Jelizaveta Petrovna

Allikas: Vikipeedia
Jelizaveta Petrovna. Portree autor Charles-Amédée-Philippe van Loo

Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I (vene Елизавета (Елисаветa) Петровна ehk Елизавета I Петровна; 29. detsember (vkj 18. detsember) 1709 Kolomenskoje Moskva lähedal Venemaa5. jaanuar 1762 (vkj 25. detsember 1761) Peterburi Venemaa) oli Venemaa keisrinna 17411762. Jelizaveta oli keiser Peeter I ja keisrinna Katariina I teine tütar.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizevetat kasvatati vastavalt tema päritolule, talle õpetati muusikat, tantse, riietumis- ja käitumisetiketti. Isa Peeter I kava kohaselt plaaniti tema tulevikuks abielu mõne Euroopa monarhisuguvõsa esindajaga, seepärast oli tema hariduses tähtis koht võõrkeelte omandamisel, prantsuse keelt valdas Jelizevate täiuslikult. Vastavalt kaasaegsete kirjeldustele oli Jelizaveta hea välimusega, "ta oli pikka kasvu, armsa näoga, erksate helesiniste silmadega, imekena nahaga ja seejuures paistis silma graatsiaga". 18-aastaselt sai ta täisealiseks ning talle hakati otsima sobivat elukaaslast, kandidaatide seas olid Prantsusmaa kuningas Louis XV ja Holstein-Gottorpi valitsejatedünastia prints Karl August, kellest esimene ent eelistas teist kandidaati, teine aga suri enne pulmi rõugetesse (paar nädalat pärast pruudi ema Katariina I surma).

Kuna Jelizaveta oli Peeter I järjekorras teisest abielust ning ka sellest Peeter I ja keisrinna Katariina I abielust alles 2. tütar, siis oli tema esialgsed võimalused troonile tõusta väiksed ning ta tegeles põhiliselt elumõnude nautimisega: pistrikujaht, muusika (eriti vokaalmuusika), tantsud, mood. Pärast ema, keisrinna Katariina I surma 1727. aastal eemaldus ta õukonnast ning Peeter II, Anna Ivanovna, Anna Leopoldovna valitsemisajal ei osalenud ta õukonnaelus. Jelizaveta oli otsustusvõime poolest oma isa sarnane, kuid Jelizaveta peamised väärtused olid siiski välised, teda peeti Venemaa esikaunitariks. Anna Ivanovna ajal oli Jelizaveta varju tõugatud ja kuna luhtusid seisusekohased abieluplaanid, sidus ta end talupojast koorilaulja Aleksandr Razumovskiga.

Riigipööre ja võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Ööl vastu 25. novembrit 1741 korraldas Jelizaveta kaardiväepolkudest toetajaskonnaga paleepöörde ja vangistas valitseva lapskeisri Ivan VI ning tema vanemad kui välismaalased. Rahvale esitles ta end, osaliselt ka oma seaduslikkuse kinnitamiseks, kui Vene huvide esindajat ja Peeter I aegsete elukorralduste taastajat, kes võttis valitsusametitesse nimelt venelasi. See ei takistanud tema võimu algaastatel Vene õukonda intriigipesaks muutumast.

Tegevus riigijuhina[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizaveta taastas senati õigused, kergendas aadlike teenistuskohustusi, millega ühtlasi suurenes nende võim kohalikes asjades. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu, mida toonases Peterburis peeti säravaimaks.

Talvepalee
Peterhofi lossipark
Jekaterina palee Tsarskoje Selos

Välise hiilguse tõukel soosis Jelizaveta Bartolomeo Rastrelli ehitustegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, samal ajal asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati esimene Venemaa professiaalne teater.

Next.svg Pikemalt artiklis Šuvalovi reformid.

Keisrinna-aegset välispoliitikat juhtis kaua Aleksei Bestužev-Rjumin, kelle Jelizaveta ootamatult, ilma erilise põhjuseta erru saatis.

Rootsi-Vene 1741–1743 sõja lõpetanud Turu rahuga aastal 1743 saavutas Jelizaveta Rootsilt suure osa Soome territooriumist.

Isiklikust antipaatiast Friedrich II vastu sekkus ta otsustavalt Seitsmeaastasesse sõtta, samal ajal muutus elu lõpu poole aina ekstravagantsemaks.

Määranud pärijaks oma õepoja, Peter von Holstein-Gottorpi, suri Jelizaveta Romanovite dünastia viimase tegeliku esindajana 5. jaanuaril 1762(vkj 25. detsembril 1761) Peterburis ning maeti Peeter-Pauli katedraalis.

Silmapaistvamad õukonnategelased Jelizaveta valitsemisajal
Next.svg Pikemalt artiklis Teenistusastmete tabel.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Keisrinna Jelizaveta ei olnud abielus, tema elus oli suur tähtsus favoriitidel: Aleksandr Razumovski ("tegevusaastad" 1741–1761), Ivan Šuvalov, Pjotr Šuvalov ("tegevusaastad" 1749–1762, pärast mida määrati kantsleriks, aastateks 1758–1762).

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Jelizaveta valitsusajal ei olevat Venemaal täide viidud ühtki hukkamist.

Kõige eelnimetatu vastukaaluks oli ta ise ülimalt usklik.

Oma alpuses olnud keisrinnal 15 000 ballikleiti, millest ühtegi ei kandnud ta kunagi kahte korda.

Ta ei maganud kunagi kahte ööd ühes ja samas toas, kartes paleepöörde käigus kallaletungi; tal oli ka eriline elurežiim – päeval magas, aga tegutses ja pidutses öösel.

Keegi ei tohtinud Jelizavetaga sarnaneda.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Ivan VI
Venemaa keisrinna
17411762
Järgnev:
Peeter III