Arvo Pärt

Allikas: Vikipeedia
Arvo Pärt 2008. aastal

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Ta on tuntud eelkõige isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili poolest, mida ta viljeleb alates 1970. aastate teisest poolest.

Aastatel 20122017 on klassikalise muusika andmebaas Bachtrack tituleerinud Pärdi iga-aastaselt maailma kõige enam mängitud elavaks heliloojaks.[1]

Päritolu, haridus ja elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt sündis Paides August Pärdi (18991972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 19071991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid oma abielu tema varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis Arvo Pärdi ema koos pojaga Rakveresse, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (19121976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (19101934) muusikaraamatukogust.[2][3]

Seitsmeaastaselt hakkas Pärt harjutama klaverimängu kodusel tiibklaveril "Sankt Peterburg". Formaalseid muusikaõpinguid alustas ta pärast Teist maailmasõda Rakvere lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris.[4] Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 19501954 Rakvere I Keskkoolis.[5]

Pärast keskkooli lõpetamist kolis Arvo Pärt 1954. aastal Tallinnasse, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Peatselt suunati ta kohustuslikku sõjaväeteenistusse, kuid vabastati sealt pärast lühiajalist teenistust neeruprobleemide tõttu.[6] Konservatooriumis õppis ta Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli võimaluste tõttu Lääne-Euroopas reisida hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil.[7] On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".[8]

Konservatooriumis õppimise kõrval alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikkuses sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedad loomingulised kontaktid teiste noorema põlvkonna heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissööridena töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani.[9]

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes helilooja sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest.[10]

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Seal sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on tänaseni tema loomingu kirjastaja. Nimetatud koostöö võimaldas Pärdil ja tema perekonnal saada ka Austria kodakondsuse.[11]

Poolteist aastat hiljem, 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi teadusvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures säilitas ta Austria kodakondsuse.[12]

2005. aastal naasis helilooja kodumaale Eestisse.

Aastatel 19591979 ja taas 2005. aastast on Arvo Pärt olnud Eesti Heliloojate Liidu liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[13] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis"), "Fratres", "Cantus in memoriam Benjamin Britten" ja "Tabula rasa".

Tema loomingu ja vaimse pärandi säilitamiseks on loodud Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus. 19. juunil 2017 pani helilooja ise keskuse uuele hoonele nurgakivi.[14]

Tintinnabuli-stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tintinnabuli.

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.[15]

Arvo Pärdi muusika kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning teistes multimeediatekstides.

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in memoriam Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.[16]

2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.[17]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Pärdi sünnikohta tähistav paekiviskulptuur Paides. Skulptuuri valmistas 1999. aastal Riho Kuld.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Pärt 2011. aastal

2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigent Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestise kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", "Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima välismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga.[18]

2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste.[19]

13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" Grammy auhinnale parima nüüdisaegse klassikalise heliteose kategoorias[20].

Arvo Pärdile pühendatud skulptuur Rakveres; noorusaegadel käis helilooja Turu platsil telefoniposti otsas asuvast valjuhääldist raadiosaateid ja muusikat kuulamas. Skulptor Seaküla Simson, kunstnik Kalev Lepik, 2010.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Pärdil on neli last[27]. Tema üks poeg on muusikaprodutsent Michael Pärt, teine poeg on lendur Immanuel Pärt, kelle abikaasa on aja- ja kultuuriloolane Irina Paert.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arvo Pärt is the world’s most performed living composer sixth year running Estonian World, 10.01.2017 (vaadatud 22.06.2017)
  2. Restagno, Enzo (koostaja). Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 19–20.
  3. Arvo Pärdi genealoogiline profiil Geni (vaadatud 21.06.2017)
  4. Restagno, 2005, lk 20–24.
  5. Linna tunnustusavaldused Rakvere ametlik veebileht, 10.04.2017 (vaadatud 21.06.2017)
  6. Restagno, 2005, lk 27.
  7. Restagno, 2005, lk 27–33.
  8. Avo Hirvesoo sõnad, tsiteeritud raamatus: Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 27.
  9. Restagno, 2005, lk 41–42.
  10. Restagno, 2005, lk 49–55.
  11. Restagno, 2005, lk 71–76.
  12. Restagno, 2005, lk 76.
  13. Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 64
  14. Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi Arvo Pärdi Keskus, 19.06.2017 (vaadatud 20.06.2017)
  15. Arvo Pärdi sõnad 1999. aasta CD "Alina" (ECM New Series 1591) bukletis
  16. http://www.arvopart.ee/muusika-filmides
  17. Belgias pühendati muusikafestival Arvo Pärdile, ERR, 25. veebruar 2013
  18. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 355
  19. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 356
  20. Urmas Jaagant, Pärdi sümfoonia kandideerib Grammyle, Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2011
  21. Uudised.err.ee: Helilooja Arvo Pärt pälvis Austria aumärgi
  22. Belgias austatakse homme Arvo Pärti
  23. Britid tunnustasid Pärti aasta helilooja auhinnaga, Postimees.ee, 13.05.2011
  24. Arvo Pärt saab Prantsusmaa Auleegioni ordeni, Kultuuriministeeriumi pressiteade, 31.10.2011
  25. Eesti Teaduste Akadeemia: valiti uued akadeemikud
  26. Paavst Benedictus XVI nimetas Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks
  27. Madis Jürgen. "Kuidas Arvo Pärt viiluiga sulgpalli mängis." Eesti Ekspress 6. september 2017.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meediakajastus