Volmari liit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Volmari liit ehk Valmiera liit oli 1526. aasta 15. juunil Volmaris Liivimaa maapäeval sõlmitud liiduleping, millega Riia peapiiskop ja Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop, Kuramaa piiskop ja Tallinna piiskop andsid end koos oma toomkapiitlite ja rüütelkondadega Liivimaa ordumeistri ja ordu kaitse alla. Liit andis ordumeistrile kõrgeima ilmaliku võimu Liivimaal, kuid mitte otsest võimu piiskopkondade üle. Volmari liit kehtis 1530. aastani.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1520. aastatel levis Vana-Liivimaa linnades kiiresti luterlik reformatsioon,[1] samuti nõrgendas seda sisemiselt piiskoppide ja nende vasallide vahelised vastuolud aadlike privileegide küsimuses. 1525. aastal muutus olukord kogu Liivimaa jaoks aga veelgi pingelisemaks, kui Ida-Preisimaal asuv Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern otsustas sealsed orduvaldused sekulariseerida ning temast sai Poola kuninga vasallist Preisimaa hertsog. See oli tugev hoop Liivi ordule, kuna see kaotas mitte ainult ühe oma kõige kindlama liitlase, vaid ka ordu kõrgeima pea, samaaegselt nõrgendas see aga ka Riia peapiiskopi ja Tartu piiskopi Johannes Blankenfeldi positsioone, kes oli juba aastakümneid olnud Hohenzollernide dünastia ja eriti kõrgmeistri kaastööline ning soosik.

Preisimaa ordukeskuse kadumine tekitas võimaluse, et sama juhtub ka Liivimaal. Seda toetasid nii vastne hertsog Albrecht kui ka mõned luterlikud tegelased Riias sealhulgas linna sündik Johannes Lohmüller. Kuid Liivimaa orduharu detsentraliseeritud struktuur ja piiskopkondade iseseisvus muutsid sellise lahenduse võimatuks; pealegi polnud ordumeister Wolter von Plettenberg valmis ordutõotustest lahti ütlema ning luterlaseks hakkama. 1525. aasta suvel sõlmisid Liivimaa maaisandad ja rüütelkonnad hoopis omavahelise liidu, millega nad lubasid senist olukorda Liivimaal säilitada ning keelasid usulised uuendused kuni üldise kirikukoguni.[2]

Siiski pidid ordumeister ja piiskopid tegelikult leppima luterluse levikuga Liivimaa linnades ning 1525. aasta 21. septembril võttis Plettenberg Riia linna enda ainuvõimu alla (senini oli linn vastavalt 1452. aastal sõlmitud Kirchholmi lepingule olnud ordu ja peapiiskopi topeltvõimu all, ehkki Riia polnud 1524. aastal peapiiskopiks saanud Blankenfeldile truudusevannet andnud). Samuti kinnitas ta Riia usuvabaduse.[3] See sai teoks eelkõige seetõttu, et vältida Riia lähenemist ja alistumist luterlikule Preisimaa hertsogile.

Samal ajal nõrgenes Blankenfeldi positsioon veelgi, sest samuti luterlikuks hakanud Tartu linn keeldus teda enda isandana tunnustamast ning pealegi hakati teda kahtlustama reeturlikus koostöös venelastega. Asi lõppes sellega, et 1525. aasta detsembris vangistati Blankenfeld ordumeistri nõudmisel Riia rüütelkonna poolt ning paigutati Rauna piiskopilinnusesse "koduaresti".

1526. aasta kevadel toimunud maapäeval ei õnnestunud liivimaalastel Blankenfeldi probleemi lahendada, sest peapiiskop keeldus maapäevale tulemast. Seejärel sõlmisid tema ja ordumeister aga salajase lepingu, millega Blankenfeld sisuliselt tunnustas ordumeistri kõrgeimat positsiooni Liivimaa maaisandate seas, vastutasuks loobuti aga tema süüdistamisest reeturlikkuses.

Volmari liidu sõlmimine ja tingimused[muuda | muuda lähteteksti]

1526. aasta juunis toimus uus maapäev, kuhu kogunesid kõik Liivimaa isandad ja seisused. 15. juunil sõlmiti seal leping, mis sidus kõiki Liivimaa poliitilisi jõudusid (ordu, piiskopid, kapiitlid ja rüütelkonnad), välja arvatud 3 suurt linna (Riia, Tallinn ja Tartu).

Sõlmitud liidulepingu tingimused olid järgmised:

  • Piiskopid paluvad endile ja oma järglastele ning kapiitlitele ja rüütelkondadele ordumeistri ja kogu ordu kaitset. Nad lubavad ühtlasi igakülgset ja piiramatut abi ja nõu kõigi meistri ja ordu vaenlaste vastu, hoolimata kõigist varajasematest liitudest ja kokkulepetest, mis neid võiks vastasega siduda.
  • Ordu nõustub piiskopkondade kaitsmisega, kuid seab omapoolsed tingimused: kõik sisemised tülid tuleb lahendada rahumeelsel teel, ilma vägivallata; peapiiskop ei tohi ilma ordumeistri teadmata Riia linna vastu ei vägivaldsel ega õiguslikul teel minna ehk üritada Kirchholmi lepingut taastada; naabermaade või välisvürstide kutsumine sisetülide lahendamiseks keelatakse au ja elu kaotuse ähvardusel.
  • Ordu peab piiskopkondadelt saama nõu ja abi, mida peaksid andma piiskopid ise, ent ka olulisemad kapiitli liikmed ning rüütelkondade esindajad. Kui keegi nõustajatest peaks surema, siis on tema järglane kohustatud nõuandmiskohuse üle võtma ning andma tõotuse ordumeistrile, see tõotusvanne tuleb anda muutumatult ka tulevastele meistritele.
  • Peapiiskop ja teised prelaadid peavad sellele lepingule püüdlema ka keisri ja paavsti kinnitust, ehkki ka siis, kui neilt ei õnnestu lepingule kinnitust saada, peab see igaveseks kehtima jääma.
  • Kõik piiskopkondade privileegid, vabadused ja õigused, mis selle lepinguga vastuollu ei satu, jäävad kehtima.[4]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

See leping tagas sisuliselt ordu ülemvõimu Liivimaal, eriti selle välispoliitika üle, kuid jättis piiskoppidele siiski nende valduses sisuliselt senise tegevusvabaduse. Pikemas perspektiivis osutus ordumeistri ülemvõim neile, eriti peapiiskopile, aga talumatuks ning seetõttu alustas Thomas Schöning 1528. aastal selle vastu võitlust. 1530. aastal saavutatigi Volmari liidulepingu tühistamine,[5] kuid Riia linn jäi kuni 1546. aastani ordu ainuvõimu alla.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kogu perioodist põhjalikumalt: Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Riga: Deubner, 1921.
  2. Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage. Bd. 3 (1494-1535). Bearbeitet von Leonid Arbusow vanem. Riia: Deubner, 1910, nr 208.
  3. Akten und Rezesse, 3, nr 212.
  4. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Ulrich Müller. Köln [etc.]: Böhlau, 1996. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 41, nr 19 ; Akten und Rezesse, 3, nr 239 ; Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation, lk 525.
  5. Akten und Rezesse, 3, nr 281.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]