Mine sisu juurde

Venemaa kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Venemaa kodusõda
Ülevalt päripäeva: Doni Armee sõdurid 1918, valgete jalaväediviis märtsis 1920, 1. Ratsaväearmee sõdurid, Lev Trotski 1920, bolševike poomine.
Toimumisaeg 19171923
Toimumiskoht Endine Venemaa keisririik, Mongoolia, Pärsia; Ukraina, Siber
Tulemus
Osalised
Nõukogude Liit
Eesti TK
Buhhaara NSV

Horezmi NSV
Tuva Rahvavabariik
Naissaare Nõukogude Vabariik
 Kaug-Ida Vabariik
 Venemaa
Kokandi Autonoomia
Landesveer
Soome Kuningriik
Keskriigid
1917–1918
 Austria-Ungari
 Saksa Keisririik
 Osmani impeerium
Bulgaaria Kuningriik
1918–1923
 Kanada
 Tšehhoslovakkia
 Prantsusmaa
Kreeka Kuningriik
 Serbia
 Inglismaa
 USA
 Weimari vabariik
 Jaapan
Rohelised armeed
Kroonlinna ülestõus
Liveni ülestõus
Mahnovššina
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
Ukraina
 Valgevene
 Eesti
 Soome
 Leedu
 Läti
 Poola
 Armeenia
 Aserbaidžaan
 Gruusia
Mägilaste Vabariik
Krimmi Rahvavabariik
Karjala Vabariik
Moldova Demokraatlik Vabariik
Väejuhid või liidrid
Vladimir Lenin
Lev Trotski
Vladimir Antonov-Ovsejenko
Iosif Adamovitš
Taga-Kaukaasia SFNV Sergo Ordzonikidze
Faizulla Xo'jayev
Karim Safoyev
Mongush Bujan-Badirgi
Stepan Petritšenko
Kaug-Ida Vabariik Aleksandr Krasnoštšokov
Aleksandr Koltšak
Anton Denikin
Mustafa Šokai
Alfred Fletcher
Carl Gustaf Emil Mannerheim
Austria-Ungari Franz Conrad von Hötzendorf
Saksa keisririik Robert von Kosch
Osmanite riik Nuri Killigil
Prantsusmaa Maurice Jeanin
Konstantinos Nieder
Inglismaa Edmund Ironside
Ameerika Ühendriigid William Sydney Graves
Jaapan Otani Kikuzo
Nikifor Grigorjev
Nestor Mahno
Vladimir Zenzinov
Sõmon Petljura
Valgevene Vaslav Lastovski
Eesti Johan Laidoner
Leedu Silvestras Žukauskas
Läti Oskars Kalpaks
Poola Józef Piłsudski
Armeenia Aram Manukjan
Aserbaidžaan Mamed Emin Rasulzade
Gruusia Noa Ramišvili
Jõudude suurus
3 000 000 2 400 000 vene valgekaartlast, 100 000 teiste riikide liitlast. umbes mõned sajad tuhanded
Kaotused
1 212 824 .[1] Vähemalt 300 000 mõned tuhanded

Kaotused tsiviilelanike hulgas üle 13 miljoni, üle miljoni põgeniku lahkus Venemaalt.

Venemaa kodusõda (1917–1923) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei juhtkonna juhtimisel ja toetusel endise Venemaa keisririigi territooriumil "punaste" (bolševike revolutsioonilise valitsuse toetajate) ja "valgete" (bolševike revolutsioonilise valitsuse vastaste) jõudude vahel toimunud relvakonflikt. Relvastatud vastupanu ja konfliktid algasid pärast bolševike teostatud riigipööret ja võimu haaramist 1917. aastal Petrogradis. Lisaks sellele ei nõustunud enamik endise keisriarmee kaadriohvitsere asjaoluga, et bolševikud olid teinud separaatrahu Brest-Litovskis Venemaa esimese maailmasõja aegse peamise vaenlase Saksa keisririigiga. Kodusõda laienes ka veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni järel iseseisvunud riikide territooriumitele.

Kõige pingelisem võitlus käis aastatel 1918–1920.

Riigipöördega (oktoobrirevolutsiooniga) 7. novembril ukj 1917 said bolševikud pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtestasid end Venemaa Ajutisele Valitsusele ja Asutavale Kogule lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Kodusõja alguseks loetakse 15. novembrit 1917, kui kindral Mihhail Aleksejev hakkas Lõuna-Venemaal koguma relvastatud jõude võimuhaaranud bolševikega võitlemiseks.

Relvastatud võitlus

[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta 11. septembril moodustati bolševike kontrolli all olevas Venemaa Euroopa osas 3 kaitsepiirkonda: Põhjarinne (Koola poolsaar ja Karjala); Idarinne[küsitav] (Eesti, Pihkva oblasti piirkond ja Läti); Lõunarinne (Leedu, Poola ja Ukraina) ning läänesuunal eraldi kaitsepiirkond. Rinnete juhatajateks määrati endised keisririigi kindralstaabi ohvitserid kindral Dmitri Parski, kindral Pavel Sõtin ja polkovnik Sergei Kamenev, läänesuunalise kaitsepiirkonna juhatajaks määrati kindralleitnant Andrei Snesarev.

1918. aasta keskel ähvardasid Nõukogude Venemaa bolševike valitsemist mitmesugused jõud:

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa bolševike kontrolli all.

Vene kodusõja rindejoon 1918.–1920. aastal ja sõdivad jõud

Lahingutegevuspiirkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Venemaa väejuhid ja poliitiline juhtkond Lahingutegevuspiirkond Nõukogudevastased väejuhid
Arhangelski rinne (Vene kodusõda)
Mihhail Muravjov
Jukums Vācietis
Sergei Kamenev
Idarinne (Vene kodusõda), Siberis Mihhail Diterichs, Radola Gajda,
Anatoli Pepeljajev Siberi armee
Radola Gajda
Tšehhoslovakkia korpus
Põhjarinde SRN Põhjarinne (Vene kodusõda)
Venemaa edela-, põhja- ja kirdeosa
Eugen Miller
Sergei Kamenev
Karjala rinde SRN
Karjala rinne (Vene kodusõda)
Lõunarinde SRN, Konstantin Mehonošin Lõunarinne (Vene kodusõda)
Doni rinne (Vene kodusõda)
Novotšerkasski, Rostovi, Taganrogi, Jekaterinodari piirkonnas
Aleksei Kaledin, Anton Denikin
Lavr Kornilov, Vabatahtlike armee
Looderinde SRN Looderinne (Vene kodusõda) Nikolai Judenitš, Loodearmee
Tsaritsõni rinde SRN
Jossif Stalin, Kliment Vorošilov
Tsaritsõni rinne (Vene kodusõda)
Volga jõe piirkonnas
Peter von Wrangel
Läänerinde SRN
Ivars Smilga
Läänerinne (Vene kodusõda) Nikolai Judenitš
Peter von Glasenapp
Vene valgekaartlaste Loodearmee
Edelarinde SRN Edelarinne (Vene kodusõda)
Grigori Sokolnikov Turkestani rinne (Vene kodusõda)
Ukraina rinne (Vene kodusõda)
Grigori Korganov, Kaukaasia armee SRN
Kaspia-Kaukaasia rinde SRN
esimees Aleksandr Šljapnikov
Kaukaasia rinne, Taga-Kaukaasias
Kaspia-Kaukaasia rinne
(8.12.1918–11.03.1919)

Nõukogude ja bolševike valitsused ja sõjalised juhtorganid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu (Pеволюционный военный совет Республики, Реввоенсовет), mida juhtis sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski, VRSN oli kollektiivne juhtorgan, kuhu kuulusid; sõjakomissar Trotski, sõjavägede ülemjuhataja (Jukums Vācietis, Sergei Kamenev), kellele allusid kõik Vabariigi sõjajõud ning ÜK(b)P KK liige Kārlis Jūlijs Daiševskis;
  • Punaarmee 14 armee revolutsioonilised sõjanõukogud (Революционные военные советы (РВС)), kuhu kuulusid armee juhataja (sõjaväespetsialist endiste keisririigi armee professionaalsetest sõjaväelastest); armee staabiülem ja komissar (veendunud bolševik, kes oli määratud teostama kontrolli sõjaväe tegevuse üle ja ilma kelle nõusolekuta ei omanud seaduslikku jõudu armee juhataja korraldused);

Nõukogudevastased valitsused ja sõjaliste liitude juhtorganid

[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Venemaal

Vabatahtlike armee
Добровольческая армия
Tegev 1917–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Saksamaa vastase sõja jätkamine koos Antandi riikidega
Ülesanne "Ühtse ja jagamatu Vene riigi taastamine"
Tähtpäevad 2. november 1917
Ülemad
Võtmeisikud Mihhail Aleksejev
Lavr Kornilov
Anton Denikin
Peter von Wrangell
Vladimir Mai-Majevski
Vene armee
Русская армия
Tegev 1919–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Ülesanne "Ühtse ja jagamatu Vene riigi taastamine"
Ülemad
Võtmeisikud Peter von Wrangell

Doni jõe piirkond

Doni Armee
Tegev 1917–1920
Kuuluvus saksameelne orientatsioon
Ülemad
Võtmeisikud Pjotr Nikolajevitš Krasnov
Afrikan Petrovitš Bogajevski

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (23. märts – 8. mai 1918) Doni Nõukogude Vabariik

Kubanimaa

Kubani Armee
Tegev 1917–1920

Doni piirkond vallutati Nõukogude vägede poolt ning territooriumil tegutses ajutiselt (märts – 6. juuli 1918) Kubani Nõukogude Vabariik ja Kubani - Musta mere Nõukogude Vabariik.

Loode-Venemaa

Loodearmee
Tegev 1919–1920
Kuuluvus monarhistlik orientatsioon
Suurus armeekorpus
Venemaa poliitiline jaotus 1920. aastal

Põhja oblast, Arhangelski ja Murmanski piirkond

Karjala

  • Olonetsi Valitsuse esimees Herman Kuttujev 13. mai – 19. juuli 1919, emigratsioonis Soomes kuni 10. detsembrini 1920,
  • Valgemere Karjala Ajutine Valitsus, esimees A. Tihhonov, Uhtas, 21. juuli 1919 – 25. märts 1920, valitsuse esimees H. Tihhanov 25. märts – 26. aprill 1920, Paavo Köttinen, ühendatud Karjala Valitsuse esimees, Viiburis, aastatel 1920–1923.

Siber ja Kaug-Ida

Siberis

Valgekaartlaste võitlus emigratsioonis

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilised organisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Terror bolševike vastu

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene valgekaartlaste Nõukogudevastased üritused

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgete kaotuse põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgete liikumisel puudus ühtne poliitiline eesmärk, mille eest sõdida. 1918. aastal tunnistas Anton Denikin: "Kui tõsta vabariigi lipp, lahkub pool vabatahtlikest, kui monarhia lipp, siis lahkub teine pool." Seda kartes ei formuleeritud kunagi selgelt, millise Venemaa eest õieti võideldakse.[4] Enamik ohvitsere, kes ei olnud rakendatud Punaarmees, hoidis sõjast kõrvale, ja püüdis iga hinna eest vältida rindele sattumist.[5] Samas peeti enesestmõistetavaks, et lääneliitlased valgete jaoks Venemaa ära vallutavad, kuna eriti prantslased olevat Venemaa tänuvõlglased.[6] Valgete distsipliin oli madal, Peter von Wrangell ütles, et armees, mis kasvas omavoli, röövimiste ja joomingute peal, ei võinudki luua Venemaad.[7] Selle tagajärjel langesid talupojad ja intelligents valgetest ära. 1918. aastal toimus Venemaal talupoegade stiihiline maadehõivamine, nad olid saanud maaomanikeks ja kartsid, et valgete võiduga kaasneb maade ja varade restitutsioon.[8] Väikerahvastesse (ka eestlastesse), kes oleksid võinud valgeid aidata, suhtusid venelased vaenulikult kui Venemaa laialitassijatesse.

  1. G.F. Krivosheev, Soviet Casualties and Combat Losses in the Twentieth Century, pp. 7–38.
  2. Memoirs of a British Agent By R H Bruce Lockhart
  3. ТАЙНЫЕ ИГРЫ ПЕТРА СОКОЛОВА
  4. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 188
  5. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 186
  6. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 189
  7. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 191
  8. Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. 2010, lk. 193