Mihhail Hodorkovski

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mihhail Hodorkovski
Mikhail Khodorkovsky 2013-12-22 3.jpg
Hodorkovski pärast vanglast vabanemist (22. XII 2013)
Sünninimi Михаил Борисович Ходорковский
Mihhail Borissovitš Hodorkovski
Sündinud 26. juuni 1963 (58-aastane)
Vene NFSV, Moskva
Rahvus venelane
Elukoht Šveits
Lapsed Pavel (1985), Anastassija (1991), Ilja ja Gleb (1999)
Tunnustus Lech Wałęsa auhind (2013)
Veebileht khodorkovsky.ru
Mihhail Hodorkovski (2001)
Vladimir Putin ja Jukose juhatuse esimees Mihhail Hodorkovski kohtumisel Kremlis (2002)

Mihhail Hodorkovski (sündinud 26. juunil 1963 Moskvas) on Venemaa päritoluga ärimees, endine oligarh ja endine poliitvang. Ajakirja Forbes andmetel oli ta 2003. aastal Venemaa rikkaim inimene. Maailmas oli tal sel aastal rikkuselt 26. kohal[1]. Tema varanduse põhiosaks olid Venemaa naftakompanii Jukos aktsiad.[viide?]

Aastatel 2003–2013 kandis Hodorkovski vanglakaristust. Ta vabanes 20. detsembril 2013. aastal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Hodorkovski kasvas üles tüüpilises Nõukogude keskkonnas Moskvas kahetoalises korteris. Tema vanemad oli insenerid. Mihhaili isa, Boriss Hodorkovski, oli kasvanud vanemateta. Teadaolevate andmete alusel oli Mihhaili isapoolne isa Moissei Hodorkovski, kes tõenäoliselt oli pärit Kiievi lähistelt pärinevate juutide seast. Ema Marina Filippovna (sündinud Petrova) on õigeusklik venelanna, kelle esivanemate seas oli ka Vene aadlikke.

Noor Hodorkovski õppis hästi. Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis oli ta komsomolisekretäri asetäitja.

Mihhail Hodorkovski esimene abikaasa oli Jelena Dobrovolskaja. Nad abiellusid juba ülikooli ajal. Nende poeg Pavel Hodorkovski (sündinud 1985) ja lapselaps Diana (sündinud 2009) elavad praegu USA-s. Abielu lahutati.

1991. aastal abiellus Hodorkovski Inna Hodorkovskajaga (sündinud 1969), kes toona oli Menatepi pangaametnik. Neil on tütar Anastassija (sündinud 1991) ja kaksikutest pojad Ilja ja Gleb (sündinud 1999). Hodorkovski vangistusaastal 2013. aastal elasid nad Šveitsis.

Majandustegevuse algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Perestroika tuultes avas Hodorkovski 1986. aastal koos komsomolist pärit partneritega oma esimese äri, kooperatiivkohviku. Lisaks imporditi arvuteid ja tehnikat, konjakit ja muud kaupa. 1988. aastaks oli ettevõtte käive 80 miljonit rubla.

Ärist saadud sularahaga ostis Hodorkovski oma partneritega panganduslitsentsi ja rajas 1989. aastal Menatepi panga. Venemaa ühe esimese erapangana laienes Menatep kiiresti, kasutades suurema osa hoiustest Hodorkovski edukate import-eksporttehingute rahastamiseks.

Menatep sai ka õiguse hallata fonde, mis olid ette nähtud Tšornobõli katastroofis kannatanute abistamiseks. 1990. aastate algul räägiti, et pank on aidanud kaasa Nõukogude riigikassa fondide tühjaksvarastamisele suures ulatuses. Need vargused olevat leidnud aset Nõukogude Liidu kokkuvarisemise (1991) eel ja järel.

Privatiseerimisel põhinev varandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Boriss Jeltsin 1991. aastal võimule tuli, kiirenesid M. Gorbatšovi ajal alustatud turumajanduslikud reformid ning Venemaal tekkis Hodorkovski-taolistele ettevõtjatele soodne keskkond. Tolleks ajaks oli erapank Menatep Venemaa kohta arenenud finantsasutus ning sellest sai esimene ettevõte alates Oktoobrirevolutsioonist, mis võimaldas oma aktsiaid osta.

Pank kasvas kiiresti, võites üha enam väärtuslikke kliente, nagu Rahandusministeerium, maksuamet, Moskva linnavalitsus ja Venemaa relvaekspordiagentuur. Nende poolt deponeeritud fonde kasutas Hodorkovski põhiliselt oma kaubandusimpeeriumi laiendamiseks.

Naftakompanii Jukos ostmisel toetus Hodorkovski enda pangale Menatep. Jukose andmetel osteti varad umbes 1,5 miljardi USA dollari eest. Kompanii turukapitalisatsioon oli 31 miljardit USA dollarit.

1995. aastal otsustas Jeltsini kabinet privatiseerida riiklikud ettevõtted, sealhulgas riikliku naftakompanii Jukos. Avaliku oksjoni läbiviijaks määrati Menatep.

Oksjoni, millel müüdi 45% aktsiatest, alghind oli 150 miljonit dollarit. Oksjonil osales vaid kaks ettevõtet. Kolme panga konsortsium pakkus 350 miljonit dollarit ning Menatepi varifirma 159 miljonit dollarit. Menatep kõrvaldas konkurentsist kolme panga konsortsiumi, lükates tagasi üle kahe korra parema pakkumise, viidates tehnilistele vigadele (osa deposiidist oli T-võlakirjades). Naftafirma jäi oksjonikorraldajale. Kokku maksis Menatep 309 miljonit USA dollarit 78% kompanii aktsiate eest. Nende väärtuseks arvati 450 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem hinnati kompanii väärtuseks 9 miljardit dollarit. See tehing, nagu ka kümned teised sarnased tehingud, kus oksjonikorraldajad võitsid oma oksjonid, tekitasid paljudes Venemaa elanikes ebaõiglustunnet ja umbusku.

Välismaa äripartnerite kaebused[muuda | muuda lähteteksti]

Hodorkovski algusaegadel naftaäris paistis ta tüüpilise Vene röövelparunina. Amoco, mille hiljem võttis üle British Petroleum, oli algul Jukose partner ühes väga perspektiivses Siberi naftamaardlas. Amoco kulutas maardla arendamiseks 300 miljonit dollarit, kuid Hodorkovski pigistas Amoco tühjaks, kasutades meetodeid, mis on arenenud maailmas enamasti ebaseaduslikud. Praegu saadakse sellest maardlast 90 miljonit barrelit päevas.

Kui Vene rubla 1998. aastal kokku varises, varises kokku ka Menatep, sest ta oli võtnud laenu välisvaluutas. Pank kaotas panganduslitsentsi. Kolm panka (Lõuna-Aafrika Vabariigi Standard Bank, Jaapani Daiwa pank ja Saksa pank West LB) olid laenanud Menatepile 266 miljonit dollarit Jukose aktsiate tagatisel. Hodorkovski pakkus selle asemel naftat. Pangad keeldusid ning võtsid aktsiad enda valdusse. Nad müüsid aktsiad väga kiiresti alandatud hinnaga maha, saades alla poole laenusummast, sest Hodorkovski ähvardas avalikult emiteerida uusi aktsiaid, et aktsiate väärtust alandada. Kuigi selline samm oli Venemaal tol ajal seaduslik, ei oleks ta suuremas osas arenenud maailmas seda olnud. Jukos müüs ka oma põhiliste filiaalide aktsiaid offshore-riiulifirmadele, mis arvatakse olevat seotud Hodorkovskiga.

Need kaks tehingut tegid Hodorkovski, Menatepi ja Jukose omanikuna, Lääne finantsringkondades kurikuulsaks. Alles 2003. aastal julges Hodorkovski uuesti Lääne pankadelt laenu küsida.

Uus, läbipaistvuse ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Hodorkovski oli üks esimestest oligarhidest, kes mõistis, et globaalne äri nõuab välisinvesteeringuid. Selleks et välisinvesteeringuid ligi tõmmata, tuleb investoreid motiveerida nii ahnuse kui ka hirmuga. Karm kohtlemine, mis sai osaks mõnedele Lääne suurematele ja võimsamatele ettevõtetele, tekitas enamikule investoritele palju hirmu. Teised oligarhid käitusid mõnikord samamoodi, kui mitte hullemini. Kui rubla 1998. aastal kokku kukkus, oli vähe investoreid, naftakompaniisid ja panku, mis oleks olnud huvitatud Venemaaga äri tegemisest.

Hodorkovski tegi Jukose enneolematult läbipaistvaks. Varem oli ta eitanud, et tal on Menatepis ja Jukoses aktsiaid, nüüd ta tunnistas, et tema käes on aktsiate kontrollpakk. Jukos avaldas esimest korda oma aktsionäride nimed ning rahvusvahelistele standarditele GAAP vastavad aruanded ja hakkas maksma makse ja suuri dividende. Hodorkovski võttis tööle palju ärijuhte Lääne naftakompaniidest ning määras Jukose direktorite nõukogusse palju auväärseid mittetegevdirektoreid.

Menatepi pank, mis taasrajati Peterburis ühe filiaalina, oli jäänud maksevõimeliseks. Pank hakkas isegi laenama raha ettevõtetele, mis ei kuulunud Hodorkovskile. Panga väitel antakse praegu ainult 15% laenudest Hodorkovski grupi ettevõtetele.

Nagu tema välisnõuandjad olid ennustanud, tõid uued juhtimismeetodid kaasa aktsiahinna kiire tõusu, sest välisinvestorid unustasid mineviku ja ostsid Jukose aktsiaid, mis on endiselt tugevasti alahinnatud.

Kui konkureerival Alfa pangal õnnestus 2003. aastal panna BP investeerima miljardeid oma naftafiliaali, pidasid paljud Läänes seda pöördepunktiks, kuna julgeti taas Venemaale investeerida. Allakirjutamistseremoonial viibisid nii president V. Putin kui ka Briti peaminister Tony Blair, andes märku, et äri muutub Venemaal rentaablimaks.

Poliitilised ambitsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Hodorkovskist sai ka filantroop, kes varustas õpetajate internetikoolituse keskusi, finantseeris ajakirjanike reformi- ning demokraatia-alast diskussiooni, rajas fonde arheoloogiliste kaevamiste, kultuurivahetuste ja laste suvelaagrite finantseerimiseks. Hodorkovski kriitikud nägid selles poliitilist poseerimist, sest ta finantseeris 2003. aasta lõpu Riigiduuma-valimiste eel mitut parteid.

Ta on avalikult kriitiline Venemaa „juhitava demokraatia" suhtes. Tavaliselt hoidub ta kritiseerimast valitud juhte, kuid ütleb, et sõjaväel ja julgeolekuteenistusel on liiga palju võimu. Ta ütles ajalehele Times:

"See on Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. See tähendab, et teoreetiliselt on teil vaba ajakirjandus, kuid praktikas on enesetsensuur. Teoreetiliselt on teil kohtud; praktikas teevad kohtud ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas; praktiliselt ei saa te neid õigusi kasutada."

Ühinemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 2003 teatas Hodorkovski, et Jukos ühineb Sibneftiga, moodustades naftakompanii, mille reservid on võrdsed Lääne hargmaiste naftakompaniide omadega. Hodorkovski olevat pidanud läbirääkimisi ExxonMobili ja ChevronTexacoga, et nad ostaksid suure paki Jukose aktsiaid. Sibneft rajati 1995 Boriss Berezovski ettepanekul. Sibneftile kuulusid riikliku naftakompanii mõned kõige väärtuslikumad varad. Kontroversiaalse oksjoni käigus omandas Berezovski 50% kompaniist hinnaga, mida enamik vaatlejaid peab väga madalaks.

Kui Berezovski läks Putiniga tülli ja oli sunnitud lahkuma Venemaalt Londonisse, kus talle anti asüüli, loovutas ta oma aktsiad Sibneftis Roman Abramovitšile. Abramovitš nõustus ühinemisega.

Ühinenud firma käsutuses oli maailmas teisel kohal olevad nafta- ja gaasivarud (19,4 miljonit barrelit) ExxonMobili järel. JukosSibneftist sai tootmise poolest maailmas suuruselt neljas firma (2,3 miljonit barrelit toornaftat päevas).

Kremli vastulöögid[muuda | muuda lähteteksti]

Hodorkovski partneri ja aktsiate arvult teisel kohal oleva Jukose aktsionäri Platon Lebedevi vahistamine juulis 2003, kahtlustatuna riikliku väetisefirma aktsiapaki illegaalses omandamises 1994. aastal, kutsus esile Jukose aktsiate languse.

2003 25. oktoobril arreteeriti Hodorkovski Novosibirskis Tolmatšovo lennujaamas süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises.

2003 31. oktoobril külmutas Venemaa parlament Jukose aktsiad. Sellist sammu peeti osaks Venemaa juhtide püüetest võtta oligarhidelt võim tagasi. Oligarhid omandasid 1990. aastate erastamise käigus suuri varandusi ning hoidsid enda kontrolli all suuremat osa Venemaa majandusest.

Väidetavate maksuvõlgade katteks pandi kõigepealt müüki Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz, mis müüdi oksjonil ettevõttele Baikalfinansgrup. Baikalfinansgrupi ostis 4 päeva hiljem riiklik Rosneft.

1. augustil 2006 kuulutas kohus Jukose pankrotis olevaks. Oksjonitel müüdi maha kogu Jukose vara.

Pankrot lõppes firma likvideerimisega 2007. aasta oktoobris. Rahuldamata jäi 76 miljardi rubla eest võlausaldajate nõudeid.

Vangistus[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Hodorkovski Maidanil Kiievis (2014)
Mihhail Hodorkovski (2015)
Mihhail Hodorkovski esinemas Tallinnas Inimõiguste Instituudi korraldatud inimõiguste aastakonverentsil (2016)

31. mail 2005 mõistis Moskva linna Meštšanski kohus Hodorkovski süüdi kuues süüdistuspunktis seitsmest ning karistas teda 9 aasta pikkuse vangistusega. Muu hulgas tunnistati ta süüdi maksutulude varjamises, maksudest kõrvalehoidmises, Jukosest raha väljakantimises, kohtu nõuete eiramises ja aktsiate ebaseaduslikus omastamises. Täpselt samade punktide eest täpselt sama pikaks ajaks mõisteti vangi ka tema äripartner Platon Lebedev. Süüdimõistmise hetkeks olid mõlemad vanglas istunud juba 583 päeva ehk poolteist aastat, mille võrra vanglas istuda jäävat aega vähendati. Lisaks tuli mõlemal tsiviilhagi raames maksta 17,4 miljardit rubla ehk 7,6 miljardit Eesti krooni.[2]

Teise astme kohtus vähendati karistust 8 aastale. Ta määrati karistust kandma Tšita oblastis Krasnokamenski linnas asuvas üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. 2007. aastal alustati Hodorkovski vastu uut kohtuprotsessi uute süüdistuste alusel.

2003. aastal peaministri ametit pidanud Mihhail Kasjanovi tunnistuse kohaselt oli Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise tegelik põhjus see, et nad olid rahaliselt toetanud Kommunistliku Partei tegevust.[3]

Kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle äratas suurt tähelepanu isegi välismaal. Näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee saatis Sabine Leutheusser-Schnarrenbergeri oma raportandina Jukose afääri asjus Moskvasse Hodorkovski ja Lebedeviga kohtuma. Meštšanski kohus keeldus 28. septembril 2004 selleks kohtumiseks luba andmast.[4]

2011. aasta juunis etapeeriti Hodorkovski Kesk-Karjalas Segeža linnas asuvasse parandusliku töö kolooniasse.[5]

20. detsembril 2013 kirjutas Vladimir Putin alla Hodorkovski armuandmispalvele ja ta vabastati vanglast.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1992 – Ходорковский М., Невзлин Л. "Человек с рублём". Москва: Менатеп -Информ (50 000 eks)
  • 2010 – Ходорковский М. Михаил Ходорковский. "Статьи. Диалоги. Интервью: Авторский сборник". Москва: Эксмо, ISBN 978-5699436859 (192 lk)
  • 2012 – Ходорковский М., Геворкян Н. "Тюрьма и воля". Москва: Говард Рорк, ISBN 978-5906067012 (400 lk)
  • 2014 – Ходорковский М. Б. "Тюремные люди". Москва: Альпина Паблишер, ISBN 978-5961447569 (131 lk)

Tõlked eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]