustatud Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Baltikumis (Асобны аддзел войскаў БНР у Балтыі), mille komandöriks sai kindralmajor Stanisław Bułak-Bałachowicz.

Poola ja Valgevene NSV vahel jagatud maa (1920–1939)

Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Aprillis 1920 algas Nõukogude-Poola sõda. Punaarmee koos partisanidega hõivas enamiku maast. Et Leedus olid võimule tulnud rahvuslased, moodustati 31. juulil 1920 vormiliselt iseseisev Valgevene NSV.

Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

Lääne- ja Ida-Valgevene taasühendamine 1939

Fail:Belorussian SSR 1940.jpg

Valgevene taasliitmine NSV Liiduga, 1940. aasta

Saksa okupatsioon 1941–1944

Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Idaalade Riigikomisariaat, Valgevene kindralkomissariaat, Valgevene Teises maailmasõjas

II maailmasõja järgne Valgevene NSV (1945–1991)

Pikemalt artiklis Valgevene NSV

Valgevene Vabariik, 1991–

Łukašenka režiim

Alates 1994. aastast.

Vaata ka

Välislingid

Kirjandus

Игорь Литвин, Затерянный мир, или малоизвестные страницы белорусской истории

@@ 23. rida: / 23. rida: @@
 ===Polotski vürstiriik===
 {{Vaata|Polotski vürstiriik}}, ''[[Valgevene valitsejad]]''
-[[11. sajand|11.]]–[[12. sajand]]il toimusid Polotski vürstiriik (Połacki vürstiriigi) ja [[Kiievi suurvürstiriik|Kiievi suurvürstiriigi]] vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Połacki vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 1044–1168 oli Polotski vürst [[Vseslav Brjatšislavitš]] (Усяслаў Брачыславіч, Всеслав Брячиславич, Всесла́в Чароде́й), kes oli ka (1068–1069) [[Kiievi suurvürst]]. Aastatel [[1044]]–[[1066]] ehitati [[Połack]]is [[Püha Sofia katedraal]], märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest [[Novgorodi Vabariik|Novgorodi Vabariigi]] ja [[Kiievi suurvürstiriik|Kiievi suurvürstiriigiga]], kus ehitati samuti [[Ida-Rooma]] [[Konstantinoopol]]i [[Hagia Sophia]] eeskujul [[Novgorodi Püha Sofia katedraal]] ja [[Kiievi Püha Sofia katedraal]]. Majanduslike sidemetega Skandinaaviaga seotud Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus [[veetše]] ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürsti[[dünastia]]test analoogselt [[Novgorodi vabariik|Novgorodi vabariigi]] ja hilisema [[Pihkva vürstiriik|Pihkva vürstiriigiga]].
+[[11. sajand|11.]]–[[12. sajand]]il toimusid Polotski vürstiriik (Połacki vürstiriigi) ja [[Kiievi suurvürstiriik|Kiievi suurvürstiriigi]] vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Połacki vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 1044–1168 ja 1071–1101 oli Polotski vürst [[Vseslav Brjatšislavitš]] (Усяслаў Брачыславіч, Всеслав Брячиславич, Всесла́в Чароде́й), kes oli ka (1068–1069) [[Kiievi suurvürst]]. Aastatel [[1044]]–[[1066]] ehitati [[Połack]]is [[Püha Sofia katedraal]], märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest [[Novgorodi Vabariik|Novgorodi Vabariigi]] ja [[Kiievi suurvürstiriik|Kiievi suurvürstiriigiga]], kus ehitati samuti [[Ida-Rooma]] [[Konstantinoopol]]i [[Hagia Sophia]] eeskujul [[Novgorodi Püha Sofia katedraal]] ja [[Kiievi Püha Sofia katedraal]]. Majanduslike sidemetega Skandinaaviaga seotud Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus [[veetše]] ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürsti[[dünastia]]test analoogselt [[Novgorodi vabariik|Novgorodi vabariigi]] ja hilisema [[Pihkva vürstiriik|Pihkva vürstiriigiga]]. Polotski vürst Vseslav Brjatšislavitši surma järel 1101 aga riik killustus tema poegade vahel: [[Minski vürstiriik|Minski]], [[Vitebski vürstiriik|Vitebski]], [[Drutski vürstiriik|Drutski]], Izjaslavski, Logoi, Strežnevo ja Gorodskoi vürstiriikideks.
+Teine suurem vürstiriik, tänapäeva Valgevene aladel Turovi-Pinski vürstiriik lagunes Turovi ja Kletski osastisvürstiriikideks.
 Enne [[Läänemere ristisõjad|Läänemere ristisõdu]] kogusid [[Połacki vürst]]id andamit andamit neid ümbritsevatelt [[balti hõimud]]elt ([[žemaitid]], [[latgalid]] jt) ning vürstiriiki kuulusid ka osastisvürstiriigid: [[Jersika vürstiriik]], [[Koknese vürstiriik]]. [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõja]] algetapil, asudes levitama ristiusku [[Daugava]] jõe suudmes liivlaste seas, nõutas [[Üksküla piiskop]] [[Meinhard]] nõusolekut Połacki vürst Vladimir Vseslavitšilt. Liivimaa vallutamise käigus Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]] poolt, püüdis Połacki vürst taastada oma mõjuvõimu liivlaste aladel (Daugava alamjooksul), tehes 1203. aastal sõjakäigu Riiale, kuid oli sunnitud [[1212]]. aastal sõlmima [[Riia piiskop]]iga leedulaste vastase liidulepingu ning loobuma taotlustest liivlaste aladele. [[1216]]. aastal kavandas vürst Vladimir Vseslavitš saarlastega [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus#Sõjakäik Riiale|ühist sõjakäiku Riiale]], kuid suri enne sõjakäiku.