Wolter von Plettenberg

See artikkel räägib Liivi ordumeistrist, teiste samanimeliste inimeste kohta vaata Wolter von Plettenberg (täpsustus)

---

Wolter von Plettenbergi büst Cēsise Jaani kirikus

Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister 1494–1535.

Soesti lähedalt Vestfaalist pärinev Plettenberg astus Liivi ordu liikmeks juba 14-aastaselt, mistõttu ta on ilmselt selle üks kõige pikaajalisemaid liikmeid, kelle ordukarjäär võis kesta koguni 70 aastat. Enne maameistriks saamist läbis ta pea kogu orduhierarhia, olles nii majandusametnik, foogt kui ka maamarssal. Plettenbergi on peetud üheks võimekamaks ordumeistriks, sest ta suutis mitmes Liivimaa-Moskva sõja lahingus võita Moskva suurvürstiriiki ning hiljem, 1520. aastatel reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal säilitada. Kõige enam on talle tuntust toonud ilmselt Smolino lahingu võitmine 1502. aastal. Tema pikka ametiaega on uurinud nii baltisaksa, saksa, poola, läti kui ka eesti ajaloolased.

Nimedest

Wolter von Plettenberg pärines Plettenbergi suguvõsast, mille juured olid Vestfaalis Plettenbergi linna lähedal; viimase järgi sai perekond ka oma nime. Kuna 15. ja 16. sajandil nimede ortograafiareegleid polnud, siis kirjutati ordumeistri nime mitmel erineval moel. Allikatest teadaolevad eesnime variandid (lisaks Wolterile) olid: Wolther, Woltter, Woltther, Walter, Walterus, Walther, Valterus, Wolterus, Woltherus, Gwalterus, Valterothe, Gualterus. Nendest nimevariantidest kasutatakse ajalookirjanduses mõnikord tema puhul nime Walter, kuid teisi nimesid mitte. Perekonnanime kirjutamisel oli erinevaid variante veelgi rohkem: Plettenberge, Plettenbergh, Plettenberch, Plettenbergk, Plettenborch, Plettemberg, Plettemberch, Plettenbergge, Pletteberch, Plettenberghe, Plettennberghe, Plettembergge, Plettekberck, Plettembergk, Plectemborg, Plettenbergus, Plettenbergius, Pletembergus, Pletennberch, Plettenberche.

Elukäik

Suguvõsa ja lapsepõlv

Narva linnus – Wolter von Plettenbergi esimene teenistuspaik Liivimaal.

Wolter von Plettenbergi isa Bertoldi perekonna pärusvaldused asusid Plettenbergi linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Plettenbergist põhja pool olevast Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Wolter oli tõenäoliselt selle paari esimene laps, kes sündis vahetult pärast nende abielu 1450. aasta paiku. Peale selle oli Wolteril veel vähemalt seitse õde-venda. Tema vendadest olulisemad olid: Johann, kellest sai hiljem Liivimaa aadlik, Bertold, kes päris Meyerichi linnuse ja Wolter noorem, kellest sai ordukäsknik oma venna alluvuses.

Ehkki Wolter oli arvatavasti perekonna esimene laps, valiti talle poolvaimuliku sõjamehe karjäär Liivimaal. See polnud Vestfaalis siiski tõenäoliselt kuigi ebatavaline, sest sealt pärines, eriti 15. sajandi teisel poolel, rõhuv enamus Liivimaa orduharu liikmetest ning Liivimaal oli juba mitmeid Wolteri sugulasi nii isa- kui ka emapoolsest liinist. Pealegi võib oletada, et kui umbes kümneaastane Wolter Liivimaale saabus, oli vähemalt üks ta vendadest juba sündinud. Oma uuel kodumaal anti ta tõenäoliselt oma sealse silmapaistvaima sugulase, Goddert von Plettenbergi, Liivi ordu maamarssali (1450–1461) ja endise Narva foogti (1447–1449), hoole alla. Arvatavasti just tema kaudu sai Wolteri esimeseks teenistuskohaks Narva linnus. Kõigest 14-aastaselt sai temast Liivi ordu liige.

Tegevus Liivi ordus enne maameistriks saamist

Rēzekne ordulinnuse, kus Plettenberg kuus aastat foogtiks oli, varemed

Lisaks Plettenbergidele ja Lappedele olid Wolteri kaugemateks sugulasteks ka Fürstenbergid, kellest paljud olid samuti Liivimaal. Üks neist, tõenäoliselt emapoolne nõbu Wennemar von Fürstenberg, kes oli saabunud Liivimaale mõni aasta enne Wolterit, aitas oletatavasti tugevalt kaasa tema karjääri algusele Liivi ordus. 1469. aastal võis Wolter Narvast ümber asuda Aizkrauklesse (Ascheradeni) ja saada majandusametnikuks (Schenk), kuid üldiselt pole seda ajalooteaduses siiski väga usutavaks peetud (tavaliselt peetakse Aizkraukles majandusametnikuks olnud Plettenbergi siiski eraldi isikuks, kelle eesnime pole teada). Kuid 1481. aastal oli ta kindlasti ordu varustus- ja majandusülem (Schäffer) Riias.

1482–1488 oli Plettenberg Rēzekne foogt ning 1489–1494 ordu maamarssal – nõnda sai temast ordut juhtiva ordumeistri sisenõukogu ehk siseringi liige. Maamarssalina lõpetas Plettenberg 1491. aastal, pärast Neuermühleni lahingut, võidukalt sõja Riia linnaga, sundides linna taas tunnustama ordumeistri ja Riia peapiiskopi kaksikülemvõimu (mis oli kehtestatud 1452. aastal Kirchholmi lepinguga), samuti pidid riialased taastama vahepeal hävitatud Riia ordulinnuse ning Dünamünde (Daugavgrīva) linnuse.

7. juulil 1494, poolteist kuud pärast eelmise ordumeister Johann Freytag von Loringhoveni surma, valiti Plettenberg Liivi orduharu meistriks ning peagi tuli tal tegelema hakata üha kasvava Moskva-poolse survega.

Esimesed aastad ordumeistrina

Võnnu ordulinnus – Liivi ordumeistri residents.

Sel ajal, kui Plettenberg ordumeistriks sai, olid Liivimaa ja Moskva suurvürstiriigi vahelised pinged jõudmas haripunkti. 1492. aastal olid moskvalased ehitanud Jaanilinna (Ivangorodi) linnuse ning 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Samal ajal oli suurvürst Ivan III sõlminud sõjalise liidu Taani kuninga Hansuga, mistõttu Liivimaal kardeti kahepoolset sissetungi, seda enam, et Taani oli 15. sajandi keskpaigast alates üha häälekamalt asunud talle kunagi kuulunud Eestimaad tagasi nõudlema. Tegelikkuses oli Moskva-Taani liit suunatud siiski Rootsi vastu ning Hansa kontor suleti tõenäoliselt eeskätt selleks, et hirmutada kaubalinnu sõjas Rootsit mitte toetama. Ka Plettenbergil polnud võimalik Rootsit tolle sõjas (aastatel 1495–1497) Moskva vastu abistada, sest Liivimaa polnud sõjaks valmis. Kuid pinged üha kasvasid: 1496. aastal vallutasid rootslased Jaanilinna, põletasid selle maha ning pakkusid selle aset Plettenbergile. Ordumeister ei tahtnud aga endiselt sõtta sekkuda ning pidi vaeva nägema ka venelastepoolsete süüdistuste tõrjumisega, nagu oleks Liivimaa Rootsit teadlikult Jaanilinna hävitama ässitanud. Võimalik, et osa Narva elanikkonnast selle hävitamisel ka osales, kuid tõenäoliselt ilma Plettenbergi-poolse käsuta. Samal ajal tungisid pihkvalased üle Liivimaa (täpsemalt Tartu piiskopkonna) piiri ning rüüstasid piiriäärseid asulaid. Kui Plettenberg saadikud konflikti lahendamiseks Pihkvasse saatis, koheldi neid äärmiselt üleolevalt ning ähvardati kõik sakslased Liivimaalt välja ajada. Võtnud seda kui otsest sõjaähvardust, otsustas Plettenberg veel enne Vene (Moskva ja Pihkva) ning Liivimaa vahelise rahu lõppu 1503. aastal venelaste vastu preventiivsõda alustada. Lõplikult otsustas ta selle kasuks ilmselt pärast 1498. aasta alguses toimunud Hansa ja Vene saadikute nurjunud läbirääkimisi Narva lähistel. Ennetava sõja õnnestumiseks oli ordumeistril aga hädasti vaja liitu teiste riikidega.

15. sajandi viimastel aastatel otsiski Plettenberg Liivimaale aktiivselt liitlasi, kuid neid oli raske leida. Rootsi oli alates 1497. aastast Vene-sõbraliku Taani kuninga Hansu kontrolli all, Preisimaal asuv kõrgmeister aga pidevas tülis Poolaga, mistõttu jäid kõrvale ka need riigid. Keiser ja Hansa ei soostunud samuti Liivimaad sõjaliselt aitama, ehkki mõned hansalinnad (Lübeck ja Schwerin) hiljem Liivimaale teatud määral rahalist abi siiski osutasid. Paavst ei saanud Liivimaad materiaalselt toetada seetõttu, et 1500. aastal tähistatav Juubeliaasta neelas pea kõik tema sissetulekud. Alles pärast sõja lõppu, aastal 1503, andis paavst Aleksander VI Liivimaale loa jutlustada indulgentse Moskva-vastase sõja jaoks raha kogumiseks; 1505. aastal pikendas luba veel viie aasta võrra ka paavst Julius II. Kuigi pole täpselt teada, kui palju raha kahe indulgentsikampaania käigus koguti, viitavad kaudsed andmed, et need läksid edukalt.

Eelneva tõttu jäi 1500. aastal Liivimaa ainsaks reaalseks Moskva-vastaseks liitlaseks Leedu, mis oli alates 1500. aastast Venemaaga sõjas. 1501. aasta alguses otsustati Volmari (Valmiera) maapäeval Leedu suurvürsti Aleksandrasega kümneks aastaks sõjaline liit sõlmida. See leidis aset sama aasta juunis ning juba varasematel aastatel kehtestatud erakorralised maksud andsid Plettenbergile võimaluse koondada Liivimaale arvestatav hulk palgasõjaväge ning välisuurtükke. Eelolev sõda pidi olema lühike, sest Liivimaal polnud ressursse pikemat aega palgasõjaväge ülal pidada. Plettenbergi põhieesmärgiks sõjas oli Liivimaa sõjalise võimekuse demonstreerimine Moskvale, aga samuti ka 1470. aastatel Pihkvale kaotatud maa-alade tagasisaamine. Tema sõjaplaan nägi ette koos Leedu abivägedega Pihkva vallutamist, seega oli see üldjoontes sama Bernd von der Borchi sõjaplaaniga 1480.–1481. aasta sõjas Pihkva ja Moskva vastu. Kuid juba enne lahingutegevuse algust kerkis esile tõsine probleem, sest Aleksandrase vend, Poola kuningas Jan I Olbracht oli juunis surnud ning esimene asus nüüd Poola trooni taotlema. Seetõttu ei saanud ta Plettenbergile Pihkva-vastasteks operatsioonideks abivägesid anda.

Sõda Pihkva ja Moskvaga

Plettenbergi hauaplaadi kujutis Võnnu ordulinnusel

 Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda

1501. aasta augustis tungis Plettenberg 4000 ratsaniku, paljude välisuurtükkide ja suure hulga jalameeste, sealhulgas ka eesti ja läti talupoegadest abivägedega Venemaale. Võimalik, et tegu oli Liivimaa kõigi aegade suurima väliväega, kuid usaldusväärseid arvandmeid selle kohta pole. Balthasar Russowi kroonikas esinev arv 80 000 on igal juhul ilmselge liialdus. Liivimaalaste vägi suutis venelasi võita Irboska lähedal Seritsa lahingus ning maha põletada Ostrovi linnuse Velikaja jõel, kuid et Leedu abiväed jäid seoses Aleksandrase võitlusega Poola trooni pärast tulemata, siis Plettenberg otsustavat edu ei saavutanud ning Liivimaa väes puhkesid peagi ka taudid. Juba septembris naasis Plettenberg Liivimaale, olles ka ise kõhutõppe, tõenäoliselt tüüfusesse, haigestunud.

1501. aasta lõpul ja 1502. aasta algul tungisid Moskva väed mitmel korral Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda, Virumaad ja Ida-Lätit ning võitsid liivimaalasi Helme lahingus. Tartu piiskop ning orduvasallid Eestimaal soovisid rahu sõlmida, ähvardades vastasel korral eraldi rahu sõlmida või Taani ülemvõimu alla minna. Teistest maaisandatest toetaski Plettenbergi vaid Riia peapiiskop Michael Hildebrand, kelle toel suutis ordumeister ka uued sõjamaksud kehtestada. Siiski polnud tal enam võimalik koguda sama suurt armeed kui eelmisel aastal, nõnda sai ta augustikuiseks sõjaretkeks kokku koguda vaid umbes 5000-mehelise väe. Sellega suundus ta Pihkvat piirama, kuid peagi jõudsid sinna ka Novgorodist liikuma hakanud Moskva abiväed, mis oma suuruselt Plettenbergi väge tunduvalt ületasid. Liivimaalased taandusid linnas edela suunas ning jäid vastast Smolino järve ääres ootama. 13. septembril toimunud Smolino lahingus suutsid liivimaalased tunduvalt suurema venelaste väe (Plettenbergi toonase sekretäri ja kroonika "Eynne Schonne Hysthorie" autori Christian Bomhoweri ja tema järgi kirjutanud Balthasar Russowi andmetel oli selle suuruseks umbes 90 000 meest, tõenäolisemalt aga 18 000) purustada. Sõja üldisele kulgu see siiski ei mõjutanud, sest Leedu ei saanud Liivimaale endiselt appi tulla ning 1503. aastal pidi Plettenberg koos leedulastega Moskvaga rahu sõlmima.

Hiljem pikendati Moskva ja Liivimaa vahelist rahu veel mitmel korral, Plettenbergi ajal aastatel 1509, 1521 ja 1531. Sõda näitas, et Liivimaa suudab ennast välisvaenlaste vastu kaitsta ning Moskva-poolne surve kadus ligi pooleks sajandiks, kuid see oli pigem seotud siiski Leedu-Moskva konflikti jätkuva püsimise ja ka samaaegselt Moskva valitsejate huvide ittapöördumisega.

1507. aasta talupoegade relvakandmise keeld

1507. aasta maapäeval keelati ordumeistri ettepanekul Liivimaa talupoegadel avalik relvakandmine. Ajalookirjutuses on sellele tihti rõhutatud tähelepanu pööratud, koguni väidetud, et see Plettenbergi samm polnud sõjaliselt kuigi ettenägelik, sest sellest peale polnud Liivimaa talurahvas enam relvastatud rahvas. Tegelikkuses ei keelatud maapäeval siiski relvakandmist täielikult: talupoeg võis seda teha kuni kolmenädalase perioodi jooksul koos oma isandaga sõjakäigul olles. Samuti on enam kui tõenäoline, et tegelikkuses ordu talurahva käes olnud relvi ära ei korjanud, neid ei tohtinud lihtsalt enam igapäevaselt eksponeerida. Sõjakäikudele pidid talupojad ilmselt tulema ikkagi oma varustusega nagu varemgi, sest toonase haldussuutlikkuse juures tundub ebatõenäoline, et ordu suutnuks suurt talupoegade massi kiirelt omalt poolt relvadega varustada. Kindlasti märkis aga üldise relvakandmise keeld talupoegade sõjalise tähenduse vähenemist; tulirelvade ajastu alguses muutus üha tähtsamaks palgasõjavägi. Teatud seos võib sel olla ka mõisnike sooviga talupoegi tugevama kontrolli all hoida.

Eestimaa omandamine ja privileegide laiendamine

Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern.

Plettenberg suutis lahendada ka Liivi ordule juba poolteist sajandit probleeme valmistanud Põhja-Eesti (endise Eestimaa hertsogkonna) staatuse küsimuse. Kuigi ametlikult oli Saksa ordu kõrgmeister alast loobunud juba 1459. aastal ja nende võim oli ka varem olnud pigem nominaalne, ei tahtnud hilisemad kõrgmeistrid seda enam tunnistada ning pidasid end endiselt Eestimaa ülemvalitsejateks. Sarnaselt suhtusid asjasse ka Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond, kes olid 1508. aastal keeldunud Plettenbergi oma valitsejana tunnustamast, viidates endiselt kõrgmeistrile kui oma lääniisandale. Selline olukord oli Liivi ordu jaoks aga ohtlik, sest Poolaga pidevas konfliktis olev Preisi haru võis Eestimaa kaudu sõtta tõmmata ka Liivimaa.

1519. aasta lõpus puhkeski Preisimaa ja Poola vahel sõda, kus ka Plettenberg oli vastu tahtmist osalema sunnitud. Tema liit Leeduga oli küll lõppenud juba 1511. aastal, kuid küllaltki head suhted kestsid edasi (1514. aastal oli ta sõlminud Leeduga igavese rahu- ja sõpruslepingu) ja erinevalt kõrgmeistrist nägi Plettenberg enda peavaenlasena Venemaad. Kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern suutis Plettenbergi siiski ennast toetama keelitada. Nad kohtusid omavahel Klaipėdas (Memelis) 1516. ja 1520. aastal ning vastutasuks toe eest lubas Albrecht lõplikult loobuda pretentsioonidest Harju-Virule ning anda Liivimaa harule ka täiesti vabad käed ordumeistri valimisel, isegi temapoolsest formaalse kinnitamise nõudest oli ta valmis loobuma. Nõnda luhtusid Albrechti plaanid oma võimu orduharude üle tugevdada – ka Saksa meister Dietrich von Cleen suutis sarnaselt Plettenbergile oma haru sõltumatust hoopis suurendada. Plettenberg jäi Albrechti pakutuga nõusse ja surus 1520. aasta oktoobris Volmari maapäeval läbi otsuse Preisimaa toetamiseks relvade, sõjamoona ja saja ratsanikuga, kellest enamiku panid välja Viljandi komtuur ja Maasilinna foogt. Liivimaa väed jäid siiski liialt väikesteks, et sõtta otsustavat pööret tuua ja Albrecht oli sunnitud 1521. aastal sisuliselt tunnistama kaotust. Plettenbergile antud lubaduste täitmisega ta aga ei kiirustanud, kogu tema aeg kuni 1525. aastani kulus peamiselt uute Poola-vastaste liitlaste otsimisele, keda ta aga ei leidnud.

Lisaks hakkasid reformatsiooni alguses (selle kohta Liivimaal vaata lähemalt altpoolt) 1520. aastate esimesel poolel levima kuulujutud, et kõrgmeister kavatseb Preisimaa sekulariseerida. Ent Albrecht oli sõja järel väga tõsises rahahädas ja nõnda pakkus ta 1524. aasta lõpus Plettenbergile tehingut, millega 24 000 kuldna eest oleks ta lõpuks kinnitanud 1520. aastal antud lubadused anda Plettenbergile tegeliku ülemvõimu Eestimaa üle ja laiendada oluliselt Liivi ordumeistri privileege, andes sealhulgas ka võimaluse saada riigivürstiks. See tähendanuks sisuliselt Liivimaa orduharu täielikku sõltumatust kõrgmeistrist, ent ka tihedamaid sidemeid Saksa-Rooma riigiga. Plettenberg otsustas tekkinud võimalusest kinni haarata ja tehing saigi 1525. aasta jaanuaris teoks. Sama aasta märtsis sõitis ta pidulikult Tallinna sisse ja võttis selle kodanikelt ning Harju-Viru vasallidelt kuulekusvande. Tava, et uus ordumeister sääraselt kuulekusvande võtab, jäi kehtima kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.

Reformatsioon ja Saksa ordu edasise valitsemise küsimus

 Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal

Wolter von Plettenbergi aegsed taalrid tema kujutisega

1520. aastatel jõudis reformatsioon Liivimaale ning suuremad linnad (Tallinn, Tartu, Riia) ja mitmed aadlikud kuulutasid end uue usu pooldajateks. Eriti suured pinged tekkisid Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi ja Riia linna vahel, sest esimene jäi jäigalt katoliiklusele truuks, samas kui protestantluse populaarsus liivimaalaste, eriti vasallide hulgas, üha kasvas. 1525. aastal nõudis protestantlik Riia raad ordumeistrilt kaitset katoliikliku peapiiskopi vastu, lubades vastasel juhul end Preisimaa hertsogi Albrechti võimu alla anda. Nii pidigi Plettenberg Kirchholmi lepingu tühistama ja sai septembris Riia linna ainuisandaks.

Sama aasta detsembris vangistasid peapiiskopkonna vasallid Plettenbergi käsul Blankenfeldi, sest teda kahtlustati reeturlikus koostöös venelastega. Seejärel võttis Plettenberg nii Riia peapiiskopkonna kui ka Tartu piiskopkonna, mida Blankenfeld samuti valitsenud oli, enda kaitse ja ajutise valitsemise alla. Nõnda oli Plettenbergi tegeliku võimu all kogu Liivimaa peale Saare-Lääne piiskopkonna (Kuramaa piiskopkonnas valitsesid Saksa ordusse kuuluvad ja sellest sõltuvad piiskopid) ja ordumeistril tekkis teoreetiline võimalus ordu valdused sekulariseerida ja ilmalikuks vürstiks saada, nagu seda Preisimaal oli teinud Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kellest oli saanud esimene Preisimaa hertsog. Sekulariseerimist toetasid Tallinn ja Riia ning protestantlikud orduvasallid, samal ajal kui kaoliiklik Harju-Viru rüütelkond pooldas küll ordumeistri võimu kasvu, kuid ilmselt mitte sekulariseerimist. Tartu linn aga vastandusid selgelt ordumeistri võimu igasugusele kasvule, samas kui piiskopid olid valmis teatud järeleandmisi tegema.

Plettenberg otsustas siiski jätta Liivi orduharu sekulariseerimata ning tagas Volmari maapäeval 1526. aasta 15. juunil sõlmitud Volmari liiduga katoliiklike instantside püsimise kogu Liivimaal. Samas tunnustasid piiskopid, Riia peapiiskopkonna rüütelkond, Riia ja Tallinn teda ka Liivimaa kõrgeima valitsejana, kuid Tartu ja teised rüütelkonnad seda siiski ei teinud.

Liivimaa sekulariseerimata jätmist on põhjendatud mitmeti. Plettenberg ise oli veendunud katoliiklane ja olnud ordus tõenäoliselt juba üle 60 aasta ning liiga vana, et rajada uut dünastiat; seetõttu oli juba puhtalt isikulistel põhjustel väheusutav, et ta Liivimaa sekulariseerimise ette võtab. Peale selle takistasid seda ka Liivimaa orduharu Preisimaa omast erinev struktuur, kus väga olulist rolli mängisid käsknikud, kellest enamik olid 1520. aastatel veendnund katoliiklased ja kes enamasti olid vastu igasugusele ordumeistri võimu kasvule. Ka Liivimaa piiskoppidel oli Preisimaaga võrreldes tunduvalt suurem poliitiline mõjuvõim, kuna pea kogu võim Preisimaal oli koondunud kõrgmeistri kätte. Lisaks saab senise korralduse jätkumist põhjendada ka Venemaa ohuga, millele oli kergem vastu seista Saksamaalt otsest toetust saava orduna kui ilmaliku hertsogkonnana, mis oleks pidanud paratamatult sõltuma kas Poolast või Leedust. Arvamused ja kartused, et Plettenberg võib ordu sekulariseerida, pärinesid üldiselt Saksa ordu Saksamaa harust ja see oli seotud võitlusega vakantseks jäänud kõrgmeistri koha omandamise pärast, mida kardeti Plettenbergile minevat.

Pärast Preisimaa sekulariseerimist oli Plettenbergile esmatähtis säilitada rahumeelsed suhted hertsog Albrechtiga, sest konflikt temaga oleks kaasa toonud ka Poola ja Leedu sekkumise ning oleks ära lõiganud ka ühendusteed Saksa-Rooma riigiga. Selleks palus ta ka ordu Saksamaa harul hoiduda agressiivsest poliitikast Albrechti suunal ning pakkus 1525. aasta oktoobris välja mõtte, et allesjäänud kaks orduharu võiksid olla võrdsed ning meistrid juhiksid ordut ühiselt. Samuti palus ta Saksa meistril Dietrich von Cleenil aidata talle hankida riigivürsti tiitlit, mis oleks Liivi orduharu otseselt keisririigiga sidunud ja andnud võimaluse taotleda otse keisrilt ja Riigipäevalt abi ning kaitset. Saksa meister püüdis aga saada kõrgmeistri kohusetäitjaks ja nõnda puhkes kahe orduharu vahel konflikt. Ehkki Saksa haru oli väiksem ja majanduslikult ning poliitiliselt tähtsusetum, asus selle peakorter Saksamaal Mergetheimis ja nii sai Saksa meister tunduvalt paremini suhelda nii keisri kui ka paavstiga. Plettenberg püüdis Saksa haru ka pigem lepitada, kuid ei saanud siiski nõustuda selle Preisi-vastase poliitikaga, samuti ei tahtnud ta tunnustada Saksa meistri ülimuslikkust, mis võis tema positsiooni Liivimaal ja selle naabruses teatava kahtluse alla panna.

1526. aastal, kui Plettenbergist oli tänu Volmari liidule saanud sisuliselt Liivimaa kõrgeim valitseja, püüdis ta oma positsioone siiski ka aktiivsemalt kaitsta. Hertsog Albrechti juurde saatis ta sel ja järgnevatel aastatel saadikuks Kandava foogti Heinrich von Galeni, Poolasse-Leedusse ja hiljem ka Lääne-Euroopasse aga oma kantsleri Schnebergi, Kuramaa piiskopi Hermann Ronnebergi ja tema olulisimaks liitlaseks saanud Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi. Poolaga õnnestus neid suhteid siluda ning tänu Blankenfeldi osavusele ja kontaktidele toetas Plettenbergi ka paavst. Kuid peapiiskop asus taotlema Plettenbergile endale kõrgmeistri tiitlit, mida Liivi ordumeister ise polnud ilmselt reaalselt kunagi tahtnud. 1526. aasta lõpus oli ta küll seoses uue Saksa meistri Walter von Cronbergi agressiivse sihiga saada kõrgmeistriks väljendanud nördimust ja leidnud, et ehk oleks tema kõrgmeistriks siiski hoopis sobivam kandidaat, kuid oma instruktsioonides Blankenfeldile ei olnud ta kõrgmeistriks saamise ambitsiooni kordagi maininud. Seega sõltus see ainuüksi peapiiskopi isikust ja kui ta 1527. aastal ootamatult suri, suutis Cronberg oma tahtmise peagi läbi suruda. Sama aasta lõpus nimetati ta Karl V poolt kõrgmeistri kohusetäitjaks. Järgmise aasta alguses otsustas Plettenberg ordu ühtsuse huvides Cronbergi formaalset ülimuslikkust ka tunnustada, kuid lasi tal samas kinnitada ka Liivi ordu senised privileegid, mis jätsid selle endiselt sõltumatuks.

Plettenberg otsustas seega reformatsiooni kriitilisimal ajajärgul (1525–1526) Liivi ordu ja piiskopkondade säilitamise kasuks ja oli esitanud oma positsiooni tugevdamiseks 1525. aasta oktoobris Saksa-Rooma riiki palve end riigivürstiks teha. 24. detsembril 1526 ta selleks saigi ja 1530. aastal läänistas Karl V talle Augsburgi riigipäeval pidulikult Liivi ordu valdused. See ei tähendanud siiski Plettenbergi saamist faktiliselt kogu Liivimaa valitsejaks, nagu see 1526. aasta Volmari liidu lepingust võiks tunduda. Et hoida senist valitsuskorda stabiilsena, pidi ta taastama peapiiskopi võimutäiuse ja andis 1530. aasta maapäeval talle formaalselt tagasi ka kaasvõimu Riia linna üle; viimane jäi tegelikkuses siiski ordu ainuvõimu alla, kuna ei soovinud rangelt katoliiklikku peapiiskoppi oma isandaks. Samal maapäeval Volmari liiduleping seega sisuliselt tühistati.

Puhtalt usulisest külje pealt jäi Plettenberg isiklikult truuks katoliiklusele, kuid ta sallis ka uue usu levikut, eestkätt küll seal, kus tal polnud reaalseid võimalusi selle levikut piirata, näiteks Tallinnas ja Riias. 1533. aastal nõustus Plettenberg lepingus Riia peapiiskopi koadjuutoriga protestantliku usu vaba levitamisega Liivimaal, kuid tegemist oli pigem poliitilise manöövriga, mis kuigivõrd reaalseid tagajärgi ei toonud. Luterluse positsioon jäi väljaspool Liivimaa suuremaid linnu ebaselgeks ka seetõttu, et see polnud veel ühtseks selgeks usulahuks organiseerunud.

Viimased aastad

Riia peapiiskopi koadjuutor ja hilisem peapiiskop Wilhelm

Reformatsiooni Liivimaale sissetoomise järel ei muutunud Liivimaa sisepoliitika aga sugugi rahulikuks, sest 1528. aastal Riia peapiiskopiks saanud Thomas Schöning püüdles peapiiskopi positsiooni igatise tugevdamise poole. 1529. aastal oli ta oma koadjuutoriks nimetanud hertsog Albrechti venna Wilhelmi, kes oli selgelt protestantliku meelestatusega ja püüdis oma võimu pidevalt suurendada. Liivi ordus ja ka Liivimaal laiemalt tekkis tugev temavastane meelestatus, sest kardeti, et ta võib proovida kogu Liivimaad sekulariseerida. 1532. aastal sekkus Wilhelm Saare-Lääne piiskopkonna sisetülidesse ja haaras novembris enda võimu alla Läänemaa. Plettenberg otsustas Saare-Lääne vaenusesse sõjaliselt mitte sekkuda, sest see oleks võinud kaasa tuua omakorda Taani, Poola-Leedu ja Preisimaa sekkumise. Seetõttu püüdis ta vastuolusid siluda, sõlmides 1533. aastal lepingu (Võnnu liit), millega ta sõlmis protestantliku usu levitamise vabaduse ja Wilhelmi püüdluste kaitseks liidu Wilhelmi ja Riia linnaga. See liit lubas tal ühest küljest piirata Wilhelmi ambitsioonikust, sest liiduleping keelas viimasel ründesõja pidamise, samas nõrgendas see ka katoliikliku peapiiskopi positsioone, sest viis ordu kokku Liivimaa tugevaimate protestantlike jõududega. See liit oli suures osas ka sunnitud, sest Wilhelmit oli äärmiselt tugevalt toetanud Taani kuningas, hertsog Albrechti äi Frederik I. Kuid järgnevalt nõrgenesid Wilhelmi positsioonid tunduvalt, teatavaks sai ka Wilhelmi vastase Reinhold von Buxhoevedeni piiskopiks kinnitamine paavsti poolt. Mitmed ordukäsknikud asusid peaaegu avalikult Buxhoevedeni poolele: Tallinna komtuur lasi tal oma territooriumil värvata sõjaväge ja koguda sõjamoona, Maasilinna foogt toimetas sõjamoona Kuressaarde ja Pärnu komtuur lubas tal oma alalt sooritada Wilhelmi-vastaseid rünnakuid. Plettenberg säilitas siiski vormiliselt Võnnu liidu ja kinnitas, et ordu on ametlikult konfliktis neutraalne. 1534. aasta Liivimaa maapäev Viljandis Plettenbergi-Wilhelmi lepingut ei toetanud, ka Frederik I oli vahepeal surnud ja Wilhelm seega oma peamisest toetajast ilma jäänud. Ka Plettenberg asus 1534. aastal Wilhelmi-vastasesse leeri, sõlmides koos teiste Liivimaa valitsejatega Buxhoevedeni toetava Viljandi liidu. Sama aasta septembris oli Wilhelm sunnitud Läänemaast loobuma. Tema tüli Buxhoevedeniga jäi siiski kestma ja lõpliku lahenduse leidis see alles pärast Plettenbergi surma, 1536. aasta juulis.

Oma viimastel eluaastatel koges Plettenberg keisri ja tema soosikute poolt küllaltki tugevat survet määrata oma koadjuutoriks mõni Saksa vürstliku suguvõsa liige, et ordu positsioone tugevdada. Kõige aktiivsemalt tegutses selles osas Münsterbergi hertsog Karl, kes tahtis oma pojast Johannist kas Plettenbergi või mõne Liivimaa piiskopi koadjuutorit või ka Masoovia hertsogit teha. Liivi ordus kardeti aga, et vürstliku koadjuutori ametisseseadmine võiks kaasa tuua ordu sekulariseerimise, nagu see Preisimaal oligi juhtunud. Seetõttu otsustas Plettenberg 1532. aastal oma järglaseks määrata pikka aega orduladvikus olnud maamarssali Hermann von Brüggenei. Brüggenei sai Saksa kuninga Ferdinand I kinnituse 1533. aastal ja sai koadjuutorina lõpliku heakskiidu Viljandi maapäeval 1534. aasta veebruaris.

1534. aasta novembrist on teada, et Plettenberg oli niivõrd haige, et ei saanud peapiiskopi koadjuutori Wilhelmiga kohtuda ja esitas oma seisukohad jätkuva Saare-Lääne vaenuse osas talle kirjalikult. Mõni aeg hiljem saatis ta välja uue maapäeva kokkukutsumise teate, see pidi aset leidma 1535. aasta märtsis. Plettenberg suri aga suhteliselt ootamatult veidi enne seda Võnnus, 28. veebruaril (dies Oculi), olles umbes 85-aastane. Legendi järgi suri ta täies sõjavarustuses kamina ees tugitoolis istudes. Ta on maetud samasse Jaani kirikusse.

Hinnangud

Traditsiooniliselt on nii baltisaksa kui ka eesti ajaloolased pidanud Plettenbergi üheks võimekamaks ja edukamaks ordumeistriks Liivimaal, esimesed on sageli teda nimetanud koguni suurimaks maameistriks ning rahvuskangelasekski. Peamine osa tema kuulsusest seisneb Vene vägede võitmisel Smolino lahingus, kuid sellega tekivad teatud probleemid. Mitmed ajaloolased on hilisemal ajal arvanud, et ründesõja pidamine tugeva Moskva suurvürstiriigi vastu oli peaaegu saatuslik viga ning et pigem oli tegemist ülimalt konservatiivse ja mitte kuigi ettenägeliku mehega. Siiski oli sõda Moskvaga tollel ajajärgul ilmselt peaaegu paratamatu või vähemalt arvati nõnda Liivimaal ning Plettenberg püüdis sellest olukorrast võtta maksimumi, sõlmides liidu toona ainsa võimaliku liitlase, Leeduga. Tema ebaõnneks algas Poolas aga troonivahetus ning järgnevas sõjas pidi Liivmaa võitlema ülekaaluka vastasega üksinda. Ent Plettenberg suutis raskest olukorrast välja tulla ning piirimuutusteta rahu sõlmida, pikendades seda hiljem mitmel korral sarnastel tingimustel. Ka reformatsiooni ajal õnnestus tal oma autoriteedile ning kogemustele tuginedes vältida Vana-Liivimaa kokkuvarisemist.

Plettenbergi võimuperioodi on äärmiselt pikalt ja põhjalikult uuritud aga mitte ainult tema isiku pärast, vaid ka seetõttu, et tol ajal leidis aset reformatsioon, mis baltisakslastele oli äärmiselt oluline, ja ka lihtsalt sellepärast, et tema valitsusaeg oli äärmiselt pikk, ulatudes Kesk-Euroopa kontekstis keskajast varauusaega. Eesti uurijatest on viimasel ajal Plettenbergi perioodiga põhjalikumalt tegelenud Pärtel Piirimäe ja Juhan Kreem.

Mitmesugust

Plettenbergi elust on kirjutatud kaks romaani: ajalooliste faktidega äärmiselt vabalt ümber käiv Hans Friedrich Bluncki "Wolter von Plettenberg: Deutschordensmeister in Livland" (1938) ja asju reaalsuselähedasemalt kujutav Mia Munier-Wroblavski "Zeitenwende. Ein Deutschordensroman" (1939). Lisaks sellele on Plettenbergi tegelaskuju episoodiliselt esinenud ka mitmetes teistes ilukirjanduslikes tekstides.

Plettenbergist on loodud ka skulptuure ja maale. Esimestest tõenäoliselt kuulsaim asub Walhalla templis, üks puuskulptuur on Riias. Plettenbergi hauakivi asub Võnnus (Cēsises).

Welveris, mille alla kuulub tänapäeval ka Plettenbergi sünnikoht Meyerich, on temanimeline tänav (Wolter-von-Plettenberg-Straße), Soesti linnas asub aga Wolter-von-Plettenberg-Weg.

Kirjandus

Plettenbergi-aegsete allikate publikatsioonid

• Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage. Bd. 3, (1494–1535). Toimetanud Leonid Arbusow noorem. Riia: 1910. Digitaalselt
• Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch: nebst Regesten. Abteilung 2. Band 1, Ende Mai 1494–1500. Toimetanud Leonid Arbusow vanem. Riia, 1900. Digitaalselt
• Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch: nebst Regesten. Abteilung 2. Band 2, 1501–1505. Toimetanud Leonid Arbusow, Philipp Schwarz ja Hermann Hildebrand. Riia, 1905.
• Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch: nebst Regesten. Abteilung 2. Band 3, 1506–1510. Nachträge. Toimetanud Leonid Arbusow, Philipp Schwarz, Hermann Hildebrand ja August von Bulmerincq. Riia, 1914.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Toimetanud Ulrich Müller. Köln: Böhlau, 1996.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Toimetanud Stefan Hartmann. Köln: Böhlau, 1999.
• Monumenta Livoniae Antiquae, Bd. 5: Die letzten Zeiten des Erzbistums Riga, dargestellt in einer gleichzeitigen Chronik des Bartolemäus Grafenthal und in einer Sammlung der auf jene Zeiten bezüglichen Urkunden. Toimetaja Friedrich Georg von Bunge. Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1847.

Plettenbergi aega käsitlevad kroonikad

• Christian Bomhower. Eynne Schonne hysthorie van vunderlyken gescheffthen der heren tho lyfflanth myth den Rüssen unde tataren. Umbes 1508. Publitseeritud: Carl Schirren (toimetaja). In: Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Bd. VIII (1861), lk-d 113–225.
• Johann Lohmüller. Warhaftig Histori. Königsberg, 1556. Publitseeritud: Ulrich Müller (autor ja toimetaja). Johann Lohmüller und seine livländische Chronik "Warhaftig Histori" : Biographie, Interpretation und Edition. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.
• Johann Renner. Liivimaa Ajalugu: 1556–1561. Tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn: Kirjastus Olion, 1995; 2. trükk 2006.
• Balthasar Russow. Liivimaa Kroonika. Tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock. Stockholm: Vaba Maa, 1967; 2. trükk Tallinn: Hotger, 1993.

Käsitlused

• Norbert Angermann. Wolter von Plettenberg. In: Westfalen und das Baltikum 1200 bis 2000. Das Emschertal-Museum. Herne, 2007, 90, lk. 59–61. ISBN 9873922987970
• Norbert Angermann. Wolter von Plettenberg – der grösste Ordensmeister Livlands. Bonn: Bund der Vertrieben, 1985.
• Leonid Arbusow noorem. Wolter von Plettenberg und der Untergang des Deutschen Ordens in Preussen: eine Studie aus der Reformationszeit Livlands. Leipzig, 1919.
• Aus baltischer Geistesarbeit: Reden und Aufsätze. Riga: Verlag Jonck und Poliewski, 1908–1925 (Bd. 1: Carl Schirreni artikkel Wolter von Plettenbergist).
• Heinrich Bosse. Wolter von Plettenberg. In: Baltische Köpfe : 24 Lebensbilder aus acht Jahrhunderten deutschen Wirkens in den baltischen Landen. Bovenden bei Göttingen: Baltischer Verlag, 1953. Lk-d 34–39.
• Helene Dopkewitsch. Die Hochmeisterfrage und das Livland-problem nach der Umwandlung des Ordenslandes Preußen in ein weltliches Herzogtum durch den Krakauer Vertrag von April 1525. In: Zeitschrift für Ostforschung Bd. 16 (1967), lk-d 201–255.
• Arved Kröger. Plettenberg : Bericht aus dem livländischen Kampf gegen den slawischen Osten. Riia, 1938.
• Wilhelm Lenz. Die auswärtige Politik des livländischen Ordensmeisters Walter von Plettenberg bis 1510 : Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde einer Hohen philosophischen Fakultät der Universität zu Tübingen. Riia, 1928.
• Hans Quednau. Livland im politischen Wollen Herzog Albrechts von Preussen : ein Beitrag zur Geschichte des Herzogtums Preussen und des preussisch-livländischen Verhaltnisses 1525–1540. Leipzig, 1939.
• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 676 (lk 512–513).
• Siegfried von Vegesack. Die Gesandtschaften Wolters von Plettenbergs an den Grossfürsten von Moskau in 1494–1497. In: Baltische Monatsschrift. Bd. 75 (1913). Lk-d 315–340.
• Wolter von Plettenberg – der grösste Ordensmeister Livlands. Hrsg. von Norbert Angermann. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985. ISBN 3922296297
• Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Hrsg. von Norbert Angermann und Ilgvars Misāns. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.

Välislingid

• Histrodamus: Wolter von Plettenbergi lugu
• Estonica: Liivimaa hiliskeskajast, peamiselt Plettenbergi poliitikast
• Lühiülevaade Plettenbergi elust ja Baltikumi ajaloost (saksa keeles)
• Russow, Balthasar: Nye Lyfflendische Chronice, Rostock 1578 (saksa keeles)
• Bergmann, Gustav (1776). Geschichte von Livland, nach bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Im Schwickertschen Verlage. Lk lk. 32–36. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
• Viljandi muuseumi pildikogu orduajast, sealhulgas Wolter von Plettenbergi kujutisi
• Pilt Flickris
• Plettenbergi suguvõsast

Eelnev Heidenreich von Walgarden	Liivi ordu majandusülem 1481	Järgnev Wilhelm von Galen
Eelnev Erwin von Bellersheim	Rēzekne foogt 1482–1488	Järgnev Gerlach von Hövel
Eelnev Konrad von Herzenrode	Liivi ordu maamarssal 1489–1494	Järgnev Heinrich von der Brüggen
Eelnev Johann Freitag von Loringhofe	Liivimaa ordumeister 1494–1535	Järgnev Hermann von Brüggenei