Merekaitseliit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Merekaitseliit oli enne Teist maailmasõda Kaitseliidus tegutsenud merekaitse ülesannetega allorganisatsioon. Tänapäeval on merekaitseliit Kaitseliidu malevate mereallüksuste puhul kasutatav üldistav mitteametlik termin.

Tegevusest[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval tegutsevad merekaitseliidu allüksused rohkemal või vähemal määral Tallinna malevas, Lääne malevas, Saaremaa malevas ja Pärnu malevas. Lisaks on Tartu maleva juures tegutsenud ka sisevete rühm.

Merekaitseliidu ülesanded ja perspektiivid merelise ja riigikaitselise tegevuse osas on käesoleval ajal natuke ebaselged. Tallinna merekaitseliitlasi on osaliselt kaasatud kõrvalülesannetesse Mereväe juurde ja koostööd on veel tehtud vabatahtlike merepäästjatega.

Paadid ja laevad[muuda | muuda lähteteksti]

Ristna tutvustusüritusel merekaitseliitlastega 2012. aastal

Merekaitseliitlaste käsutuses on olnud mitu väiksemat laeva ja paati. Suurim laev on olnud patrull-laev EML Ristna P422, mida kasutati koostöös Eesti Mereväega aastail 2010–2015 õppesõitudeks, laev kuulus tegelikult Eesti Meremuuseumile. Veel on mereüksuste käsutuses olnud 1990. aastate algul Grif-kaatrid Erika ja Edgar ning üks Jaroslavets-tüüpi abilaev nimega Erika KL-101.

Sisevete allüksuse kasutuses olid kuni 2000. aastateni mõned väiksemad laevad nagu Kostromitš-tüüpi töölaev Ahti ja mitu jaodessantpaati.

Praeguseks ajaks on kaitseliidu mereüksuste alused erinevatel põhjustel kasutusest kõrvaldatud.

Vormiriietus[muuda | muuda lähteteksti]

Merekaitseliitlased kannavad mereväelastega sarnast vormiriietust, nagu see oli ka 1930. aastatel, ja peavad selle üldjuhul muretsema omal kulul. Kantakse laeva töövormi ja pidulikku vormi.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Merekaitseliidu idee käis 1932/1933. aasta talvel välja leitnant Richard Kokk[1], kes oli uurinud sarnaste organisatsioonide tegevust Esimese maailmasõja ajal. Merekaitseliitu hakati Kaitseliidu juurde looma 1933. aasta teisel poolel. Esimene korraldaja oli vanemleitnant Jaan Klaar koos mõnede reservohvitseridega. Koostöös mereväega koostati ajutised koosseisud ja õppekavad. 1933. aasta novembris määrati Kaitseliidu Peastaabi juurde vastavaks organiseerijaks ametlikult kaptenleitnant Rudolf Gildemann.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Esmalt oli suur puudus pädevatest ohvitseridest, kuid mereväe kahe miiniristleja müügi järel vabanenud personali kasutamise tõttu paranes olukord märgatavalt.

Juba 6. juunist 2. juulini 1934 toimusid esimesed Merekaitseliidu piirkondlike allüksuste ühised õppused Merejõudude juhtimisel. Osalesid Merejõudude miinitraalerid Olev ja Kalev, miiniveeskajad Ristna ja Suurop ning vahilaev Laine ja suurtükilaev Mardus. Rõhku pandi meremiinide veeskamisele ja traalimisele, samuti meresidele.

Sarnane suunitlus jäi väljaõppele ja ülesannetele ka edaspidi. Kavandati ka võitlust allveelaevadega, kuid vahendite nappuse tõttu jäi see suund esialgu rakendamata.

Enne Teist maailmasõda oli Merekaitseliit võrdsustatud Kaitseliidu malevaga. Merekaitseliit jagunes piki rannikut rajoonideks, millel olid omad juhtkonnad ja vahendid. Suurim merekaitseliitlaste üksus formeeriti Tallinnas.

1934. aastal kinnitati Kaitseliidu mereüksuste laevavimplid ja -lipud. Ühtlasi kinnitati merekaitseliitlaste vormiriietus, mis sarnanes Merejõudude omaga. 1936. aastal ilmus "Merekaitseliitlase käsiraamat".

Ujuvvahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Meretegevusteks kasutati peamiselt liikmete isiklikke paate, kuid Kaitseliidul oli ka spetsiaalseid koosseisulisi ujuvvahendeid.

Kaitseliidu mootorpaate enne 1940. aastat:

  • Vikerlane – Tallinnas
  • Kotkas (KL 1) – Tartus
  • Vahur – Mustvees
  • Nordost – Narvas
  • P.M.1 – Pärnus
  • (nimi teadmata) – Haapsalus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]