Eesti juudid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Juudid on üks Eesti territooriumil elavaist vähemusrahvustest.

Juudid Eesti aladel keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed andmed juutidest on 1333. aastast Tallinnas, kui Tallinna raad andis korralduse Tallinnas tegutsevale pagarile Johannes Jodele, kes pidi maksma oma tegevuse eest linnakassase 5 marka hõbedas.[1] Hiljem olevat talle kaks korda elamisluba antud.[2] Arhiivis mainitakse ka juuti Pawelet, kes 1413. aastal rentis kahe marga eest aastas kaupluseruume Kullassepa tänaval.[2]

16. sajandil allutas Poola Kuningriik Liivimaa. Poolat tunti kui juudisõbralikku riiki: juutidel lubati elama asuda Tartusse ja Pärnusse. 1595. aastal anti kohaliku saksa aadli survel välja määrus, mille järgi ei tohtinud juudid kohalike kodanike huve kahjustada, mistõttu on tarvilik nende väljasaatmine. Poola mõisnikud püüdsid seejuures juute kaitsta. Üks osa juutidest päästsid end altkäemaksuga.[2]

Rootsi võimuperioodil 17. sajandil, kui tihenes kaubavahetus Poola ja Leeduga, hakkas juutide arv Eestis kasvama.[2]

Aškenazi juutide asualad ja rahvastikutihedus 1881. aastal Euroopas. Tumedama värviga on märgitud kõige kõrgema kontsentratsiooniga piirkonnad Varssavi kindralkubermangus: Suwałki, Łomża, Varssavi, Radomi, Siedlce, Lublini kubermangus ning Valgevenemaa Grodna ja Mogiljovi kubermangus.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1811. aastal hakkasid Eestis elama niinimetatud kantonistid, keda tsaarivalitsus püüdis õigeusku pöörata või teha neist sõdurid.

1811. aastal oli Tallinnas nii palju juute, et sai rajada koguduse. Üks esimesi asutajaid oli Jakob Kuplinski, kaupmees, kes tuli Valgevenest ja asus koguduse etteotsa. Tekkis ka teine, sõdurite kogudus kantonistidest, kes said ruumid endisse püssirohulattu.

Arvukam juudi koloonia tekkis aga Eestis alles 19. sajandi algul pärast seda, kui keiser Nikolai I poolt 26. augustil 1827 kinnitatud ukaasi (Об обращении евреев к отправлению рекрутской повинности в натуре, с отменою денежного с них сбора, вместо отправления оной положенного»)[3] alusel asutati 1828. aastal Tallinnas üks kolmest Venemaa keisririigi juudi päritolu noorukitele määratud kantonistide sõjakoolist (sõjakool oli määratud alates 12. eluaastast kohustuslikuks kõigile juudi päritolu noorukitele).

1835. aastal kehtestas keiser juutidele Venemaa keisririigis uued piiranguteta ja osaliste piirangutega juutide asustuspiirkonnad: Minski, Podoolia, Volõõnia, Jekaterinoslavi ja Grodna kubermangus – kitsendusteta ja Kiievi, Hersoni, Poltaava, Tšernigovi, Mogiljovi, Vitebski, Tauria, Kuramaa ja Liivimaa kubermangus – osaliste piirangutega[4].

Aastatel 18561867 tegi keiser Aleksander II erandeid juutidele Venemaa keisririigis kehtestatud juudi asustuspiirkondadele: erandid moodustasid Nikolai sõdurid ehk kantonistid ja nende pered, spetsiifilisi erialaseid oskusi omavad spetsialistid ja käsitöölised, esimese gildi kaupmehed ja ülikoolidiplomiga spetsialistid. Pärast sõjakooli lõpetamist ja sõjaväeteenistust oli kooli lõpetajatel lubatud oma peredega elama asuda ka väljapoole 18. sajandi teisel poolel Venemaa keisririigis loodud juudi asustuspiirkonda, mis hõlmas Poola, Ukraina, Valgevene ja Leedu alasid ning mille idapiiriks oli Daugava jõgi. Eestisse asunutest on teada kantonist ehk Nikolai sõdur David Epstein naisega ja Markus Meiertahl perega[5].

1865. aastast lubati teatud juutide kategooriatel asuda elama väljapool juudi asustuspiirkonda, sh Eestisse, kuid 1880. aastail alanud riikliku venestamisprotsessi käigus piirati juutidel kõrghariduse saamise võimalusi. Juutide asualadel asuvates kõrgkoolides määratleti juudi rahvusest kõrghariduse saajate arv kvoodiga: juudikubermangudes 10% ja mujal 5%, Moskva ja Peterburi ülikoolides aga 3% õppimavõetavatest tudengitest. 1894. aastast laiendati see õigus kõigile juutidele. Sellega algas juutide arvu kasv. 19. sajandi lõpuks elas Tallinnas juba ligi 1500–2000 juuti.

1882. aastal hakati Tallinna ehitama sünagoogi, Tartu sünagoog valmis 1901. aastal, mõlemad hävisid Teises maailmasõjas.

Suurt osa juudi elanikkonna arvu suurenemisel mängis Tartus asuv ülikool, mis võimaldas saada kõrgema hariduse ning parandada elujärge. 1882. aastal oli ülikoolis 115 juudi rahvusest üliõpilast, kes olid saabunud ka väljastpoolt Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu. Juudi päritolu üliõpilaste arv kasvas eriti pärast 1881. aastal Venemaa keisririigi läänekubermangudes alanud antisemiitlikke aktsioone. 19. sajandi lõpul õppis Tartu ülikoolis umbes 300 juuti, mis tegi 20% üliõpilaste üldarvust.

19. sajandi lõpul asus Eestimaale elama rohkesti juute. Aastatel 1867–1897 suurenes juutide arv Eestis kuus korda, suurimateks keskusteks said Tartu ja Tallinn, vähesel määral elas juute ka Valgas, Narvas ja Pärnus. Tallinna ja Tartu juutide kultuuri areng oli erinev. Tallinnas elasid põhiliselt kaupmehed ja ettevõtjad, Tartus olid ülekaalus juudi haritlased. 1874. aastal loodi Juudi Üliõpilaskassa, esimene juudi üliõpilasorganisatsioon, mis aitas asutada esimest juudi algkooli Tartus 1875. aastal, kus juutidest üliõpilased kohustusid õpetama tasuta. Tallinnas loodi esimene juudi eraalgkool 1880. aastal.

Juudid Esimese maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aastal algas maailmasõda, mis aegamööda kujunes Venemaa Keisririigile hukatuslikuks. Lahingutegevuses lüüa saanud Vene kindralid süüdistasid lahingupiirkondades elavaid juute koostöös vaenlasega.[6]

1915. aasta juunis viidi Venemaa Keisririigi sõjalise juhtkonna korraldusel läbi Poola Kuningriigi, Kuramaa, Kovno ja teiste Venemaa Keisririigi läänekubermangude juutide väljasaatmine nende poliitilise ebausaldatavuse ettekäändel.

Osa juutidest suundus Eestimaa kubermangu aladele. Pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. aastal kaotati kõik rahvuslikud kitsendused.[6]

1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Juutide kultuurautonoomia Eestis.

1918. aasta novembris alanud Vabadussõjast võttis osa 178 juuti, neist 68 vabatahtlikuna.[7]

11.–16. maini 1919 toimunud Eesti Juudi Kogukondade Kongressil valiti Juudi Komitee, kus moodustati 4 sektsiooni: sotsialistid (Paenson, Rochlin), sõltumatud (Aisenstadt ja Gens), sionistid (Boruchov ja Selmanovich) ja usklikud (Solomon (Shlomo) Bakscht ja rabi Epstein).

1919. aastal asutati Tallinna juudi koguduse juurde juudi algkool, kus õpetati kõiki tollal algkooli õppekavas ette nähtud aineid, õppekeeleks oli vene keel. Sellest koolist kasvas välja gümnaasium. 3. veebruaril 1924 toimus Tallinna Juudi Gümnaasiumi pidulik sisseõnnistamine. Aukülalistena võtsid sellest osa riigivanem Konstantin Päts, haridusminister August Veiderma, Tallinna linnapea Anton Uuesson. Oma kõnes ütles riigivanem, et ta tervitab juutide kolooniat Eestis kui Eesti Vabariigi kasulikke ja auväärseid kodanikke. Riigipea Päts lõpetas kõne sõnadega: "Kui meile paistab päike, hakkab ta paistma ka teile."[8] Algul sai õppekeeleks ajutiselt vene keel, hiljem loodi paralleelklassid jidiši ja heebrea õppekeelega. 1926. aastal loodi Tartus juudi erakeskkool ning aastatel 1926–1936 tegutses kuueklassiline Valga avalik juudi algkool.

Eesti Vabariigi I põhiseaduse kohaselt said 1925. aastal 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas kultuurautonoomia. Juunis 1926 valiti Juudi Kultuurinõukogu ja kuulutati välja juudi kultuurautonoomia. Autonoomia juhtorgan oli Juudi Kultuurivalitsus, mille eesotsas oli kuni selle laialisaatmiseni 1940. aastal Hirsch Aisenstadt. Kultuuromavalitsuse kompetentsi kuulusid juutide avalike ja eraõppeasutuste juhtimine ja järelevalve, kultuuri-, spordi- ning noorteküsimused. Vähemusrahvuste avalikke koole (kuni gümnaasiumiastmeni) rahastati riigieelarvest, erakoolide ülalpidamine ja kultuurivaldkonnad olid kaetud annetuste ja maksudega, mida kultuuromavalitsus võis oma liikmetele kehtestada. 1927. aastal määras Palestiinas asunud juudi rahvusfond Eesti Vabariigile erilise aukirja selle eest, et ta andis 1925. aastal esimese riigina juutidele rahvuskultuurilise autonoomia.[9]

Aastatel 1918–1940 tegutses Eesti Vabariigis 39 juudi seltsi ja organisatsiooni. Poliitilistest organisatsioonidest olid suuremad parempoolne noorteorganisatsioon Beitar, sotsialistlik-sionistlik Hašomer Hazair, vasakpoolne antisionistlik Licht ning sionistlik naisselts WIZO. Spordiseltsidest oli populaarseim Makkabi, tegutsesid ka Tartu ja Tallinna juudi tenniseklubid. Juudi üliõpilasseltse tegutses sel perioodil kolm: Limuvia, Hasmonea ning naisüliõpilasi ühendav Hazfiro. Kultuuriseltsidest oli suurim Tallinnas 1918. aastal loodud Bjaliku selts, mis sai nime juudi kirjaniku Chaim Nachman Bialiku (1873–1934) järgi. Bialik külastas 1931. aastal ka Eestit. Seltsi juures tegutses 50-liikmeline segakoor Jakob Margolini juhatusel. 1931. aastal kuulus seltsi 231 liiget.[10]

Tallinnas tegutses juudi sünagoog, kus alates 1937. aastast oli rabiks Aba Gomer, aastast 1924 kantoriks Jossel Gurevitsch (1876–1951). Gurevitsch oli ka Tallinna Juudi Gümnaasiumi laulmisõpetaja, tema tütar oli Anna Klas, tütrepoeg Eri Klas.

Eesti juutide koduseks keeleks oli jidiš. Jidišit eelistasid vasakpoolsed juudid, kes pooldasid rahvusliku kultuuri arendamist diasporaas. Sionistlik vool, kelle eesmärk oli juudi riigi loomine Palestiinas, pidas paremaks heebrea keelt. Kultuuromavalitsuses ja suuremates organisatsioonides saavutas sionistlik vool domineeriva positsiooni ning koolidesse viidi sisse heebreakeelne õpetus.

1936. aastal avati Tartu Ülikoolis judaistika õppetool. Selleks kutsuti Saksamaalt tunnustatud juudi teadlane professor Lazar Gulkowitsch. Esimesel aastal võttis õppetööst osa 8 üliõpilast, 1939. aastal oli tudengeid 18.[11]

29. augustil 1940 teatas Eesti NSV sisekaitseülem: "Vaadanud läbi juudi kultuuriselts "Licht" avaldise 28. augustist 1940 juures esitatud andmed, leidsin, et allloetletud juudi organisatsioonide edasitegutsemine ei ole kooskõlas töötava rahva huvidega või nende tegevuse jätkamine uues olukorras osutub ülearuseks, mispärast käsitades Kaitseseisukorra seaduse (RT 1938, 40, 365) §20 p.10 otsustasin sulgeda järgmised juudi organisatsioonid ja kustutada need ühingute, seltside ja nende liitude registris."[11] Otsusega suleti kõik Eestis tegutsenud 32 juudi seltsi ja organisatsiooni.

1940–1941[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Juuniküüditamine.
Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941.

Enne Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Leedus (sh Vilniuse piirkond) umbes 220 000, Lätis 100 000 ja Eestis ainult 4500 juuti.[viide?]

1940. aasta riigipöörde järel likvideeris Nõukogude võim juba juulis juudi kultuurautonoomia ning sulges juuli-augusti jooksul kõik juudi seltsid, ühingud ja korporatsioonid (Hasmonea), tehes seda pahempoolse antisionistliku juudiorganisatsiooni Licht esitatud nimekirja alusel.
14. juunil 1941 küüditati-represseeriti umbes 400 Eesti juuti[12] (umbes kümme protsenti Eesti juudi elanikkonnast), kelle küüditamise põhjuseks oli Eesti NSV RJRK ametniku resolutsioon "sotsiaalselt võõras element".[13]

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi uurimisosakond juut Idel Jakobsoni juhtimisel represseeris ka Eesti sionistide organisatsiooni liikmeid: 28. augustil 1941 vahistati süüdistatuna "sionistliku revisjonistliku organisatsiooni loomises ja juhtimises ning kapitalistliku riigi loomise katses, uute liikmete värbamises ja suunamises Palestiina riiki" Pinchas Katz, Vulf Girshanovich, Tuvya Maiofis, Solomon Sverdlov, Abram Gilinov ja Zelik Frank. Katz ja Girshanovich hukati, ülejäänud vahistatud saadeti 10 aastaks vangilaagrisse.

Enne Saksa okupatsiooni evakueerus 1941. aasta suvel ca 2500 juuti Eestist Nõukogude Liitu. Osa juutidest, kelle lähedased olid juba represseeritud nõukogude võimu poolt või kes kahtlustasid, et nõukogude võim võib neid represseerida, ei lahkunud NSV Liitu ning jäid Eestisse.

1941. aastal astusid aga 1936. aastal Bjaliku seltsi juures asutatud sotsialistliku noorteklubi peaaegu kõik poisid, isegi 16-aastased, vabatahtlikult hävituspataljonidesse[14].

Next.svg Pikemalt artiklis Hävituspataljonid Eestis.

Eesti Juudi Muuseumi andmeil oli juudi kogukonna saatus aastatel 1940–1941 järgmine: 56% evakueeriti NSV Liitu, 12% mobiliseeriti NSV Liidu Punaarmeesse, 10% deporteeriti juuniküüditamise käigus ja 22% kogukonnast represseeriti ja hukati saksa okupatsiooni ajal Eestis[5].

1941–1944[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Holokaust Eestis.
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944).

Venemaa Keisririigi ajal ei olnud juudi rahvusest isikutel lubatud elada Eestimaa kubermangus, see ei jäänud lubatud juutide asuala piiridesse. Seetõttu ei olnud Eestis ka juudi rahvusvähemus nii suurearvuline kui Leedus ja Lätis. Võrreldes teiste endiste Balti kubermangudega oli Eesti juudi kogukond väikesearvuline ja absoluutarvudes hukkus neid vähe. Teine, olulisem põhjus oli asjaolu, et Saksamaa okupeeris Leedu ja Läti kõigest sõja kahe esimese nädalaga ja juudid ei jõudnudki evakueeruda, aga Eesti piiri lähedal rinne peatus ja see andis tagalasse evakueerumiseks piisavalt aega. Seetõttu võis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD pärast juutide suhtes toime pandud genotsiidi raporteerida, et Eesti on judenfrei. Saksa okupatsiooni ajal aastail 1941–1942 hukatud juutide üldnimekirjas on 979 nime, kõige rohkem hukkus Tallinnas (518), Tartus (159) ja Pärnus (128) elanud juute. Mõrvatute hulgas oli rohkem mehi – 503, st üle poole hukkunutest. Lapsi ja noorukeid hukati 101.

Klooga koonduslaagris 19. septembril 1944 ühe päeva jooksul hukatud juudid ei olnud pärit Eestist: alates 1942. aastast tõid sakslased Eestisse juute peaaegu kõikidest okupeeritud Euroopa riikidest. Suurem osa neist (umbes 20 000) mõrvati Eestis[12].

1944–1991[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu ei taastunud juutide kultuurielu võimude vaenuliku suhtumise tõttu, mis tõi kaasa juutide identiteedi nõrgenemise. Taassünd algas alles perestroika tingimustes 1988. aastal, mil asutati Eesti Juudi Kultuuri Selts. 1990. aastaks kuulus seltsi 500 liiget. Samal ajal tekkisid juudi kogukonnad ka Narvas, Tartus ja Kohtla-Järvel.

1991 kuni tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastal loodi Narvas, Tartus ja Kohtla-Järvel juudi kogukondade baasil Eesti Juudi Kogukond.

Tallinnas on juudi kogukonnaga seotud asutused koondunud kesklinna, Karu tänavale, kus on Tallinna Juudi Kool ja Tallinna sünagoog. Ennesõjaaegne juudi sünagoogihoone pommitati puruks NSV Liidu lennuväe poolt 1944. aasta märtsipommitamise käigus. Enne uue sünagoogi ehitamist kasutati merekooli kasutuses olnud maja asemel palvemajana Magdaleena tänaval asuvat maja[15].

Juutide arv Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Juudid ja usk[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. TLA fond 230, nim. 1, s. Aa 2
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 55.
  3. «О еврейском раввине еврее Айзике, собиравшем с евреев деньги длЯ депутатов еврейских, находЯщихсЯ в Петербурге», ЛЕХАИМ АВГУСТ 2007 АВ 5767 – 8(184)
  4. Anu Raudsepp, Juutide haridusoludest Venemaal, Eestist pärit esimesi juuditare Tartu ülikoolis
  5. 5,0 5,1 5,2 Estonian Jewish Museum
  6. 6,0 6,1 Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 58.
  7. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 59.
  8. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 63–64.
  9. Kuidas oleks eestlane olla uhke ja hea
  10. "Bjaliku selts".
  11. 11,0 11,1 Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 64.
  12. 12,0 12,1 Eugenia Gurin-Loov. Eesti juutide katastroof 1941. Holocaust of Estonian jews 1941. Horisont 1994
  13. ОТ ТАРТУ ДО НАРЫМА, ФЕДОР БАКШТ
  14. Moisei Scheer, ENDISE NOORSOTSIALISTI MÄLESTUSTEST, Käsikiri, 1964
  15. Epp Alatalu, Juudi sünagoogi ehitamine Tatari tänavas otab maaeraldust, Tallinna Postimees, 3. juuli 1997
  16. Elhonen Saks, Eestlased ja juudid (Tallinn: E. Saks, 2008), lk 57.
  17. Statistikaameti andmebaas

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]