Huumor

Allikas: Vikipeedia
Naeratus võib olla huumorimeele väljenduseks. Maal William Shakespeare tegelasest Falstaffist, kunstnik Eduard von Grützner

Huumor on vahend, mille eesmärk on esile kutsuda naermist ja pakkuda meelelahutust.

Huumor on satiirist, sarkasmist ja groteskist heatahtlikum.

Mõiste pärineb Vana-Kreekast, kus kasutati huumori-meditsiini, mis põhines arvamusel, et kõiki kehavedelikke hoiab tasakaalus vedelik nimega "humor" (ladina keeles humor 'kehavedelik'), mis kontrollib inimese tervist ja emotsioone.

Inimeste reaktsioon huumorile sõltub erinevatest asjaoludest: vanusest, kultuuritaustast, olukorrast, ajast, haridusest jpm. Enamik inimesi on võimelised huumorile reageerima: nad naeravad või muigavad, kui tajuvad midagi naljakat. Huumori tajumise võimega inimeste kohta öeldakse, et neil on huumorimeel.

Komponendid ja meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Huumori komponendid:

Huumori meetodid:

  • farss ehk tegelikkuse naeruvääristamine
  • tegelikkusele teise tausta andmine (inglise keeles reframing)
  • hüperbool ehk millegi teadlik suurendamine või ületähtsustamine
  • metafoor – asja või sõna tähenduse muutmine ja teisega asendamine või omavahel vahetamine.
  • ajastamine

Kõige lihtsam viis inimesi naerma ajada on võtta mingi suvaline asi või isik ja liialdada selle tuntud asja kõige olulisemaid tunnuseid absurdi piirini.[1]

Vormid ja liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Huumoril on mitmeid erivorme ja väljundeid:

Rowan Atkinson dokumentaalfilmis "Funny Business" [2] räägib, et objekt või isik võib muutuda naljakaks kolmel viisil:

  • ta käitub ebatavaliselt
  • ta asub ebatavalises kohas
  • ta on vales suuruses

Arthur Berger pakkus 1993. aastal välja huumori tüpoloogia, mis jaotab huumori mehhanismid nelja peamisesse kategooriasse:

  • Tegevusel põhinev huumor põhineb peamiselt pildi-, žesti- ja miimikakeelel – see on mitteverbaalne. Tegevusel põhineva huumori alla liigituvad näiteks farss, aeglus, kukkumine, äpardused, kordused, ja ootamatused.[3]
  • Loogikal põhinev huumor põhineb arutlus-protsessidel, ideedel ja mõttemaailmal. Selliseks huumoriks peetakse näiteks pettumusi, ignorantsust, vääratusi, analoogiaid ja absurdi.[4]
  • Keelel põhinev huumor on kultuurispetsiifiline ja põhineb sõnavaral ning keele eripäradel. Keelel põhinevaks huumoriks loetakse homofooniat, registrivahetust, sõnamänge, liialdusi ja sarkasmi ning irooniat.[3]
  • Identiteedil põhinev huumor on seotud tegelaskujud ja isiksustega, näiteks kuulsustega. Sellise huumori alla liigituvad Bergeri tüpoloogias karikatuurid, jäljendused ja stereotüübid.[3]

Huumori teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Huumoriteooriad

Läbi ajaloo on arutletud selle üle, miks huumor olemas on ja mida see inimkonnale annab. Välja on kujunenud kolm peamist teooriat.

Üleolekuteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Üleolekuteooria (ingl k: superiority theory) sai alguse Vana-Kreekas ja domineeris 18. sajandini. Esimesed teoreetikud olid Platon ja Aristoteles, hiljem ka Thomas Hobbes.

Üleolekuteooria kohaselt naeravad inimesed teiste üle, sest teiste äpardused tõstavad nende endi enesekindlust. Aristoteles väitis, et me naerame kehvemate või koledate inimeste üle, sest tunneme rõõmu neist parem olemisest.[5] Lisaks täheldas ta, et naljad põhinevad ebakõlal ja pahatahtlikkusel – naljad on naljakad, sest need ei lähe kokku meie ootustega, kuid huumori esitajal ja kuulajal on teatud pahatahtlik eesmärk.[6]

Thomas Hobbes väitis, et inimesed on individualistid, kes üksteisega konkureerivad ja sellest rõõmu tunnevad.[7]

Pingevabastusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Pingevabastusteooria (ingl k: relief theory) sai alguse 1709. aastal, kui sellest kirjutas Anthony Shaftesbury.[8] Teooria alusel leevendab huumor hirme ja psüühilist pinget, sest huumor toimib „hüdraulilise reaktsioonina, mille käigus naer teeb närvisüsteemis seda, mida teeb aurukatlas rõhuvabastusklapp“[9]. Peagi hakati huumorit seostama bioloogiaga.

Ühitamatuseteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Ühitamatuse- ehk inkongruentsiteooria (ingl k: incongruity theory) alusel naerad inimesed, sest nad märkavad mingit ebakõla. Teooria loojaks peetakse Francis Hutchesoni, kes aastal 1725 leidis, et naer on reaktsioon ebakõlale.[10] Hiljem arendasid teooriat edasi teised, sealhulgas Immanuel Kant ja Henri Bergson. Teooria alusel tajutakse huumorit hetkel, kui märgatakse teatud idee mittevastavust teatud seotud situatsiooni ja objektiga.[11]

Moodsale ühitamatuseteooriale pani aluse šoti luuletaja James Beattie 18. sajandi teisel poolel, kelle töid tänapäeval küll palju ei loeta, ent mis avaldasid mõju läbi ajaloo.[12] Beattie muutis teooria universaalsemaks ja rõhutas ebakõla asemel hoopis “assamblaaži” ideed.

Huumori mõju inimesele[muuda | muuda lähteteksti]

Huumoril on vaimsele tervisele positiivne mõju. Uuringud on näidanud, et huumor on viis stressist ja ärevusest võitu saamiseks ning rõõmu tundmiseks, sest naermine vähendab vererõhku, mis omakorda vallandab hormoonide vabanemise ja maandab ärevustunnet.[13] Seetõttu mängib huumor olulist rolli depressiooni või ärevushäire all kannatavate inimeste ravil.

Lisaks vaimsele tervisele on huumoril positiivne mõju ka füüsilisele tervisele. Näiteks on leitud, et naermine võib tõsta immuunsust viirushaiguste vastu.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ M. Eastman/W. Fry, Enjoyment of Laughter (2008) lk. 156
  2. ↑ Rowan Atkinson/David Hinton, Funny Business (tv seriaal), Episood 1, oli eetris 22. novembril 1992, UK, Tiger Television Productions
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Berger, Arthur Asa (2012). An anatomy of humor. New Brunswick, N.J. London: Transaction. Lk 18. ISBN 978-0-7658-0494-5.
  4. ↑ Berger, Arthur Asa (2012). An anatomy of humor. New Brunswick, N.J. London: Transaction. Lk 17–19. ISBN 978-0-7658-0494-5.
  5. ↑ Aristotle (1. jaanuar 1968), "Poetics", Aristotle: Poetics, Oxford University Press, vaadatud 15. detsembril 2023
  6. ↑ Destrée, Pierre; Trivigno, Franco V. (2019). Laughter, humor, and comedy in ancient philosophy. New York (N.Y.): Oxford university press. ISBN 978-0-19-046054-9.
  7. ↑ "Leviathan", Hobbes: Leviathan, Cambridge University Press, lk 1–2, 28. august 1996, vaadatud 15. detsembril 2023
  8. ↑ Shaftesbury, Anthony Ashley Cooper, "Sensus communis; an essay on the freedom of wit and humour.", Characteristicks, Vol 1: A letter concerning enthusiasm; Sensus communis, an essay on the freedom of wit and humour; Soliloquy, or advice to an author., Unknown Publisher, lk 49–135, vaadatud 15. detsembril 2023
  9. ↑ Morreal, John. "Philosophy of Humor". Encyclopedia of Humor Studies (inglise). California: SAGE Publications.
  10. ↑ Berger, Peter L. (31. detsember 1997). Redeeming Laughter. DE GRUYTER. ISBN 978-3-11-015562-4.
  11. ↑ Mulder, M.P.; Nijholt, Anton (november 2002). "Humour Research: State of the Art". Vaadatud 15. detsember 2023.
  12. ↑ Beattie, James (1776). Essays.
  13. ↑ "How Laughter Benefits Your Heart Health | Henry Ford LiveWell". web.archive.org. 6. oktoober 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2021. Vaadatud 15. detsembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  14. ↑ Bennett, Mary Payne; Lengacher, Cecile (juuni 2009). "Humor and Laughter May Influence Health IV. Humor and Immune Function". Evidence-based Complementary and Alternative Medicine : eCAM. 6 (2): 159–164. DOI:10.1093/ecam/nem149. ISSN 1741-427X. PMC 2686627. PMID 18955287.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Huumor&oldid=6583278"