Avo Hirvesoo

Allikas: Vikipeedia

Avo Hirvesoo (õieti Aavo-Valdur Hirvesoo; 23. september 1935 Võru10. jaanuar 2014) oli eesti muusikateadlane.

Ta on lõpetanud Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi ning aastal 1960 muusikateooria alal Tallinna Muusikakooli. Aastal 1965 lõpetas ta muusikateaduse alal (Karl Leichteri klassis) Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

Ta töötas aastatel 19581961 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teadurina, aastatel 19641966 F. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus muusikaosakonna juhatajana, aastatel 19661974 Kultuuriministeeriumi draama- ja muusikateoste kolleegiumi liikmena. Aastatel 19741976 oli ta Eesti Heliloojate Liidu konsultant, ta oli aastatel 19751976 ühtlasi Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikaajaloo õppejõud. Aastatel 19771985 oli ta ETV ja aastatel 19851992 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Televisiooni ja Raadiokomitee muusikajuht ning aastatel 19921997 Eesti Raadio muusikatoimetaja.

Ta on uurinud peamiselt Eesti muusika varasemat perioodi ja pagulasmuusikuid. Ta on avaldanud üle 1000 artikli ja uurimuse ajakirjanduses ning rahvusvahelistes erialaväljaannetes. Ta oli Eesti Muusika Biograafilise Leksikoni (1990) toimetuskolleegiumi esimees, ta oli ka aastatel 20072008 Eesti Muusika Biograafilise Leksikoni koostamise juures; ta on esinenud ettekannetega Tallinnas, Moskvas, Vilniuses, Riias ja Bregenzis teaduskonverentsidel. Ta on teinud üle 500 raadio- ja telesaate, kirjutanud videofilmi "Lembitu tütar" stsenaariumi (1986). Ta oli aastast 1986 Eesti Heliloojate Liidu liige, olles aastatel 19661974 ja 19791983 liidu juhatuses (olles vahepeal ka muusikateaduse sektsiooni esimees). Aastatel 19931998 oli ta Eesti Richard Wagneri Seltsi esimees.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli organist, helilooja ja koorijuht Valdur Hirvesoo (1910–1941). Tema abikaasa on arhitekt Eva Hirvesoo. Nende tütar on viiuldaja Aet Hirvesoo-Hautamäki.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 148.