Jelizaveta Petrovna

Allikas: Vikipeedia
Jelizaveta Petrovna (1760). Portree autor Charles-Amédée-Philippe van Loo

Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I (vene keeles Елизавета (Елисаветa) Петровна ehk Елизавета I Петровна; 29. detsember (vkj 18. detsember) 1709 Kolomenskoje Moskva lähedal Venemaa5. jaanuar 1762 (vkj 25. detsember 1761) Peterburi Venemaa) oli Venemaa keisrinna aastatel 17411762. Jelizaveta oli keiser Peeter I ja keisrinna Katariina I teine tütar.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizavetat kasvatati vastavalt tema päritolule, talle õpetati muusikat, tantse, riietumis- ja käitumisetiketti. Isa Peeter I kava kohaselt plaaniti tema tulevikuks abielu mõne Euroopa monarhisuguvõsa esindajaga, seepärast oli tema hariduses tähtis koht võõrkeelte omandamisel, prantsuse keelt valdas Jelizaveta täiuslikult. Vastavalt kaasaegsete kirjeldustele oli Jelizaveta hea välimusega, "ta oli pikka kasvu, armsa näoga, erksate helesiniste silmadega, imekena nahaga ja seejuures paistis silma graatsiaga". 18-aastaselt sai ta täisealiseks ning talle hakati otsima sobivat elukaaslast, kandidaatide seas olid Prantsusmaa kuningas Louis XV ja Holstein-Gottorpi valitsejatedünastia prints Karl August, kellest esimene ent eelistas teist kandidaati, teine aga suri enne pulmi rõugetesse (paar nädalat pärast pruudi ema Katariina I surma).

Kuna Jelizaveta oli Peeter I järjekorras teisest abielust ning ka sellest Peeter I ja keisrinna Katariina I abielust alles 2. tütar, siis olid tema esialgsed väljavaated troonile tõusta väikesed ning ta tegeles peamiselt elumõnude nautimisega: pistrikujahi, muusika (eriti vokaalmuusika), tantsude ja moodidega. Pärast ema, keisrinna Katariina I surma 1727. aastal eemaldus ta õukonnast ning Peeter II, Anna Ivanovna, Anna Leopoldovna valitsemisajal ei osalenud ta õukonnaelus. Jelizaveta oli otsustusvõime poolest oma isa sarnane, kuid Jelizaveta peamised väärtused olid siiski välised, teda peeti Venemaa esikaunitariks. Anna Ivanovna ajal oli Jelizaveta varju tõugatud, ja kuna luhtusid seisusekohased abieluplaanid, siis ilmus Jelizaveta ellu hulk noori aadlikke, kellest kuulsaim oli Aleksei Šubin, kellega vürst Aleksander Dolgorukovi sõnul oli Jelizavetal kaks last, poeg ja tütar, ning kellega ta kavatses abielluda või koguni oli abielus. Pärast seda, kui keisrinna Anna Ivanovana saatis Šubini õukonnast minema, esialgu Tallinna, seejärel Kamtšatkale, ilmus Jelizaveta ellu ukraina päritolu talupojast koorilaulja Aleksandr Razumovski, kellega Jelizaveta samuti väidetavalt olevat abiellunud.

Riigipööre ja võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Ööl vastu 6. detsembrit (vkj 25. novembrit) 1741 korraldas Jelizaveta kaardiväepolkudest toetajaskonnaga paleepöörde ning vangistas valitseva lapskeisri Ivan VI ja tema vanemad kui välismaalased. Rahvale esitles ta end – osaliselt ka oma seaduslikkuse kinnitamiseks – kui vene huvide esindajat ja Peeter I aegsete elukorralduste taastajat, kes võttis valitsusametitesse nimelt venelasi. See ei takistanud tema võimu algaastatel õukonda intriigipesaks muutumast.

Tegevus riigijuhina[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizaveta taastas senati õigused, kergendas aadlike teenistuskohustusi, millega ühtlasi suurenes nende võim kohalikes asjades. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu, mida peeti toonases Peterburis säravaimaks.

Talvepalee
Peterhofi lossipark
Jekaterina palee Tsarskoje Selos

Välise hiilguse tõukel soosis Jelizaveta Bartolomeo Rastrelli ehitustegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, samal ajal asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati Venemaa esimene professionaalne teater.

Next.svg Pikemalt artiklis Šuvalovi reformid.

Keisrinna-aegset välispoliitikat juhtis kaua aega Aleksei Bestužev-Rjumin, kelle Jelizaveta ootamatult, ilma erilise põhjuseta erru saatis.

Rootsi-Vene 1741–1743 sõja lõpetanud Turu rahuga aastal 1743 saavutas Jelizaveta Rootsilt suure osa Soome territooriumist.

Isiklikust antipaatiast Friedrich II vastu sekkus ta otsustavalt Seitsmeaastasesse sõtta, samal ajal muutus elu lõpu poole aina ekstravagantsemaks.

Määranud pärijaks oma õepoja, Peter von Holstein-Gottorpi, suri Jelizaveta Romanovite dünastia viimase tegeliku esindajana 5. jaanuaril 1762 (vkj 25. detsembril 1761) Peterburis ning maeti Peeter-Pauli katedraalis.

Silmapaistvamad õukonnategelased Jelizaveta valitsemisajal
Next.svg Pikemalt artiklis Teenistusastmete tabel.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Keisrinna Jelizaveta ei olnud ametlikult abielus, tema elus oli suur tähtsus favoriitidel, kellega ta võis olla sõlminud sala-abielusid: kindral-porutšik Aleksei Šubin, Aleksandr Razumovski ("tegevusaastad" 1741–1761), Ivan Šuvalov, Pjotr Šuvalov ("tegevusaastad" 1749–1762, pärast mida määrati kantsleriks, aastateks 1758–1762).

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizaveta valitsemisajal ei olevat Venemaal täide viidud ühtki hukkamist.

Kõige eraelus mainitu vastukaaluks oli ta ise ülimalt usklik.

Oma alpuses olnud keisrinnal 15 000 ballikleiti, millest ühtegi ei kandnud ta kunagi kahte korda.

Ta ei maganud kunagi kahte ööd ühes ja samas toas, kartes paleepöörde käigus kallaletungi; tal oli ka eriline elurežiim – päeval magas, öösel aga tegutses ja pidutses.

Keegi ei tohtinud Jelizavetaga sarnaneda.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Ivan VI
Venemaa keisrinna
17411762
Järgnev:
Peeter III