Viktor von zur Mühlen

Allikas: Vikipeedia

Viktor von zur Mühlen (23. märts 1879 Võisiku1950 Bautzen) oli Liivimaa päritolu põllumees, Eesti ohvitser ja poliitik.

Alghariduse sai ta Pärnus, hiljem õppis ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumi. Astus aastal 1900 vabatahtlikult tsaariarmeesse ja teenis kaardiväe ratsapolgus. Aastatel 19021908 elas Võisikul oma mõisas ja tegutses põllunduse ja hobuste aretusega. Talle kuulus I klassi tõu- ja võidusõiduhobuste tall ning ta ise oli meisterratsutaja. 1905. aasta revolutsiooni ajal organiseeris ta Viljandimaal mõisaomanikest vabatahtlikud kaitsesalgad. Esimesest maailmasõjast võttis ta osa kaardväe ratsapolgus staabirittmeistri aukraadis.

Aastal 1918 organiseeris ta Viljandis baltisakslaste omakaitseüksuse, viis selle Tartusse ja ühendas sealse baltisakslaste omakaitseüksusega. 1919. aastal oli ta Balti pataljoni staabiülem ja pataljoni ülema abi, kuni üksuse demobiliseerumiseni staabiülem. Aastatel 19201939 oli ta põllupidaja, majandustegelane ja poliitik. Aastal 1934 valiti ta rahvussotsialistliku Saksa-Balti erakonna esimeheks. Ent ta oli sunnitud poliitikast lahkuma, kuna Eesti võimudele ei meeldinud Hitleri ideede levik siin.[1] 30. novembril 1934 määras Tallinna-Haapsalu Rahukogu talle illegaalse organisatsiooni "Baltische National-Sozialistische Bewegung in Estland" juhtimise eest 150 krooni rahatrahvi või selle mittemaksmisel 1½ kuud aresti[2].

Lahkus aastal 1939 Saksamaale. Eestist lahkudes kinkis ta haridusministeeriumile märkimisväärse kogu mitmesuguseid väärtuslikke kunstiesemeid ja raamatuid. Aastatel 19401945 elas ta Poseni lähedal Wargeni mõisas (praegu Wargovo, Poznani lähedal, Oborniki maakonnas Suur-Poola vojevoodkonnas). 1945. aasta jaanuari alguses murdsid venelased rinde läbi ja Punaarmee tankid veeresid Oderi suunas. Tema õde ja õemees jäid kadunuks, noorem poeg Hermann sai mürsuplahvatuses surma, abikaasa Birutta suri mõni päev hiljem raskesti haavatuna. See kõik toimus 1945. aasta jaanuari lõpupäevadel Ziechowi lähedal (Brandenburgi liidumaal, Poola piiri ääres). Viktor ise jõudis tänu vanema poja Otto abile Neumarki Oderi ääres. Pärast sõda elas ta Rossowi lähedal (Uecker-Randow' kreisis, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal) ühes suurtalus ja töötas põllutöölisena. Aastal 1948 arreteeriti ta NKVD poolt ja teda süüdistati valekaebuse põhjal spionaažis ning talle määrati 25-aastane vanglakaristus. Ta suri 1950. aasta suvel Bautzeni koonduslaagris[3].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema esimene abikaasa (nad abiellusid aastal 1908) oli austria päritolu kirjanik ja tõlkija Hermynia Zur Mühlen (1883–1951; sündinud krahvitar de Crenneville-Poutet), kes juba lapsena ihkas saada lahti oma seisusest ning leidis hiljem tee pahempoolsete jõudude juurde. Abielu purunes maailmavaateliste erinevuste tõttu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Esmaspäev", 18. detsember 1933.
  2. Läinud nädal. Esmaspäev, 2. detsember 1934, nr. 49, lk. 2
  3. Armand Trei. Unustatud rügement. Balti pataljon (rügement) Eesti Vabadussõjas. Grenader 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hermynia Zur Mühlen. Lõpp ja algus. 1981.
  • Külaskäik "Eesti Hitleri" juurde. Rahvaleht, 16. aprill 1931, nr. 44, lk. 4.
  • Kogu elu võitluses "punastega". Rahvaleht, 18. aprill 1931, nr. 45, lk. 4.