Liivi sõda

Liivimaa kaart, Joann Portantius 1573

Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana-Liivimaa aladel aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad, hiljem ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelist sõjategevust.

"Liivi sõja" termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, jättes kaasa arvamata ka pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti ilma Venemaa osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620-ndate aastateni jätkunud sõjategevuse. Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn. Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (1563–1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn. Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Põhjused

Narva piiramine 1558

• Venemaa (Moskva suurvürstiriigi) välispoliitika – soov allutada Läänemere idarannik ja saavutada vaba väljapääs Läänemerele.
• Vana-Liivimaa sõjaline ja poliitiline nõrgenemine
• Rootsi püüd oma mõjuvõimu laiendada ida suunas

Eellugu

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus.

Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–81 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.

Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed 1502 vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu, 1503. aastal sõlmitud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.

1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.

Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli leppe kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.

1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Sõjategevus

Viimane Liivimaa ordumeister ja pärastine Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed, mida juhtis Аleksei Basmanov Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh. Narva ja Tartu. Augustikuuks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki sõjategevuse ajaks Moskva suurvürstiriigi võimu alla järgneva sõjategvuse ajaks. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.

1559. aasta alguses alustasid vene väed uuesti sõjategevust ning jõudsid välja Tallinna ning Riia linna alla ning Kuramaale jõudes välja Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile.

Kirjas Rooma keisrile Ferdinandile nimetas Ivan IV sõja põhjusena lisaks maksmata "Tartu maksule" ka asjaolu, et Liivimaa linnades ei olevat lastud vene kirikutel ja kaupmeestel vabalt tegutseda.

1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali." Samal aasta (1559) märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Preisimaal Saksa ordu keskuse Malborki, Eestis aga Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks, samal suvel alistus ka Viljandi ja langes ka venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.

Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.

1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi Kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola Kuningriigi võimu alla. Kuramaale taganenud viimase Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri võimu alla jäi Kuramaa, kus ta moodustas ilmaliku valitsejana Kuramaa hertsogiriigi.

Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola (Põhjamaade Seitsmeaastane sõda). 1570 puhkes sõda Rootsi ja Venemaa vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada.

Rootsi kuningas Johan III

Venemaa peajõud olid suunatud Poola-Leedu vastu, kellelt ta vallutas 1563. aastal Polotski, kuid järgmisel aastal kaotas lahingu Orša all, edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus toimus aga tänapäeva Valgevene aladel ning lõppes peale 1569. ühinesid Rzeczpospolitaks.

Liivimaal üritas Venemaa rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas praktiliselt mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.

1573 alustasid venelased taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Venemaa vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.

Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Venemaast tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati venelase vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Sõja lõpp

1582 sõlmis Venemaa Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsiga 3. aastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma ja Poola-Taani konflikti selle üle esimesele. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (1542–1605) 1588. aastal Tartu staarostkonna. 1584. aastal suri Ivan IV ja järgnevatel kümnenditel puudusid Venemaal võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.

Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus kolmes trükis: 1577. aastal kaks korda ning kolmandas, täiendatud trükis 1584. aastal.

Kokkuvõtlik kronoloogia

1558

• 22. jaanuar – Vene vägi tungib põhjas Alutagusesse ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestab 3 nädalat. Seejärel kuulutab Ivan Julm välja vaherahu kuni maikuuni, nõudes taas "Tartu maksu" tasumist.

• 1. aprill – venelased alustavad Narva pommitamist

• 11. mai – venelased vallutavad tulekahju järel Narva

• 6. juuni – venelased vallutavad Vasknarva linnuse

• 30. juuni – venelased vallutavad Vastseliina linnuse

• 7. juuli – Gotthard Kettler saab ordumeistri koadjuutoriks ning orduvägede tegelikuks juhiks

• 18. juuli – venelased vallutavad Tartu

• suvi – venelaste kätte langevad ka Toolse linnus, Rakvere linnus ja mitmed teised kindlused, samuti kogu Tartu piiskopkond, ainsana ebaõnnestub Paide vallutamine.

• oktoober–november – ordu vasturünnak Tartu piiskopkonnas, vallutatakse Rõngu linnus.

1559

• jaanuar–veebruar – venelaste rüüsteretked Lätis

• Taani saatkond sõlmib aprillis Liivi-Vene vaherahu kuni 1. novembrini.

• 31. august ja 15. september Poola kuningas Sigismund II August sõlmib vastavalt ordu ja peapiiskopiga protektsioonilepingu

• oktoober–november – ordu uus vasturünnak Tartu piiskopkonnas, võidetakse Rõngu lahing (11. november), ent seejärel ebaõnnestub Laiuse piiramine

• tõenäoliselt november – Taani kuningas Frederik II ostab Saare-Lääne piiskopi valdused oma vennale hertsog Magnusele.

1560

• 2. august – Härgmäe lahing, Liivimaa Ordu viimane välilahing, kaotus venelastele

• 21. august – venelased vallutavad Viljandi

• august–oktoober – venelastel ebaõnnestub taas Paide piiramine, nad saavad lüüa ka Tallinna all, ent rüüstavad Läänemaad

• 11. september – Jeruusalemma mäe lahing, Tallinnas

• oktoober – suur talupoegade ülestõus Harju- ja Läänemaal

1561

• 4. juuni–6. juuni – Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkond koos Tallinna linnaga annavad ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le

• 28. november – Liivi ordu ja Riia peapiiskop annavad oma alad, sealhulgas Lõuna- ja Kesk-Eesti, Poola kuningale Zygmunt II Augustile; Riia linn jääb aga kuni 1582. aastani vabalinnaks

1562

• Gotthard Kettlerist saab Kuramaa hertsog

• Rootslased vallutavad Padise ja Pärnu

1563–1570

• 1563 algab Põhjamaade Seitsmeaastane sõda. Rootsi sõjaväe ülemjuhatajaks Liivimaal määrati Åke Bengtsson Färla (ka Ferla, surn.1578) ja Eestimaal Henrik Klasson Horn. Liivimaal vallutavad rootslased taanlastelt Läänemaa ning Maasilinna linnuse Saaremaal

1570–1583

• 1570–1578 – Moskva tsaaririigist sõltuv Magnuse vasallkuningriik Eesti alal

• 1570, august – 1571, 16. aprill – vene väed piiravad Magnuse juhatusel Tallinna ja algab kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Venemaa vahel.

• 1570, 13. detsember – Stettini rahuga lõppeb Põhjamaade seitsmeaastane sõda, Saksa-Rooma keiser Maximilian II-l tekib rahalise kompensatsiooni eest võimalus Liivimaad valitsema hakata, millest ta aga loobub, ning sõjast Taani vastu vabanenud Rootsi väed koonduvad Venemaa vastu.

• 1573 – venelased vallutavad Paide linnuse

• 1573, 23. jaanuar – Koluvere lahing, Rootsi väepealik Clas Åkesson Tott võidab vene vägesi ja sunnib nad Läänemaalt lahkuma

• 1574, jaanuar–märts – rootslaste ja šoti palgasõdurite ebaõnnestunud Rakvere piiramine

• 1575 – Rzeczpospolita valitsejaks sai Stefan Batory, kes ühines Rootsiga sõjas venelaste vastu.

• 1577, 23. jaanuar – 15. märts – venelased piiravad teist korda Tallinnat

• 1581 – rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel vallutavad venelastelt Rakvere, Narva, Ivangorodi ja Jama.

• 1582 – Jam-Zapolski vaherahu Poola ja Venemaa vahel

• 1583, 10. august – Rootsi ja Moskva tsaaririik sõlmivad kolmeks aastaks Pljussa vaherahu

• 1585, 19. detsember – Pljussa vaherahu pikendamine 1590. aastani

Vaata ka

• Põhjamaade seitsmeaastane sõda
• Vene-Liivi sõda
• Vene-Leedu sõda (1558–1570)
• Vene-Poola sõda (1562–1582)
  • Vene-Poola sõda (1577–1582)
• Vene-Rootsi sõda (1554–1557)
• Vene-Rootsi sõda (1570–1595)

Kirjandus

• Russow, Balthasar (1578). Nye Lyfflendische Chronice. Rostock: Gedrücket dörch Augustin Ferbe. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend); tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend) (saksa keeles)
• Curaeus, Joachim (1585). Schlesische General Chronica. Leipzig: Zachariam Berwaldt. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend); kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend) (saksa keeles)
• Mihhail Pogodin: "Pskovskaja letopis" (Псковская летопись), Moskva, 1837, lk.194–212
• Claes Annerstedt (1839–1927): Grundläggningen af Svenska väldet i Livland 1558–1563 samt deraf alstrade strider inom vasahuset, Upsala universitets årsskrift 1868: Uppsala: 1868, 145 lk. Digitaalselt

Välislingid

• ПРОТОКОЛ МИРНЫХ ПЕРЕГОВОРОВ 1575 Г.