RPK
| RPK | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | Kergekuulipilduja |
| Päritoluriik |
 Nõukogude Liit |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1961– |
| Kasutajad | Loend |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Mihhail Kalašnikov |
| Konstrueeritud | 1960 |
| Tootja | Vjatskije Poljanõ masinaehitustehas |
| Tootmises | 1961–1978 |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 4,8–5,1 kg |
| Pikkus |
1040 mm (kaba lahti) 820 mm (kaba kinni) |
| Toru pikkus | 590 mm |
|
| |
| Padrun | 7,62×39 mm |
| Tööpõhimõte | Gaasikolvi survel ümberlaetav, pöördlukuga, |
| Laskekiirus | 600 lasku/min |
| Tõhus laskeulatus | 1000 m |
| Söötur |
30- või 40 padruniga kaardus salv 75 padruniga trummelsalv |
RPK (vene keeles РПК; Ручной пулемёт Калашникова rutšnoi pulemjot kalašnikova 'Kalašnikovi kergekuulipilduja') on Nõukogude Liidu kergekuulipilduja, padrunile 7,62×39 mm. RPK arendati välja kuuekümnendatel aastatel, paralleelselt automaadiga AKM. RPK väljatöötamine oli osa Nõukogude armee relvastuse standardiseerimise programmist, selle eelkäija NSV Liidu sõjaväe relvastuses oli kergekuulipilduja RPD. RPK-d kasutatakse endiselt mõnede endiste liiduvabariikide ning Aafrika ja Aasia riikide sõjavägedes. RPK-d toodetakse ka Bulgaarias, Rumeenias ja Serbias.
Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Afganistan[1]
Albaania:[1] kasutusel nii Nõukogude Liidu relvad kui kohalikud Aš-78 Tip-2 püssid.[2]
Armeenia: RPK-47.
Bulgaaria: tootmises Arsenali relvatehases nime LMG all kolme erineva kaliibriga: 7,62×39 mm, 5,45×39 mm ja 5,56×45 mm NATO. Kokkupandava kabaga variant kannab nime LMG-F.[1][3][4][5]
Burundi[6]
Djibouti[1]
Egiptus[viide?]
Ekvatoriaal-Guinea[1]
Etioopia[1]
Fidži:[7] RPK-201 variant.
Ghana[8][9][10]
Gruusia:[1] RPK-74 variant on endiselt kasutuses nii Gruusia sõjaväes kui eriüksustes.[11]
Lõuna-Osseetia: kasutuses variant RPK-74.[12]
Guinea-Bissau[1]
Hiina: kohalikult toodetakse nime Tüüp 56M/Tüüp 56-5 all, ainult ekspordiks.
Iraak[1] kohapeal toodetakse nime Al Quds all.[13]
Iraan:[1] kohalikult tuntud kui BB-Kalash.
Jeemen[1]
Kambodža[14]
Kamerun[viide?]
Kasahstan: RPK-74.[15]
Kesk-Aafrika Vabariik[1]
Komoorid[1]
Kongo Vabariik[1]
Kuuba[1]
Küpros: RPK-74.
Lesotho[16]
Liibüa[1]
Läti[1]
Malaisia: varianti RPK-74 kasutab Malaisia sõjavägi Grup Gerak Khas (GGK).[17]
Mali:[1] sõjaväes ja julgeolekujõududes.
Malta[1]
Maroko[viide?]
Moldova: peamiselt regulaarvägedes.[viide?]
Mongoolia[viide?]
Mosambiik[1]
Namiibia[18]
Nicaragua[1]
Nigeeria[1]
Poola[1]: seitsmekümnendatel osteti NSVL-ilt proovimiseks 1000–5000 RPK-d ja RPKS-i. RPKS-i toodeti hiljem nime M64 all. Mõned mudelid on ladudes, nende kasutuse kohta andmed puuduvad.
RPK-74: viimased mudelid võeti kasutuselt 2005. aastal koos FB Tantalidega.[viide?]
Põhja-Korea: Tüüp 64.[1]
Roheneemesaared[1]
Rumeenia: toodeti tehases Fabrica de Arme Cugir SA nime all Puşcă Mitralieră model 1964,[19] hiljem toodeti ka 5,56 kaliibriga relva Mitralieră md. 1993, mis põhines PA md. 86-el.[20]
Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik: kasutusel Polisario Rinde ridades.[viide?]
Seišellid[1]
Serbia: toodetud kohapeal nime all Zastava M72.
Sierra Leone[viide?]
Somaalia[1]
Sudaan[1]
Süüria[1]
Tansaania[1]
Tšaad[1]
Uganda[1]
Ukraina: RPK-74 ja RPK, kasutusel ka separatistide seas.[22]
Ungari[1]
Usbekistan[1]
Venemaa:[1] RPK-74 ja RPK-74M.
Vietnam[23]
Zimbabwe[1]
Endised[muuda | muuda lähteteksti]
Ida-Saksamaa[viide?]
Jugoslaavia: kohapeal toodetud nime all Zastava M72.
Nõukogude Liit
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- RPD kuulipilduja
- PK kuulipilduja
- PKP Pechenegi kuulipilduja
- M249 kergekuulipilduja
- IWI Negev
- QJY-88
- FN Minimi
- ČZW-762
- IP-2
- Zastava M77
- AK-47
- AK-74
- AK-12
- RPL-20
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 Jones, Richard D. Jane's Infantry Weapons 2009/2010. Jane's Information Group; 35 edition (January 27, 2009). ISBN 978-0-7106-2869-5.
- ↑ http://i50.photobucket.com/albums/f301/kagemushamu/SmallArms01/SmallArms01-001.jpg
- ↑ "Arsenal's LMG Page, 7.62 x 39 mm". Arsenal. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2012. Vaadatud 6. aprill 2010.
- ↑ "Arsenal's LMG Page, 5.56 x 45 mm". Arsenal. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2012. Vaadatud 6. aprill 2010.
- ↑ "Arsenal's LMG Page, 5.45 x 39 mm". Arsenal. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2012. Vaadatud 6. aprill 2010.
- ↑ "Grenade attack kills three Burundi ruling party members". africanews. Reuters. 18. mai 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2017. Vaadatud 25. juuni 2017.
- ↑ "Rosyjska broń dla Fidżi" (poola). altair.pl. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 21. veebruar 2016.
- ↑ "Ghana Armed Forces Denies Robbery Allegation". exposeGHANA.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.11.2014. Vaadatud 16.11.2014.
- ↑ "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2013. Vaadatud 18. oktoober 2013.
{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "APPLY NOW! Ghana Armed Forces Commences 2013 Recruitment Process". exposeGHANA.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2014. Vaadatud 16. november 2014.
- ↑ "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. november 2017. Vaadatud 30. oktoober 2017.
{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ ITAR-TASS Photo Agency (14. august 2008). "South Ossetian capital in ruins". alamy.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2017. Vaadatud 9. august 2017.
- ↑ "Al Quds RKKS (AKM) Machine Rifle". awm.gov.au. Australian War Memorial. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2018. Vaadatud 7. detsember 2018.
- ↑ "Small Arms Survey – Working Papers" (PDF). 8. november 2012. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 4. juuli 2010. Vaadatud 16. november 2014.
- ↑ Small Arms Survey (2008). "A Semi-automatic Process? Identifying and Destroying Military Surplus" (PDF). Small Arms Survey 2008: Risk and Resilience. Cambridge University Press. Lk 99. ISBN 978-0-521-88040-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2018. Vaadatud 30. august 2018.
- ↑ Berman, Eric G. (märts 2019). Beyond Blue Helmets: Promoting Weapons and Ammunition Management in Non-UN Peace Operations (PDF). Small Arms Survey/MPOME. Lk 43. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. märts 2021. Vaadatud 3. aprillil 2021.
- ↑ Thompson, Leroy (detsember 2008). "Malaysian Special Forces". Special Weapons. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2012. Vaadatud 10. veebruar 2010.
- ↑ "Namibia receives Russian small arms". defenceweb. 1. juuni 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2016. Vaadatud 30. juuni 2016.
- ↑ Fabrica de Arme Cugir SA's LMG Page. Arhiiviversioon seisuga 16. detsember 2007 Retrieved on September 10, 2008.
- ↑ Fabrica de Arme Cugir SA's LMG Md. 1993 Page. Arhiiviversioon seisuga 10. veebruar 2008
- ↑ Small Arms Survey (2006). "Fuelling Fear: The Lord's Resistance Army and Small Arms" (PDF). Small Arms Survey 2006: Unfinished Business. Oxford University Press. Lk 283. ISBN 978-0-19-929848-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2018. Vaadatud 29. august 2018.
- ↑ Galeotti, Mark (27. juuni 2019). Armies of Russia's War in Ukraine. Elite 228. Osprey Publishing. Lk 20, 48, 60. ISBN 9781472833440.
- ↑ "NVA". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2013. Vaadatud 16. november 2014.
