Sulev (torpeedopaat)
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Sulev | |
|---|---|
 Sulev 1920-ndatel | |
| Klass | A |
| Ajalugu | |
| Vette lastud | 1916 |
| Teenistusse võetud | 1916 |
| Teenistusest välja arvatud | 1955 |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 50,15 m |
| Laius | 5,32 m |
| Süvis | 2,34 m |
| Veeväljasurve | 227/ 286 t |
| Kiirus | 26 sõlme |
Sulev oli Eesti mereväe torpeedokaater ehk tolleaegses kõnepruugis torpeedopaat 1923–1940.
Oli Eesti mereväe lipulaev aastatel 1933–1939.[1][2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa keiserlikus mereväes[muuda | muuda lähteteksti]
Laev valmis 1916. aastal Saksamaal Elbingis, kokku ehitati 24 selle klassi laeva. Laeva esialgne nimi Saksa keiserlikus mereväes oli A32.
1917. aasta sügisel osales A32 dessantoperatsioonis Albion Lääne-Eestis. 24. oktoobril Hanikatsi laiu lääneranniku lähistel vigastas üle madaliku sõites põhja. Laeva üritati juhtida madalasse vette, kuid ta uppus enne seda.[3]
Eesti mereväes[muuda | muuda lähteteksti]
1922. aastal leiti laev Eesti mereväelaste poolt ja otsustati üles tõsta. Selleks koondati 1923. aasta juulis merejõudude ekspeditsiooniüksus, millesse arvati vahilaev Laine, abilaev Tallinn, maaimeja ja 2 tühja naftapraami ning hiljem ka suurtükilaevad Mardus ja Meeme. Et uppunud ja osalt mutta vajunud vrakk kätte saada, tuli esmalt muda kere ümbert sedavõrd ära uhuda, et tropid sai alt läbi viia ja need vett täis pumbatud tankidega naftapraamidele tugevalt kinnitada. Praamide veest tühjendamisega kergitati vrakki troppidel mõne meetri jagu üles ja pukseeriti madalama koha peale põhjale. Operatsiooni korrati, kuni vraki tekk saadi üle veepinna. Tõstetööd kujunesid kogemuste ja heade vahendite nappusel ning vahelduvate mereilma olude tõttu vaevalisteks ja keerukaiks, väldates 1923. aasta juulist oktoobrini. 20. oktoobriks pukseeriti Rohukülas nädalaga ujuvaks tehtud laev lõpuks Tallinna ja hakati remontima Vene–Balti tehases.
Laevale kinnitati 22. jaanuaril 1924 nimi Sulev. Remonditud laev veesati pidulikult 27. aprillil 1924[4] ning arvati Eesti mereväe koosseisu.
Alates 1933. aastast (pärast hävitajate müüki Peruule) sai mereväe lipulaevaks ehk juhtlaevaks. 1934–1935 läbis kapitaalremondi, mille käigus uuendati ka relvastust.
Ühe hiljem Nõukogude ajal represseeritud endise meeskonnaliikme mälestuste järgi olevat Sulev uputanud 10. detsembril 1938 Hara lahes 5 km kaugusel rannikust Nõukogude allveelaeva, kuid antud väide pole seni leidnud dokumentaalset kinnitust.
1939. aasta septembris pandi Sulev valvama Sõjasadamas interneeritud Poola allveelaeva Orzel, kuid laskis selle tuld mitte avades ja ka külmade kateldega seistes põgenema. Tuld kahurist ei avatud, kuna esmalt sooviti telefonitsi sadamast korrapidajalt üle küsida, aga keegi ei vastanud kõnele. Seejärel osales põgenenud allveelaeva otsimise operatsioonis, mille käigus põrkas ööpimeduses (ilma tuledeta sõites) Paldiski lähistel kokku piirivalve mootorpaadiga. Paat purunes ja uppus. Kaks paadis sõitnud piirivalvurit päästeti.
Punalaevastikus[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust võeti 18. novembril 1940 Punalaevastikku valvelaevaks ja sai uueks nimeks Ametist. Muudeti pisut laeva relvastust (kaks 75 mm kahurit asendati kolme 45 mm universaalkahuriga 21-K, paigaldati 12,7 mm paarisraskekuulipilduja) ja meeskond suurenes. Nõukogude–Saksa sõja ajal teostas laev algul valveteenistust Tallinna ümbruses ja pärast Tallinnast evakueerumist Soome lahe idaosas. 4. novembril 1941 maandas ta Narva-Jõesuus 150-mehelise luuregrupi. Alates 28. novembrist baseerus ta Kroonlinnas.
1942. aasta suvel sõitis Ametist Lavassaare juures madalikule, vigastades kruvi ja sedakaudu ka sõuvõlli ja turbiini. Läbis küll remondi ja võeti uuesti teenistusse, kuid täielikult endiseks parandada enam ei õnnestunudki.
Pärast sõda ehitati Leningradis ümber piirivalve sportlaste ujuvkasarmuks. 1955. aastal lõigati Ametist vanarauaks.[4]
Andmed[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikkus 50,15 m
- Laius 5,32 m
- Süvis 2,34 m
- Veeväljasurve 227/ 286 t
- Peamasin 3500 hj auruturbiin
- Kiirus 26 sõlme
- Relvastus
- 1916–1923: kaks 88 mm kahurit, üks ühetoruline 450 mm torpeedoaparaat
- 1924–1941: kaks 75 mm kahurit, üks kahetoruline 450 mm torpeedoaparaat, 10 meremiini
- 1939: süvaveepommid
- 1941: kolm 45 mm universaalkahurit, 12,7 mm paarisraskekuulipilduja
- Meeskond
- 1925: 35 inimest
- 1941: 46 inimest
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti merejõudude laevu 1918–1940
- ↑ I maailmasõda – Operatsioon Albion
- ↑ E. Gagern. Der Krieg in der Ostsee. Bd 3. S 304
- ↑ 4,0 4,1 "1933. Torpeedopaat Sulev". // Sada aastat kiilu all. Eesti lugu laevades. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2018. Lk 39
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- J. S. "Torpeedolev "Sulevi" saabumine". Sõdur 31/ 1924. Lk 4–7
- Mati Õun. "Eesti merejõudude laevu 1918–1940". Tallinn 1997
- Reet Naber. "Kuidas merevägi sai oma lipulaeva "Sulev"". Meremees 1/ 2014. Lk 18–19
- Mati Õun, Hanno Ojalo. "Torpeedopaat Sulev". // 101 Eesti laeva. Varrak. Tallinn 2015. Lk 86–87
- "1933. Torpeedopaat Sulev". // Sada aastat kiilu all. Eesti lugu laevades. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2018. Lk 38–39