Viljandi ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Käes olevas artiklis antakse ülevaade Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) linna ajaloost.

Viljandi ordulinnuse rekonstruktsioon

Esiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Viljandi muinaslinnus võeti kasutusele viikingiajal. 13. sajandi algul kuulus Viljandi Sakala muinasmaakonda ning on oletatud, et Viljandi võis olla muinasmaakonna keskuseks. Muinasaegne asustus paiknes linnusest lõuna pool. Asustusjälgi on leitud lossipargis asuvailt Kivi-, Musu- ja Suusahüppemäelt ning ka Huntaugumäe nõlvalt Männimäe elurajooni ligidal.

Aastal 1211 toimus linnuse esimene piiramine liivlaste, latgalite ja saksa orduvägede poolt. Tolleaegne linnus olevat Läti Henriku kroonika järgi olnud oma aja kohta küllaltki tugev ja 1211. aastal seda päris vallutada ei suudetudki, pärast nädala kestnud piiramist jõuti kokkuleppele ja linnusesse lasti preestrid, kes viisid läbi ristimise. See sündmus on ühtlasi Viljandi esmamainimine kirjalikes allikais.

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi lahing (1211)

Araabia geograafi Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī maailmakaardil (1154) esineva tähekombinatsiooni FLMWS seostamine Viljandiga on meelevaldne[viide?].

Sakslased lasti alaliselt Viljandi kindlusse alles pärast Madisepäeva lahingu kaotust 1217. aastal. Kuni 1223. aastani mehitati Viljandi linnust sakslastega koos. Sama aasta 29. jaanuaril toimus Saaremaalt alguse saanud ülestõus, mille tulemusena vangistati sakslased pühapäevase missa ajal. Linnus vallutati sakslaste poolt tagasi sama aasta augustis pärast kahenädalast piiramist.

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi lahing (1223)

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Viljandi ordulinnus[muuda | muuda lähteteksti]

Viljandi ordulinnuse varemed.
Suurenda
Viljandi ordulinnuse varemed.
Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi ordulinnus

Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks.

Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel.

Viljandi linn ja linnamüür[muuda | muuda lähteteksti]

Viljandi linn sai tekkida pärast 1224. aastat, mil asuti kivilinnuse rajamisele varasema puidust muinaslinnuse asemele. Võimalik, et linna rajamine oli kavandatud osana linnuse kaitserajatistest (esimesena pakkus selle skeemi välja Paul Johansen). Arvatakse, et Viljandi sai linnaõigused 13. sajandi keskel, õiguste kinnitamisürik on säilinud 1283. aastast (Hamburgi-Riia linnaõigused). Arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusel dateeritakse Viljandi linnamüüri rajamist 13. sajandi lõpul või 14. sajandi esimesel poolel[1]. Linna ümbritsev müür oli trapetsikujuline ja laienes põhja poole ning ümbritses umbes kümne hektari suurust ala. 14. sajandist kuulus Viljandi ka Hansa liitu. Keskaegne linn paiknes linnusest põhja pool, Viljandi oli üks väiksemaid müüriga piiratud linnu Eestis.

Viljandi linnamüüri varemed
Kreisilinn Viljandi kaart aastast 1784. Johann Christoph Brotze kogust

Viljandi linna ümbritsesid tänapäeval muinsuskaitse all[2] olevate kaitserajatistena veidi üle kilomeetri pikkune Viljandi linnamüür ja Viljandi linnamüüri väravad, mida ümbritses perimeetris 1,2 km pikkune vallikraaviga kolmest küljest; lõunakülge kaitses vallikraaviga eraldatud Viljandi ordulinnus. Linna lääneküljelt idaküljeni asus kaarjalt linna ümbritsev müür, mis kagusuunal liitus taas linnuse müüriga. Linnamüür oli 1,2–2,1 m paksune, laotud maakividest. Linna lääneküljel oli Riia ehk Storke värav, loodenurgal 4-tahuline torn, põhjaküljel poolringikujulise põhiplaaniga torn ning Tartu värav. O-küljel paiknes kolmveerandringikujulise põhiplaaniga Moskva torn ning pääsuks Viljandi järve äärde väike poolringikujulise põhiplaaniga torn. Väravad linnamüüris olid tornideta. Täiendavate kaitserajatistena oli Tartu värava ees oli piklik zwinger eesväravaga otsseinas, Riia värava ees oli algselt u 1 m paksuste seintega eeskaitseehitis, mis aga hiljem asendati 4-nurkse plaaniga zwingeriga, mille lõunaküljel oli eesvärav. Müüri ääres asus keskajal frantsisklaste Viljandi klooster, millest on ümber ehitatuna säilinud ainult Jaani kirik (endine kloostrikirik). Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sõjani, 1560. aastal sulges endine ordumeister ja tollane Viljandi komtuur Wilhelm Fürstenberg kloostri.

Algselt 15. sajandi II poolel frantsisklaste kloostri päevil rajatud Viljandi Jaani kirik
1866. aastal valminud Viljandi Pauluse kirik, 2007

Vene-Liivimaa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi piiramine (1560), Vene-Liivimaa sõda

1560. aasta 2. augustil toimunud Härgmäe lahingu järel, kus ordu tippjuhtkond eesotsas Philip Schall von Belliga ründas vaid 500 mehega umbes 12 000-list Vene väge, pea kõik sakslased kas tapeti või langesid vangi. Sellest hoobist Liivi ordu enam ei toibunudki, suutmata uut väliväge välja panna ja Moskva väesalk asus Viljandit piirama augustis ja pommitasid ordulossi 3 nädalat. Lossi kaitset juhtis endine Liivi ordu ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Esialgu õnnestus Fürstenbergil linnust edukalt kaitsta, kuid palgata jäänud palgasõdurid otsustasid pärast mitmenädalast piiramist selle venelaste kätte anda. Fürstenberg pakkus neile küll oma isiklikku vara palgaks, kuid sellest ei hoolitud, Balthasar Russowi kroonika kohaselt nõuti Viljandi ordulinnuse loovutamist, muidu ähvardati endine ordumeister tappa. Pärast Viljandi alistumist viidi Fürstenberg Venemaale vangi.

Poola-Rootsi sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola-Rootsi sõda (1600–1629), (1600–1611)

Södermanlandi hertsog Karli väed jõudsid Viljandi alla 9. novembril 1600 ja rootslased suutsid Viljandi linnuse alistada, 3. novembril ukj. Pärnu järel oli see teine tähtis Põhja-Liivimaa tugipunkt, mis Karli valdusse langes.

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi piiramine (1600), Viljandi lahing (1602), Viljandi lahing (1608)

Viljandi linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558–1583) ja Poola-Rootsi sõdades (16001622/23), mille käigus kadusid ka linnaõigused. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi koos ümbrusega Jacob de la Gardie'le, ning endise linnuse asemel sai alguse Viljandi mõisa (saksa keeles Schloß Fellin) areng ja õitseng. Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja pealinnuste vahele

1700. aastal alanud Põhjasõda Eesti alal hävitas nii mõisa kui ka linnalise asula taas. Põhjasõja järgselt kinkis Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa oma täditütrele Maria Tšoglokovale. Viljandi mõisale allus tollal nii keskaegsest linnast järele jäänud väike asula kui ka ümberkaudsed alad, sh linnusevaremed. 1749. aastal valmis Viljandi mõisas ühekorruseline barokne puidust peahoone, mis lammutati 1950ndatel.

Viljandi raad[muuda | muuda lähteteksti]

Uuesti sai Viljandi linnaõigused alles Katariina II ukaasiga 1783. aastal, mil temast sai haldusreformi käigus asutatud Viljandi kreisi (maakonna) keskus. Viljandi mõis piiras linna igast küljest, mõisa maa-alad hõlmasid veel kahte abimõisat: Tommuskit ja Reinut. Tommuski oli lääne- ja Reinu lõunapoolses osas.

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi raad, Viljandi raekoda

Tänapäevani säilinud Viljandi raekoda valmis ümberehituste järel, arhitektide Johannes Fuksi ja insener Erich Ottingu rekonstruktsiooniprojekti alusel alles 1931. aastal ning Viljandis avatud raekoda oli esimene moodne raekoda Eesti Vabariigis. Ühe esimestest kivimajadest ehitas aastatel 17681774 Viljandisse advokaat ja linna justiitsbürgermeister Nicolaus Otto, 1783. aastal üüris omanik oma hoone välja rentei ja Viljandi rae istungite tarbeks. 1820. aastal ostis linna hoone endale päriseks.

1860. aastal ostis Viljandi mõisa Liivimaa maanõunik parun August Paul Adolph von Ungern-Sternberg ja mõis läks von Ungern-Sternbergide perekonna[3] Ungru-Erastvere liini valdusse, mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Oswald von Ungern-Sternberg 19. sajandil kasvas linn jõudsalt. August Paul Adolph von Ungern-Sternberg eraldas oma maadest krundi Viljandisse maakoguduse kiriku ehitamiseks. Tollase Jaani kiriku, mida saksa kirikuks nimetati, kõrvale kerkis uus, Pauluse kirik, mida nimetati eesti kirikuks.

Linna täiendava kasvuimpulsi andis 1895. aastal avatud Viljandi–Mõisaküla kitsarööpmelise raudtee avamise näol, mis suubus Valga–Pärnu raudteele. 1901. aastal avati ka Viljandi–Türi–Tallinna raudteeharu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]