Sergei Kamenev

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sergei Kamenev.

Sergei Sergejevitš Kamenev (vene keeles Сергей Сергеевич Каменев; 16. aprill (vana kalendri järgi 4. aprill) 1881 Kiiev25. august 1936 Moskva) oli Venemaa ja hilisem Nõukogude Liidu sõjaväelane, aastatel 19191922 Vene NFSV ja 19221924 Nõukogude Liidu relvajõudude ülemjuhataja.

Aastast 1935 1. järgu armeekomandör.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teenistus tsaariarmees[muuda | muuda lähteteksti]

Sündinud õigeusulise sõjaväeinseneri perekonnas, jätkas Sergei Kamenev isa karjääri sõjaväelasena ja õppis Kiievi Vladimiri kadetikorpuses, mille lõpetas 1898. aastal. Samal aastal jätkas õpinguid Moskva Aleksandri Sõjakoolis, mille lõpetas augustis 1900 podporutšikuna. Suunati teenima Lutski 165. jalaväepolku, kus oli aastatel 19001904 pataljoni adjutant. 1903 ülendati porutšikuks.

1904 asus õppima Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1907. aastal staabikapteni aukraadiga. Aastatel 19071909 teenis Lutski 165. jalaväepolgus rooduülemana. Samal ajal luges koosseisuvälise õppejõuna loenguid Kiievi sõjakoolis taktika ja topograafia alal.

Novembris 1909 nimetati Irkutski sõjaväeringkonna staabi vanemadjutandi abiks ja ülendati sama aasta detsembris kapteniks. Veebruaris 1910 viidi üle 2. ratsaväediviisi staabi vanemadjutandiks, kus omandas lisaks senistele jalaväe juhtimise oskustele ka teadmised ratsaväe juhtimisest. Novembris 1911 viidi üle Vilniuse sõjaväeringkonna staabi operatiiv-mobilisatsiooniosakonna vanemadjutandi abiks. Sellel ametikohal teenis ta ka Esimese maailmasõja puhkedes.

Septembris 1914 sai Sergei Kamenevist 1. armee staabi kindralkortermeistri osakonna vanemadjutant. Detsembris 1915 ülendati polkovnikuks.

Teenistus vabariiklikus armees[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal asus toetama revolutsioonilisi sõdureid. Tema enda väidete kohaselt avaldas talle seejuures sügavat mõju kätte sattunud Grigori Zinovjevi ja Vladimir Lenini koostatud kogumik "Vastuvoolu", mille ta huviga läbi luges. Lisaks sellele oli Kamenevil tugev toetus lihtsõdurite hulgas, mis võimaldas tal teenistust ohvitserina jätkata ka muutunud oludes.

Aprillis 1917 valiti Sergei Kamenev Poltaava 30. jalaväepolgu komandöriks. Ajutise Valitsuse niinimetatud juulikriisi ajal vahistati koos Lev Trotskiga, hiljem vabastati.

Pärast oktoobrirevolutsiooni nimetati 15. armeekorpuse staabiülemaks ja hiljem 3. armee staabiülemaks, töötades sellel ametikohal aprillini 1918. Vastutas 3. armee demobiliseerimise ja likvideerimise eest, mida alustas Polotskis ja viis lõpule Nižni Novgorodis, kuhu armee riismed taganesid Saksamaa vägede eest.

Teenistus Punaarmees[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1918 liitus Kamenev sama aasta jaanuaris moodustatud Tööliste ja Talupoegade Punaarmeega. Esmalt nimetati ta Lääne sõjaväeringkonna Neveli rajooni sõjaliseks komandandiks, juunis 1918 aga Vitebski 1. jalaväediviisi ülemaks.

Kamenevi karjäärile aitas kaasa Lev Trotski toetus ja soosing. Augustis 1918 nimetati ta Lääne sõjaväeringkonna ülemaks ja edutati sama aasta septembris Idarinde juhatajaks. Sellel ametikohal töötas ta väikese vaheajaga kuni juulini 1919, juhtides Punaarmee pealetungi admiral Aleksandr Koltšaki vägedele Volga jõel ja Uurali mägedes.

8. juulil 1919 nimetati ta Vene NFSV relvajõudude ülemjuhatajaks. Seda ametikohta täitis ta kuni aprillini 1924. Idarinde juhtimise andis Kamenev 19. juulil 1919 üle Mihhail Frunzele.

Kamenevi tegevust relvajõudude ülemjuhatajana piiras tema sõltuvus poliitilistest organitest nagu VK(b)P KK Poliitbüroo ja Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu.

Tema juhtimisel kulges edukalt sõda kindralite Anton Denikini ja Peter von Wrangelli valgekaartlike vägede vastu Lõunarindel. Ebaõnnestumisega lõppesid Eesti ja Poola vastu korraldatud sõjalised operatsioonid, viimane iseäranis Edelarinde väejuhtide Aleksandr Jegorovi ja Jossif Stalini vastutegevuse tõttu.

Kamenev koordineeris revolutsioonivastaste ülestõusude mahasurumist Karjalas, Buhhaaras ja Ferganas, samuti Tambovi talurahvaülestõusu mahasurumist aastatel 19201921.

Pärast Lenini surma relvajõudude ülemjuhataja ametikoht likvideeriti. Aprillist 1924 kuni märtsini 1925 oli Kamenev Punaarmee inspektor, märtsist kuni novembrini 1925 Punaarmee staabiülem ja novembrist 1925 kuni augustini 1926 Punaarmee peainspektor. Samaaegselt kuulus ta aprillist 1924 kuni maini 1927 Revolutsioonilise Sõjanõukogu koosseisu.

Augustist 1926 kuni maini 1927 oli Kamenev Punaarmee peavalitsuse ülem ja Frunze-nimelise sõjaakadeemia taktika õppejõud. Mais 1927 nimetati Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe asetäitjaks ning sõjanduse ja merenduse rahvakomissari asetäitjaks. 1930 võeti vastu ÜK(b)P liikmeks.

Märtsis 1934 toimunud riigiasutuste reformiga likvideeriti mõlemad Kamenevi senised ametikohad. 1. juulil 1934 viidi ta üle Punaarmee õhukaitsevalitsuse ülemaks, mis tähendas olulist langust karjääriredelil.

Surm ja postuumsed hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi 1935. aastal anti Kamenevile 1. järgu armeekomandöri auaste, kuulus ta nende ohvitseride hulka, kelle suhtes asuti peatselt ette valmistama repressioone. Kamenev siiski repressioonide ohvriks ei langenud, sest suri 25. augustil 1936 Moskvas südamepuudulikkusesse; urn tema tuhaga maeti Kremli müüri äärde.

Ilmselt juhuse tõttu suri armeekomandör Kamenev samal päeval kui Moskvas hukati tema nimekaim, mõjukas parteitegelane Lev Kamenev. Mingit alust kahtlustada Sergei Kamenevi ebaloomulikku surma ajaloolaste arvates ei ole.

Punaarmees aastatel 19371938 läbiviidud repressioonide ajal mõisteti Kamenev postuumselt süüdi fašistlikus sõjalises vandenõus osalemises ja tema nimi kustutati kõigist kodusõja käsitlustest. Ta rehabiliteeriti NLKP XX kongressi otsuste tulemusel 1956. aastal, kuid tema sõjalised teened ja saavutused on avalikkuses siiani leidnud vaid tagasihoidlikku kajastamist.

Pärast rehabiliteerimist avaldati ka Kamenevi kaks teost – kaheköitelised mälestused kodusõjast "Записки о Гражданской войне и военном строительстве" (Moskva, 1963) ja üheköiteline mälestusraamat Leninist "Воспоминания о Владимире Ильиче Ленине" (Moskva, 1972).

Autasud ja tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]