Siegfried von Vegesack

Weißensteini lossi viljahoidja, Siegried von Vegesacki elumaja, mida ta nimetas kõrgete ülalpidamiskulude pärast "õgijamajaks"

Siegfried Reinhold Benedikt Theophil von Vegesack (20. märts 1888 Läti, Lobērģi – 26. jaanuar 1974 Regen, Weißensteini linnus) oli baltisaksa päritolu saksa kirjanik ja tõlkija.

Siegfried von Vegesack sündis sillakohtuniku Otto Gotthard von Vegesacki ja tema naise Janet Constance Clementine (snd paruness von Campenhausen) üheksanda lapsena Valmiera lähedal Lobērģi (Blumbergshofi) mõisas. Tema tädimees oli kuulus õhulaevaleiutaja krahv Ferdinand von Zeppelin.

Alates 1907. aastast õppis Siegfried von Vegesack ajalugu Tartu, Heidelbergi, Berliini ja Müncheni ülikoolis. Tartus vigastas ta mõõgaduellil silma ning kandis selle varjamiseks eluaeg elegantset mo­noklit; seetõttu oli tema hüüdnimi „mees monokliga”. 1912. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ajalookandidaadina. Tema juhendaja oli tuntud ajaloolane Theodor Schiemann ning tema uurimus käsitles Wolter von Plettenbergi aegsete Liivimaa saatkondade Venemaa-missioone aastatel 1494–1497. Ajaloolast temast siiski ei saanud.

Esimese maailmasõja alguses (1916) abiellus ta esimese abikaasa, rootsi kirjaniku Clara Nordströmiga ning asus elama Rootsi. 1916. aastal kolisid nad Berliini, kus Siegfried von Vegesack töötas lühikest aega Balti Asjade Komisjonis, ent 1917. aastal ostis endale eluasemeks Baieris Weißensteini lossi viljahoidja ehk kunagisest linnusest säilinud torni. Sellest sai tema põhiline elukoht kuni surmani. Ta karjatas loomi ja haris maad, tegutses kirjaniku ja tõlkijana. Hiljem kolis torni ka üks tema vendi. Peamiselt tõlkis ta vene kirjanikke, sealhulgas oli ta Vladimir Nabokovi esmatutvustaja sakslastele. Ta avaldas oma eluajal koos tõlgetega vene kirjandusest (Gogol, Leskov, Turgenev) kokku ligi 60 raamatut, sealhulgas luulet.

Aastatel 1941–1944 oli ta sõjaväetõlk Ukrainas, Gruusias, Krimmis ja Baltikumis.

Teoseid

• "Die Gesandtschaften Wolters von Plettenbergs an den Grossfürsten von Moskau in 1494–1497". Baltische Monatsschrift. Kd 75 (1913). lk 315–340.

Eesti keelde tõlgitud

• "Balti tragöödia". Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, 2009, tõlkinud Tiiu Relve. Kordustrükk 2022
• "Jaschka ja Janne". − Loomingu Raamatukogu. 2023. Nr 26. Tõlkinud Silva Lilleorg.
• "Tõlgina idas: jutustus aastatest 1942–1943", saksa keelest tõlkinud Agur Benno, EKSA 2023.