Dodekafoonia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Dodekafoonia (kreeka keelest dodeka, kaksteist + phone, hääl) ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg.

Meetodi kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika ajaloos kujunes dodekafoonia seriaalse meetodi esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kaheteistkümnest kindlas järjestuses heliklasside rida ehk helikõrguste seeria.

Rida võib esineda neljal reakujul:

Rea helid võivad kõlada nii erineval ajal kui ka üheaegselt.

Rida võib läbi viia kaanonis.

Rida võib olla augmentatsioonis või diminutsioonis.

Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid trikorde ja tetrakorde.

Tonaalsete keskuste tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.

Samaaegselt võib kõlada mitu rida.

Range dodekafoonia puhul koosneb rida kõigist kaheteistkümnest erinevast heliklassist. Vabas dodekafoonias on võimalikud ka vähema- või rohkemahelilised read:

Dodekafoonia eesti muusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti heliloojatest on dodekafooniat rakendanud 1960.–1970. aastatel näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]