Pikker (vahilaev)

Allikas: Vikipeedia
Pikkeri mudel Meremuuseumis

Pikker oli Eesti Merejõudude vahilaev. On suurim Eesti iseseisvuse ajal kohapeal ehitatud sõja- ja piirivalvelaevadest. Punalaevastikus oli hiljem kasutusel juhtkonna mootorjahina ja pärast sõda riigitegelaste mootorjahina.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Pikker.jpg

Pikker ehitati Tallinnas Riigi Sadamatehastes. Ehitust alustati 1938 ja laev lasti vette 1939. Teenistusse võeti tegelikult siiski alles 1940. Pikker määrati ühte divisjoni 2 allveelaevaga (vt. Allveelaevade Divisjon). Laev sobis ka piirivalveks ning riigijuhtide esindusfunktsioonideks. Komandöriks oli kaptenmajor Alfred Pupp.

Punalaevastikus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti okupeerimist 1940. a suvel võeti Pikker punalaevastiku koosseisu. Küllap avastati punaväe ohvitseride poolt peagi laeva mugavad esindusruumid ja juunist 1941. a. sai Pikkerist Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu staabilaev. Laevale asus admiral Tributs koos oma staabiga.

Pikker tegi läbi peajõudude koosseisus edukalt evakueerimisoperatsiooni Tallinnast Leningradi, mille käigus 28. juuni 1941. a õhtul päästis miinile sattunud liidrilt Minsk hulga haavatuid. 02.12.1941 nimetati Kieviks, 15.03.1943 aga Lugaks ja vahepeal mõningatel andmetel veel Ilmeniks.

Riigijuhtide jahina[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 2. maailmasõda toodi laev jälle Tallinna, kus eemaldati relvastus, kohendati ja värviti valgeks. Pärast seda sõitis laev ümber Euroopa Mustale merele Sevastopolisse, kus läbis veel mõned vajalikud ümberehitused ja alates 21.06.1948. a sai riigijuhtide esindusjahiks Rion. Laeva kasutasid lõbusõitudeks peamiselt Jossif Stalin, Vjatšeslav Molotov ja Nikita Hruštšov.

Moskva ülikooli laevana[muuda | muuda lähteteksti]

1961. a anti Rion edasi Moskva Ülikoolile, läbis veel mõned ümberehitused ja sai viimaseks nimeks Moskovskii Universitet. Laev toimis üliõpilaste praktikakohana, kus õpiti kasutama näiteks hüdroloogilisi või meteoroloogilisi mõõte- ja vaatlusseadmeid. Laev teenis ülikooli aktiivselt vähemalt kuni 1972. aastani, misjärel jäi ilmselt seisma. 1978. a kanti teenekas laev pea 40 a teenistuse järel maha ja arvatavasti lammutati.

Ühe väheusutava versiooni järgi laev lammutusse ei jõudnud, vaid müüdi kuhugi Kaukaasiasse rannaäärseks maapealseks restoraniks. Igatahes pole õnnestunud laevast hiljem jälgi leida.

Andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pikkus – 58 m
  • Laius – 7,35 m
  • Süvis – 2,4 m
  • Veeväljasurve – 500 t (normaalne)
  • Peamasinad – 2 Deutsche Werke Kiel diiselmootorit koguvõimsusega 1900 hj
  • Kiirus – 18 sõlme
  • Relvastus – 2x 75mm kahur, kaheraudne „Maxim”-kuulipilduja, süvaveepommid ja kuni 50 miini.
  • Meeskond – 43

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikker oli oma ajastu kohta moodne ja esinduslik ning võrdlemisi kiirekäiguline laev. Laeva üldkuju meenutas natuke selleaegseid nõukogude-vene miinitraalereid ja ka vanemaid hävitajaid. Oli mõeldud ühtlasi presidendi ametisõitudeks ja selleks olid laeval vastavalt mugavad kajutid. Pikkeril oli pardal ka väike kuulipildujatega relvastatud kaater. Puuduseks oli sonari puudumine, mida teadaolevalt ei jõutud hankida.

Võib spekuleerida, kas väiksearvuliste Merejõudude uuele sõjalaevale olnuksid maailmasõja eelõhtul vajalikud presidendi ruumide mugavused või oleks saanud ressursse kasutada efektiivsemalt, aga selline oli aeg. Siiski tagasid need mugavused laevale võrdlemisi pika ea. Laeva kutsuti hiljem veel vene kasutajate poolt ka, kui "eesti iludus" - Эстонская красавица.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]