Adam Peterson

Allikas: Vikipeedia
Adam Peterson

Adam Peterson (19. märts 183812. detsember 1918) oli eesti 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja silmapaistev tegelane. Ta koostas ja esitas keisrile 1864. aasta suurpalvekirja. Peterson kirjutas ka luuletusi ja töötas mõisavalitsejana. Olles sunnitud oma rahvusliku tegevuse tõttu Eestist lahkuma, elas ta pikka aega Venemaa sisekubermangudes.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Adam Peterson sündis 19. märtsil (vkj 7. märtsil) 1838 Holstre vallas Kipi talus, kus tema esiisad olid elanud vähemalt Põhjasõjast saadik, Jaak ja Liisu Petersoni (neiupõlvenimega Zwiebelberg) kuuenda lapsena. Tema isa oli kirikuvöörmünder, kuid seotud ka vennastekogudusega. Kodune kasvatus oli vali-usklik ning isa võttis poja sageli kaasa ka palvemajja. Adami ema oli pärit Viiratsi vallast. Liisu vennad Mart Strahlberg ja Jaak Zwiebelberg kuulusid selle aja jõukaimate eestlaste hulka. Tänu onude majanduslikule toetusele õnnestus Petersonil jätkata pärast Pirmastu külakooli, kus tema õpetajaks oli Märt Mitt, ning Paistu kihelkonnakooli, kus teda õpetas Hans Wühner, õpinguid Viljandi kreiskoolis ning seejärel Pärnu kreiskoolis, kust ta lahkus 1857. aastal kaheklassilise kreiskooli lõpetanu õigustega. Koolis paistis ta silma usinuse ja hea käitumisega.[1]

Koolist lahkudes asus Peterson tööle Strahlbergi kaubakontoris Pärnus. Nähtavasti oli ta töötanud onu heaks ka juba õpingute ajal. 1858. aastal suundus ta aga Strahlbergi poolt rendile võetud Võlla riigimõisa peavalitsejaks, olles ühtlasi samas vallakirjutajaks ja täites mõisapolitsei funktsioone. Võllal alustas Peterson oma rahvuslik-poliitilist äratustööd. Sellest ajast pärinevad ka tema esimesed dateeritud luuletused. 1861. aastal suundus ta edasi onu poolt rendile võetud Laiksaare mõisa valitsejaks. Aasta hiljem tutvus ta Peterburis elava vanema venna Jaagu kaudu, kelle õpetajaks oli juba Viljandi kreiskoolis olnud Kaspars Biezbārdis, noorlätlaste liikumise juhtide, sealhulgas Krišjānis Valdemārsiga. Majanduslikul pinnal tekkinud tüli onu Strahlbergiga viis aga 1863. aastal teravate vastastikuste süüdistuste ja kohtuprotsessideni, mille tõttu Peterson viibis isegi mõned kuud vahi all. Pärast vabanemist asus ta elama oma sünnitallu, mille peremeheks oli vahepeal saanud vend Hans.[2]

Sünnipaika naasnuna asus Peterson toetama kohalikke talupoegi nende vastasseisus Holstre riigimõisa rentnikuga ja taotlustes rentida see hoopis kohalikule kogukonnale. Nendest püüdlustest kasvaski välja 1864. aasta suurpalvekiri, mis esitati Petersoni juhitud delegatsiooni poolt keiser Aleksander II-le. Ühes hilisemas palvekirjas senatile kirjeldas Peterson ise enda rolli selle koostamisel küll üsna passiivsena, väites, et palvekirja koostasid talupojad, kelle pealekäimisel ta nõustus selle lõpuks lihtsalt tõlkima, kuid Hans Kruus näitas juba 1930-ndatel, et Adam Peterson mängis selle[3] ning paljude väiksemate eesti talupoegade poolt esitatud palvekirjade koostamisel siiski kandvat rolli, tegutsedes sageli koos oma noorema venna Peeter Petersoniga.[4]

Pärast keisri jutul käimist kutsuti Peterson siseministeeriumi ülekuulamisele. Peagi ta vahistati, saadeti Peterburist kõigepealt Liivimaa kubermangu pealinna Riiga ja siis sealt edasi Viljandi, kuid vabastati pärast ligi aasta kestnud vangistust senati otsusega. 1866. aastal sai temast kohaliku kogukonna poolt rendile võetud Holstre riigimõisa valitseja, kuid samal aastal vahistati Peterburi palvekirjade esitamist jätkanud Peterson uuesti. 1868. aasta kevadel mõistis senat ta küll taas õigeks, kuid 1871. aastal asus Peterson baltisakslaste-poolse tagakiusamise eest pääsemiseks elama Venemaale, kus ta töötas mõisavalitsejana. 1881. aastal läks Peterson avalikult tülli Carl Robert Jakobsoniga, kellele ta heitis ette ajalehe Valgus toimetaja Mihkel Lindenbergi laimamist. Eestisse pöördus ta tagasi 1900. aastal, hoidudes seejärel poliitikaga tegelemisest.[5]

Kodumaale naasnuna töötas Peterson Tallinna avalikus raamatukogus. Abielus ta ei olnud. Elu lõpus elas oma õepoja Jaan Lõo juures Holstre vallas Lõo talus, kus ta 1918. aasta 12. detsembril ka suri. Peterson on maetud Paistu surnuaeda.[6]

Luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

Adam Peterson (1900)

Aastatel 1895–1900 ilmus trükist neli vihikut Petersoni "Laule". Need toimetas trükki tema õepoeg Jaan Lõo, kes tegi onu tekstides ulatuslikke parandusi, arvestamata seejuures tema enda soovidega, mistõttu Peterson lubas koguni luuletamise maha jätta.[7] Aja möödudes vajusid tema luuletused järjest enam unustuse hõlma. 1930-ndatel heideti Petersoni loomingule ette panegüürikat.[8] Pärast EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit 1950/1951 õppeaastaks koostatud TRÜ kirjandusprogrammist jäeti Peterson välja.[9] Samuti ei olnud ta esindatud 1955. aastal avaldatud Eesti luule antoloogias, mis sisaldas väidetavalt paremikku eesti kirjanike luuleloomingust nõukogude-eelsel perioodil. Seda pidasid samas liiga diametraalseks ümberhindamiseks isegi toonased kirjanduskriitikud Oskar Kruus ja Elem Treier.[10] Tänapäeval on Petersoni trükis avaldatud luulekogud digiteeritud kujul vabalt kättesaadavad,[11] kuid paljud tema luuletused on säilinud ainult käsikirjadena arhiivis. Stiilinäide:

Mu ainus armastus

Mu ainus armastus
Ja heldem ihaldus
On olnud hoolega
Su õnn, mu isamaa.

Mu armu õrnem õis,
Meid köidab kulda köis,
Su õnn – mu õnne tipp,
Su häda – leina lipp.

Jah, ikka, Eestia,
Mu meeles seisad sa,
Ja elades ei saa
Sind unustama ma.

Kui jõuab surmatund,
Siis andku õnnist und
Mul omas süles veel
Su helde ema meel!

Adam Peterson'i Laulud (1. jagu), 1895, lk 16

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Adam ja Peeter Petersoni sünnimaja on ajaloomälestisena riikliku kaitse all. Hoonele on paigaldatud mälestustahvel.[12]

Soome kirjanik Ester Ståhlberg kujutas Petersoni palvekirjaaktsiooni ja sellele järgnenut romaanis "Kohti päivän nousua" (1932), mis ilmus Friedebert Tuglase tõlgituna eesti keeles pealkirjaga "Päikese tõusu poole" (1934).[13]

Peterson esineb tegelasena ka Oskar Kruusi romaanis "Aeg atra seada" (1986)[14] ja Osvald Toominga jutustuses "Seljasirutus" (1986)[15]

Uuemad hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Viimastel aastatel on Petersoni tegevust uurinud peamiselt folklorist Merili Metsvahi, kelle sõnul tõusis tänu Petersoni energilisele tegutsemisele hüppeliselt eesti rahva enese- ja rahvusteadvus. Tema hilisem vajumine unustuse hõlma oli Metsvahi hinnangul suuresti tingitud Carl Robert Jakobsoni algatatud laimukampaaniast.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Leo Kulbin. Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine. 1. Eesti Kirjandus nr 7, 27. juuli 1936, lk 305–324.
  2. Leo Kulbin. Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine. 2. Eesti Kirjandus nr 8, august 1936, lk 353–370.
  3. Hans Kruus. Eesti talupoegade saatkonna märgukirjast keisrile 1864. a. Üks moment selle saamisloost. Ajalooline Ajakiri nr 3, 1933, lk 155–159.
  4. Hans Kruus. Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt. Palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. 1 Eesti Kirjandus nr 8, august 1934, lk 337–362.
  5. Merili Metsvahi. Adam Petersoni poliitiline tegevus 1860. aastate Liivimaal. Tuna nr 2, 2019, lk 36–64.
  6. Jaan Lõo. Adam Petersoni mälestuseks. Eesti Kirjandus nr 11–12, 1920, lk 354–355.
  7. Toomas Haug. Lisandusi Jaan Lõo elule ja loomingule. Keel ja Kirjandus nr 5, 1999, lk 325–341.
  8. Keiser, usk ja isamaa... Esmaspäev nr 28, 11. juuli 1932, lk 5.
  9. Endel Sõgel. Seltsimees Stalini keeleteadusalaste tööde tähtsus kultuuripärandi ümberhindamisel. Sirp ja Vasar, nr 40, 6. oktoober 1951, lk 4.
  10. Oskar Kruus ja Elem Treier. Mõtteid Eesti luule põhivara väljaandest. Sirp ja Vasar, nr 25, 22. juuni 1956, lk 2–4
  11. Adam Peterson'i Laulud (1. jagu, 2. jagu, 3. jagu, 4. jagu)
  12. Adam ja Peeter Petersoni sünnimaja (kanne kultuurimälestiste registris)
  13. Maad, vabadust, õigust. Peatükk Ester Ståhlbergi raamatust "Päikese tõusu poole". Rahva Tahe, nr 7, 24. märts 1934, lk 6
  14. Oskar Kruus. Aeg atra seada: kultuurilooline romaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1986
  15. Osvald Tooming. Seljasirutus. Looming nr 7, 1986, lk 875–927
  16. Merili Metsvahi. Kuidas Holstre talumees keisri audientsil käis. Eesti Ajalugu nr 2, 2019, lk 60−70