Arvo Pärt

Arvo Pärt
Sünniaeg	11. september 1935 (91-aastane) Paide
Amet	muusik, helilooja
Abikaasa(d)	Nora Pärt
Autasud	Auleegioni ordeni kavaler, Praemium Imperiale, Liège'i ülikooli audoktor, Ratzingeri preemia, Polari muusikaauhind
Koduleht	https://www.arvopart.ee

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob süvamuusikat ja sealhulgas vaimulikku muusikat. Ta on tuntud isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, tintinnabuli-stiili poolest, mille ta lõi 1976. aastal ja milles ta jätkuvalt komponeerib.

Klassikalise muusika andmebaasi Bachtrack andmetel on Arvo Pärt üks maailma populaarsemaid nüüdisheliloojaid: tema heliteoseid esitati aastatel 2012–2019, 2022 ja 2025 (samal ajal elus olnud heliloojate arvestuses) maailmas kõige enam. Eestis on armastatud rahvalikuks muusikapalaks saanud tema "Ukuaru valss", mida peetakse eestluse ja elutahte muusikaliseks sümboliks.

Alates 2011. aastast on ta Eesti Teaduste Akadeemia liige ja Eesti esimene muusikaakadeemik.

Elukäik

Arvo ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt on sündinud Paides August Pärdi (1899–1972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 1907–1991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid abielu poja varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis ema koos pojaga Rakverre, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (1912–1976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (1910–1934) muusikaraamatukogust.

Seitsmeaastaselt hakkas Pärt harjutama klaverimängu kodus tiibklaveril Sankt Peterburg. Pärast Teist maailmasõda hakkas ta õppima Rakvere Lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris. Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 1950–1954 Rakvere I Keskkoolis.

1954. aastal kolis Arvo Pärt Tallinna, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, kuid samal aastal kutsuti ta kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Sealt vabastati ta ennetähtaegselt neeruprobleemide tõttu. 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, kus õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli tänu Lääne-Euroopas reisimise võimalustele hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil. On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".

Konservatooriumis õppimise kõrvalt alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafikuga, kuulata teistest sotsialismimaadest saadud muusikat, mida avalikult sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedaid loomingulisi kontakte noorema põlvkonna teiste heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissöörina töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani.

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal. Selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta keskaja ja renessanssmuusika uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku ja liitus 1972. aastal õigeusu kirikuga. Ta ristiti nimega Arefa. Ajaks, kui ta 1976. aastal oma heliteostega taas avalikkuse ette ilmus, oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, tintinnabuli (mida on nimetatud ka kellukeste stiiliks), ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, ise läbi tunnetatud religioossetest motiividest.

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Emigreerumine sai võimalikuks, kuna Arvo abikaasa Nora on rahvuselt juuditar ja Nõukogude võimuasutused olid väga ettevaatlikud teatud poliitilistel kaalutlustel juutide perekondade riigist lahkumise osas. Sealt sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on siiani tema loomingu kirjastaja. See koostöö võimaldas Pärdil ja tema perel saada ka Austria kodakondsuse.

1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, kus möödus suurem osa tema emigratsiooniaastatest. Seejuures säilitas ta Austria kodakondsuse. 1984. aastal sai alguse Arvo Pärdi siiani kestev koostöö plaadifirma ECM Records asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECM-i egiidi all Pärdi autoriplaat "Tabula rasa", mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.

Aastatel 2007–2010 kolis Arvo Pärt järk-järgult tagasi kodumaale, kus ta oli juba varem hakanud üha enam aega veetma.

Arvo Pärt oli aastatel 1959–1979 ja on taas 2005. aastast Eesti Heliloojate Liidu liige.

Ta oli 2013/2014. õppeaastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Looming

Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuli'ks (ld tintinnabulum – 'kelluke'). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977), "Fratres" (1977), "Tabula rasa" (1977), "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis", 1978).

Tintinnabuli

 Pikemalt artiklis Tintinnabuli

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel eri suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik Pärdi pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Pärt on loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

„

Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.

“

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalides, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning mitmesugustes multimeediateostes.

Ainuüksi aastatel 1962–1978 lõi Pärt originaalmuusika 34 filmile. Tema filmimuusikadebüüt sündis 1962. aastal režissöör Leida Laiuse lühimängufilmis "Õhtust hommikuni". Üks Eesti publiku armastatumaid filmimuusikateoseid, "Ukuaru valss", mille Pärt komponeeris 1973. aastal, kõlas Leida Laiuse mängufilmi "Ukuaru" teemaloona lõõtspillil. Esmapilgul lihtne rahvalik pillilugu kasvab filmi kulgedes tugeva tähendusväljaga muusikaliseks sümboliks, kehastades filmi kõige olulisemaid teemasid ja tundeid. Pala klaveriversioon on maestro enda esituses tema kontsertide ja kammerlike kohtumiste repertuaari kuulunud aga alles 2010. aastast.

Lisaks on filmides kasutust leidnud üle 20 tema heliteose, mis ei ole kirjutatud otseselt filmimuusikaks. Nii on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli stiilis palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et neid teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, kus satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Sellistes olukordades lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.

2025. aasta seisuga kuulus maailmas kõige enam kontsertidel esitatud kaasaja helilooja teoste esikümnesse lausa viis Arvo Pärdi teost: instrumentaalteosed "Fratres", "Da pacem Domine", "Magnificat" ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" ning kooriteos "Tribute to Caesar".

Teoseid

• "Viis laulu lastele" (1960, teistel andmetel 1956–1964)
• "Sonatiin nr. 1" (1958)
• "Partita" (1958)
• "Sonatiin nr. 2" (1959)
• "Tantsud muusikast lastenäidenditele" (1959)
• "Meie aed" (1959)
• "Nekroloog" (1960)
• "Maailma samm" (1961)
• "Perpetuum mobile" (1963)
• "Solfedžo" (1963)
• Sümfoonia nr 1 "Polüfooniline" (1963)
• "Musica syllabica" (1964)
• "Kvintetiino" (1964)
• "Diagrammid" (1964)
• "Kollaaž teemal B-A-C-H" (1964)
• "Concerto piccolo über B-A-C-H" (1964, muudetud versioon 1994)
• Sümfoonia nr 2 (1966)
• "Pro et contra", kontsert tšellole ja orkestrile (1966)
• "Credo" (1968)
• Sümfoonia nr 3 (1971)
• "Laul armastatutele" (1973)
• "Für Alina" (1976)
• "An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten" (1976)
• "Pari intervallo" (1976)
• "Trivium" (1976)
• "Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte ..." (1976, muudetud versioonid 2001 ja 2019)
• "Summa" (1977)
• "Variatsioonid Ariinuška tervenemise puhul" (1977)
• "Fratres" (1977)
• "Missa syllabica" (1977)
• "Sarah Was Ninety Years Old" (1977)
• "Arbos" (1977)
• "Tabula rasa", kontsert kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja kammerorkestrile (1977)
• "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" ("Cantus in Memory of Benjamin Britten") (1977/1980)
• "Missa syllabica" koorile ja orelile (1977/1996)
• "Cantate Domino canticum novum" (1977/1996)
• "Spiegel im Spiegel" (1978)
• "Annum per annum" (1980)
• "De profundis" (1980)
• "Passio" (1982)
• "Es sang vor Iangen Jahren" (Motette für de la Motte) (1984)
• "Hümn suurele linnale" (1984)
• "2 slawische Psalmen" (1984)
• "Wallfahrtslied" (1984)
• "Te Deum" (1985)
• "Psalom" (1985)
• "Stabat Mater" (1985)
• "Festina lente" (1988)
• "7 Magnificat-Antiphonen" (1988)
• "Magnificat" (1989)
• "Miserere" (1989)
• "Mein Weg" (1989, muudetud versioon 1999)
• "Bogoroditse Djevo" (1990)
• "The Beatitudes" (1990)
• "Beatus Petronius" (1990, muudetud versioon 2011)
• "Statuit ei Dominus" (1990, muudetud versioon 2011)
• "Berliini missa" (1990)
• "Silouans Song" (1991)
• "And One of the Pharisees ..." (1992)
• "Mozart-Adagio" (1992)
• "Trisagion" (1992)
• "Litany" (1994)
• "Darf ich ... (1995/1999)
• "I am the true vine" (1996)
• "Dopo la vittoria" (1996)
• "Kanon pokajanen" koorile (1997)
• "Tribute to Caesar" (1997)
• "The Woman with the Alabaster Box" (1997)
• "Triodion" (1998)
• "Zwei Beter" (1998)
• "Como cierva sedienta" sopranile ja sümfooniaorkestrile (1998)
• "Cantique des degrés" (1999)
• "Which Was the Son of ..." (2000)
• "My heart's in the Highlands" (2000)
• "Orient & Occident" (2000)
• "Littlemore Tractus" (2000)
• "Cecilia, vergine romana" (2000/2002)
• "Nunc dimittis" (2001)
• "Beatitudines" (2001)
• "Salve Regina" (2001)
• "Eesti hällilaul" (2002, täiendavad versioonid 2006, 2009, 2019)
• "Peace upon You, Jerusalem" (2002)
• "Roždestvenskaja kolõbelnaja" (Jõuluhällilaul, 2002)
• "Lamentate" (2003)
• "In principio" (2003)
• "Most Holy Mother of God" (2003)
• "Passacaglia" (2003)
• "Da pacem Domine" (2004)
• "L'abbé Agathon" (2004)
• "Anthem of St. John the Baptist" (2004)
• "La Sindone" (2005) – esiettekanne Torino toomkirikus (Cattedrale di San Giovanni Battista)
• "Vater unser" (2005)
• "Von Angesicht zu Angesicht" (2005)
• "Für Lennart in memoriam" (2006)
• "Für Anna Maria" (2006)
• "The Deer's Cry" (2007)
• "Morning Star" (2007)
• "Scala cromatica" (2007)
• "Sei gelobt, du Baum" (2007)
• "These Words ..." (2008)
• "Alleluia-Tropus" (2008, muudetud versioon 2010)
• "O-Antiphonen" (2008, versioon 1988. aasta teosest 7 Magnificat-Antiphonen)
• Sümfoonia nr 4 "Los Angeles" (2008) – pühendatud Venemaa naftafirma Jukos eksjuhile ja endisele vangile Mihhail Hodorkovskile
• "Veni creator" (2009)
• "Silhouette, Hommage à Gustave Eiffel" (2009)
• "Adam's Lament" ("Aadama itk") (2009, esiettekanne 2010)
• "Missa brevis" (2009/2010)
• "In spe" (2010)
• "Habitare fratres in unum" (2012)
• "Virgencita" (2012/2013)
• "Swansong" (2013, orkestriversioon 2000. aasta teosest "Littlemore Tractus")
• "Drei Hirtenkinder aus Fátima" (2014)
• "Sequentia" (2014)
• "Kleine Litanei" ("Väike litaania") (2015)
• "Ja ma kuulsin hääle..." ("And I Heard a Voice...", 2017, esiettekanne 2018)
• "Palve" ("Gebet von dem Kanon", 2018, uus versioon "Kanon pokajaneni" viimasest osast)
• "Für Jan van Eyck" (2020)
• "O Holy Father Nicholas" (2021)

Tunnustus

Arvo Pärt 2011. aastal

• 1978 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1990 – Tallinna Konservatooriumi audoktor
• 1991 – Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia välisliige
• 1995 – Rakvere aukodanik
• 1996 – Sydney Ülikooli audoktor
• 1996 – Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisauliige
• 1998 – Tartu Ülikooli audoktor
• 1998 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 1998 – Riigivapi II klassi teenetemärk
• 2002 – Durhami Ülikooli audoktor
• 2002 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (kõrgete muusikaliste väärtuste loomine ja eesti muusika maine tugevdamine maailmas)
• 2004 – Santa Cecilia Rahvusliku Akadeemia (Rooma) auliige
• 2005 – ajakirja Musical America (USA) aasta helilooja
• 2005 – Euroopa kirikumuusika auhind (Saksamaa)
• 2006 – Riigivapi I klassi teenetemärk
• 2007 – Freiburgi Ülikooli teoloogiateaduskonna audoktor
• 2007 – Balti Tähe autasu (Peterburi, Venemaa)
• 2008 – Léonie Sonningi muusikaauhind (Taani)
• 2008 – Austria Teaduse ja Kunsti I klassi aurist
• 2009 – Liège'i Ülikooli audoktor
• 2009 – Paide aukodanik
• 2009 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2009 – Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia välisliige
• 2010 – Saint Andrewsi Ülikooli audoktor
• 2010 – Istanbuli Rahvusvahelise Muusikafestivali elutööpreemia
• 2010 – Baltimaade kuvandi rikastamise auhind (USA)
• 2010 – Lääne-Virumaa vapimärk
• 2011 – Tallinna vapimärk
• 2011 – Classic Brit Awards, aasta helilooja
• 2011 – Paavsti Sakraalse Muusika Instituudi audoktor
• 2011 – Prantsuse Vabariigi Auleegioni orden (rüütel)
• 2011 – Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik muusika alal
• 2011 – Paavst Benedictus XVI kultuurinõukogu liige
• 2012 – Eesti Muusikanõukogu aastapreemia
• 2013 – Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi arhon
• 2014 – Praemium imperiale (Jaapan)
• 2014 – Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilise Seminari sakraalmuusika audoktor (Honorary Doctor of Sacred Music)
• 2015 – EELK teeneteristi I järk
• 2015 – Järvamaa vapimärk
• 2015 – PÖFFi elutööpreemia
• 2015 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
• 2015 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (väärika panuse eest maailma muusikakultuuri)
• 2016 – Oxfordi Ülikooli audoktor
• 2016 – Keila valla aukodanik
• 2016 – Paavsti kultuurinõukogu medal "Per Artem ad Deum"
• 2016 – Rumeenia riiklik teenetemärk kultuuriliste saavutuste eest
• 2017 – Ratzingeri preemia
• 2018 – kuldmedal Gloria Artis (Poola kõrgeim autasu kultuuriteenete eest)
• 2018 – Fryderyk Chopini Muusikaülikooli audoktor
• 2019 – Harjumaa aukodaniku teenetemärk
• 2019 – Deutscher Musikautorenpreis (Saksa muusikaautorite auhind)
• 2019 – Läti Vabariigi Tunnustusristi 2. klass (suurohvitser)
• 2019 – Hispaania BBVA Fondi auhind Frontiers of Knowledge muusika valdkonnas uue helikeele loomise eest
• 2021 – Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurrist panuse eest kaasaegsesse klassikalisse muusikasse ning saksakeelsete tekstide kasutamise eest paljudes teostes.
• 2022 – Luksemburgi Suurhertsogiriigi tammekrooni ordeni ohvitserijärk (Ordre de la Couronne de chêne) silmapaistvate teenete eest heliloojana ning Euroopa kultuuri suurkujuna.
• 2022 – Eesti välisministeeriumi I klassi teeneterist
• 2023 – Rootsi tähtsaim muusikaauhind Polar Music Prize
• 2024 – Briti Royal Philharmonic Society (Kuningliku Filharmoonia Seltsi) kuldmedal
• 2024 – Monaco kultuuriteenete ordeni komandörijärk
• 2026 – Goethe medal
• 2026 – Aasta Inspireerija auhind

Teoste tunnustamine

• 2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigent Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestise kategoorias Arvo Pärdi loomingu plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da Pacem Domine", "Salve Regina", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", "Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus".
• 2007. aasta septembris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigent Paul Hillieriga Taani muusikaauhinna parima välismaise heliplaadi kategoorias Arvo Pärdi loomingu plaadiga "Da Pacem".
• 2011. aastal oli Pärdi 4. sümfoonia "Los Angeles" parima nüüdisaegse klassikalise heliteose kategoorias Grammy auhinna nominent.
• 2014. aastal võitis dirigent Tõnu Kaljuste Grammy auhinna parima kooriesituse eest (Arvo Pärdi "Aadama itk" Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Sinfonietta Riga, Tallinna Kammerorkestri, Läti Raadio koori ja Vox Clamantise esituses).

Heliloomingu ja muu vaimse pärandi kultuurilooline säilitamine

Arvo Pärdi loomingu ja vaimse pärandi säilitamisega tegeleb Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal. Keskuse rajas 2010. aastal helilooja perekond ja selle uuele hoonele pani 19. juunil 2017 helilooja ise nurgakivi. Hoone avati pidulike üritustega helilooja osalusel 13. oktoobril 2018, külastajatele on keskus olnud avatud alates 17. oktoobrist 2018.

1986. aastal nimetas Edward L. G. Bowell asteroidi number 4087 Arvo Pärdi järgi "4087 Part".

Arvo Pärdi 70. sünnipäeva puhul valmis Eesti Raadios 2005. aastal dokumentaalsaatesari. Saatesarja autor oli Immo Mihkelson ja see koosnes 15 osast, mis olid Klassikaraadio esmaeetris 11.–18. septembrini 2005.

2010. aastal ilmus album "The Very Best of Arvo Pärt". Helilooja ise hindab oma muusika plaadistustest kõige kõrgemalt saksa muusikaprodutsendi Manfred Eicheri ja tema firma ECM Records välja antud heliplaate. Just nendel plaatidel on talletatud enamiku Arvo Pärdi teoste esmasalvestised.

2013. aasta veebruari lõpus toimus Belgias Antwerpenis Arvo Pärdi muusika festival "Pärt in primetime". Kavas olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.

USA-s New Yorgis asuva Carnegie Halli 2025/2026. aasta hooaja programmi keskmes oli Arvo Pärdi looming; sellega tähistati helilooja 90. sünnipäeva. Kavas oli seitse kontserti, millest kaks koosnesid eranditult tema teostest. Programm valmis tihedas koostöös Arvo Pärdi Keskusega.

Saksamaal asuv Leipzigi Gewandhaus on nimetanud Arvo Pärdi aastateks 2025−2027 Gewandhausi heliloojaks.

Arvo Pärdi 90. sünnipäevaks valmis Eesti Raadios lisaks muudele juubelisaadetele ka kuueosaline venekeelne saatesari "Maestro. Heli vaikuses", mida sai kuulata kanalilt Raadio 4. Klassikaraadios tähistati tema juubelit kolmeosalise raadiosaadete sarjaga "Kolm kõla".

Oktoobris 2025 korraldati Arvo Pärdi Keskuses helilooja loomingu ja mõttemaailma teemaline rahvusvaheline teaduskonverents "Arvo Pärt: mõttemaastikud", kuhu kogunesid nimekad uurijad ja muusikateadlased üle maailma (sh Viini Ülikoolist ja New Yorgi Püha Vladimiri Seminarist).

"Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas"

Septembris 2010 avati Pärdi lapsepõlvelinna Rakvere keskväljakul Arvo Pärdi auks skulptuur "Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas". See kujutab 12aastast noort Arvot, kes sõitis jalgrattaga oma kodunt – lähedal asuvast Laada tänavast – turuplatsile telefoniposti otsa kinnitatud valjuhääldist sümfooniaorkestri kontserti kuulama. Mälestusmärgi autorid on skulptorid Aivar Simson ja Paul Mänd. Avamisel oli kohal ka Arvo Pärt ise, kellele kingiti skulptuurist väike koopia.

Arvo Pärdi muusikaaed

"Paesümfoonia", paekiviskulptuur Arvo Pärdile pühendatud muusikaaias tema sünnilinnas Paides. Skulptor Riho Kuld, 1999

Septembris 2016 avati Pärdi sünnilinnas Paides (tema Väike-Aia ja Kitsa tänava nurgal asunud sünnikodu kohal) talle pühendatud muusikaaed, avamisel viibis ka maestro ise. Aia üheks peategelaseks on seal kasvav õunapuu, mis kuulduste järgi oli olemas juba siis, kui väike Arvo Pärt seal lapsena ringi jooksis. Aia temaatilisust toonitavad Riho Kulla skulptuurid "Paesümfoonia" ja "Loominguline läte" (ehk "Klaver").

Ukuaru muusikamaja

31. jaanuaril 2026 avati Rakveres Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru muusikamaja. Tegu on endise Rakvere Pauluse kirikuga, mis ehitati ümber moodsaks kontserdihooneks ja sai ka uue välisilme. Eesti Kultuurkapital rahastas muusikamaja ehitust 21 miljoni euroga.

Dorian Supini dokumentaalfilmid

Dokumentalist Dorian Supin (1948–2023), kes oli Nora Pärdi vend, on teinud Arvo Pärdist ja tema loomeprotsessist kolm sügavalt isiklikku portreefilmi: "Siis sai õhtu ja sai hommik" (1989), "Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale" (2002; 2002. aasta Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia – aasta parim dokumentaalfilm) ning "Arvo Pärt – Isegi kui ma kõik kaotan" (2015).

Ta on Pärti jäädvustanud ka dokumentaalfilmides "Como cierva sedienta" (1999), "Orient Occident" (2001), "Sinu nimi" (2001), "Proovime Pärti" ja "Mängime Pärti" (2012) ning "Cecilia" (2021).

Isiklikku

Arvo Pärt on 1972. aastast abielus Nora Pärdiga (sünninimega Eleonora Supina), kes on sündinud 1941. aastal Gruusias Thbilisis ning õppinud Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist ja hiljem lõpetanud Gruusia konservatooriumi muusikateaduse alal. Nad laulatati Vasknarva Prohvet Eelija kirikus.

Arvo Pärdil on varasemast abielust kaks tütart ja abielust Nora Pärdiga kaks poega. Arvo Pärdi vanem poeg on lendur Immanuel Pärt, kelle abikaasa on aja- ja kultuuriloolane Irina Paert; noorem poeg on muusikaprodutsent Michael Pärt, kelle tütar on helilooja Anna Pärt.

Kirjandus

• Peter Bouteneff, Arvo Pärt: Out of Silence. Yonkers, N.Y: St. Vladimir's Seminary Press, 2015, ISBN 9780881415124.
• Leopold Brauneiss, Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria / koostanud ja tõlkinud Saale Kareda. Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus, 2017, ISBN 9789949816057.
• Hermann Conen (koostaja), Arvo Pärt: die Musik des Tintinnabuli-Stils. Köln: Dohr, 2006, ISBN 3936655332, ISBN 9783936655339.
• Laura Dolp (koostaja), Arvo Pärt's White Light: Media, Culture, Politics. Cambridge University Press, 2017, ISBN 9781107182899.
• Paul Hillier, Arvo Pärt. (Oxford Studies of Composers.) Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, ISBN 0198165501, ISBN 0198166168.
• In principio: The Word in Arvo Pärt's Music / toimetanud Hedi Rosma, Kristina Kõrver ja Kai Kutman. Laulasmaa: Arvo Pärt Centre, 2014, ISBN 9789949380534.
• Kevin Karnes, Arvo Pärt's Tabula Rasa. Oxford: Oxford University Press, 2017, ISBN 9780190468972, ISBN 9780190468989.
• Oliver Kautny, Arvo Pärt zwischen Ost und West: Rezeptionsgeschichte. Stuttgart; Weimar: Metzler, 2002, ISBN 3476453065.
• Kaire Maimets-Volt, Mediating the 'idea of One': Arvo Pärt's pre-existing music in film. (Estonian Academy of Music and Theatre Dissertations; 4.) Tallinn: Estonian Academy of Music and Theatre, 2009, ISBN 9789985979761.
• Restagno, Enzo (2005). Arvo Pärt peeglis. Vestlused, esseed ja artiklid. Tõlkinud Kangro, Maarja; Ligi, Mare. Eessõna Toomas Siitan. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. ISBN 978-9985-7-0203-1. Vaadatud 07.09.2025.
• Andrew Shenton (koostaja), The Cambridge Companion to Arvo Pärt. Cambridge: Cambridge University Press, 2012, ISBN 9781107009899, ISBN 9780521279109.
• Andrew Shenton, Arvo Pärt's Resonant Texts: Choral and Organ Music, 1956–2015. Cambridge: Cambridge University Press, 2018, ISBN 9781139998345.
• Joonas Sildre, Kahe heli vahel. Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus, 2018, ISBN 9789949887057.

Välislingid

• Arvo Pärdi Keskus
• Arvo Pärt andmekogus IMDb (inglise)
• Arvo Pärt Eesti filmi andmebaasis
• Arvo Pärt Music in Movement projekti kodulehel
• Arvo Pärt andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
• Priit Kuusk. Amsterdamis toimub Arvo Pärdi teose esiettekanne ERR Uudised, 21. oktoober 2008
• Priit Kuusk. Arvo Pärdi muusika kõlab jõulukuul kolmes maailmajaos ERR Uudised, 13. detsember 2008
• Priit Kuusk. Arvo Pärdi uusteos kõlab maailmaesiettekandel Itaalias ERR Uudised, 18. detsember 2008
• Katrin Jüriso. Arvo Pärt pühendas sümfoonia Hodorkovskile ERR Uudised, 19. detsember 2008
• Priit Kuusk. Arvo Pärdi uus sümfoonia tuleb esiettekandele Los Angeleses ERR Uudised, 9. jaanuar 2009
• Harry Liivrand. Pärdil maailma esiettekanne Los Angeleses Eesti Ekspress, 15. jaanuar 2009
• Priit Kuusk. Arvo Pärdi uus sümfoonia kõlab ka Chicagos ERR Uudised, 23. jaanuar 2009
• Riik kingib Arvo Pärdile maad ERR Uudised, 26. jaanuar 2009
• Saale Kareda. Armastus heli vastu Sirp, 19. veebruar 2009
• Pärdile, Ükskülale ja Niidule anti üle elutööpreemiad ERR Uudised, 23. veebruar 2009
• Pärt annetas Paide muusikakoolile pool miljonit krooni ERR Uudised, 27. märts 2009
• Kertu Kalmus. Arvo Pärdi teos kõlab maailma suurimal klassikafestivalil Eesti Päevaleht, 14. juuli 2009
• Priit Kuusk. Arvo Pärt kutsuti Monaco kompositsiooniauhinna žüriisse. ERR Uudised, 12. oktoober 2009
• Madis Filippov. Arvo Pärdi poeg rajab Laulasmaale kuulsa isa arhiivi Postimees, 17. oktoober 2009
• Anneli Ivaste. Arvo Pärdi muusika vastukõla USA ajakirjanduses Teater. Muusika. Kino, oktoober 2014
• Carnegie Hall pühendab uue hooaja Arvo Pärdi 90. sünnipäevale ERR Kultuur, 13. veebruar 2025