Eesti kodakondsus

Eesti kodakondsus on riigiõiguslik termin, millega määratletakse isiku suhe Eesti Vabariigiga.

Kodakondsuse seaduse kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga, saadakse naturalisatsiooni korras või taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena. Kodakondsus kaotatakse vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Seadus küll keelab Eesti kodakondsuse kõrval teis(t)e kodakondsus(t)e omamist; aga see on siiski lubatud sünnijärgsetele Eesti kodanikele, kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 keelab sünnijärgselt omandatud kodakondsuse äravõtmise ("Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust").

Kodanikustaatuse teadvustamiseks tähistatakse Eestis alates 1998. aastast kodanikupäeva. Seda tähistatakse 26. novembril, sest 26. novembril 1918 andis Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta.

Kodakondsete arv

Seisuga 1. oktoober 2011 oli rahvastikuregistri andmetel Eesti 1 364 748 elanikust 1 149 716 ehk 84,24 protsendil Eesti kodakondsus. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli 1 102 618 püsivalt Eestis elavat Eesti kodanikku.

Seisuga 1. juuli 2012 oli Eesti 1 360 560 elanikust 1 146 763 ehk 84,29%-il Eesti kodakondsus. 76 932 Eesti kodanikku elas välismaal.

Seisuga 1. jaanuar 2018 elas Eestis 77 268 määratlemata kodakondsusega isikut. Neil pole Eesti kodakondsust ja nad ei ole samuti pärast NSV Liidu lakkamist kasutanud võimalust, et saada endale NSV Liidu järglasriigi Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, kuigi neil on olnud selleks võimalus.

Kodakondsuse taotlemine

Eesti kodakondsuse saamiseks on kolm võimalust. Eesti kodakondsust on võimalik omandada sünnijärgselt ja naturalisatsiooni korras ning ka taastada inimesel, kes on alaealisena Eesti kodakondsusest ilma jäänud.

Eestis ei ole topeltkodakondsus lubatud, mistõttu tuleb Eesti riigi kodanikuks saamisel loobuda teisest olemasolevast kodakondsusest. Erandlik on olukord, kus laps omandab sünnijärgselt kaks või rohkem kodakondsust. Sellisel juhul tuleb lapsel peale täisealiseks saamist otsustada, mis riigi kodanik ta soovib olla.

Taotlemise tingimused

 Pikemalt artiklis Eesti kodakondsuseksam

Väliskodanikel ja kodakondsuse kaotanud isikutel on Eesti kodakondsust võimalik taotleda järgmistel tingimustel:

• isik on truu Eestile;
• isikul on permanentne ametlikult heakskiidetud sissetulek;
• isik on läbinud Eesti Vabariigi seaduste tundmise eksami;
• isikul on pikaajaline elamisluba või alaline elamisõigus;
• isik on enne taotluse esitamist Eesti Vabariigis elanud elamisloa alusel vähemalt 8 aastat, millest 5 aastat on Eesti elatud püsivalt;
• isiku elukoht on Eesti rahvastikuregistris registreeritud;
• isik on läbinud riigikeele oskuse eksami.

Alla 15-aastasele isikule saavad kodakondsust taotleda ainult lapsevanemad. Sellisel juhul peavad lapsevanematel olema täidetud järgmised nõuded:

• nad on peale lapse sündi Eesti kodakondsuse saanud;
• üks lapsevanem peab olema saavutanud kokkuleppe teise mittekodakondse lapsevanemaga;
• taotleja on Eesti kodakondsusega lapse eestkostja;
• taotleja on üksiklapsevanem, kes sai kodakondsuse peale järglase sündi;
• lapsevanemad soovivad saada Eesti Vabariigi kodanikuks lapsega samal ajal.

Kodakondsuse kaotamine

Eestis sündinud Eesti kodakondsusega isikult ei ole lubatud kodakondsust ära võtta. Erandina võib kodakondsuse ära võtta isikult, kes on oma käitumisega reetnud Eesti Vabariiki.

Septembris 2020 otsustas valitsus võtta Eesti kodakondsuse ära 10 isikult, kes olid saanud kodakondsuse ebaausal teel või ei sooritanud mõistliku aja jooksul kodakondsuse saamiseks nõutavaid eksameid ausal teel.

Vaata ka

• Kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus (1957)
• Kodakondsuseta isik Eestis
• Naturalisatsioon Eestis
• Eesti kodakondsuseksam
• Eesti kodakondsuspoliitika

Välislingid

• Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta (RT 1992, 7, 109), Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 26. veebruarist 1992