Hans Frohwein

Hans Frohwein (8. aprill 1887 – 5. august 1956)^[1] oli Saksa diplomaat.

Ta oli aastail 1936 (esitas volitused 9. märtsil 1936) – 1940 Saksa Riigi viimane saadik Eestis.

"Saksa saadik Tallinnas oli tüübiline Saksa välisameti Geheimrat, kelle seljataga oli pikk diplomaatiline teenistus vähe silmapaistvatel kohtadel. Ta keha ülemine pool oli alati kergelt ette nihutatud, mis oli kõikumata viisakuse tõttu jäänud justkui kummardusvalmis asendisse. Ta prillide tagant kõneseltsilisele suunatud pilk oli veidi kuiv, kuid siiski heatahtlik. Ta oleks sobinud kindlasti paremini Wilhelmi keisririiki kui Hitleri poolt ülesehitatavasse kolmandasse riiki.

"Frohwein oli pärit Reinimaalt ja ta pakkus oma külalistele eriti häid reinveini sorte. Ta armastas klassilist muusikat, mida üsna sageli tema juures sai kuulda, ja ta eelistas kolme suurt "B'd": Bachi, Beethovenit ja Brahmsi.". (Oskar Mamers. Häda võidetuile. Kirjastus EMP, Stockholm, 1958, lk 67.)

Oma ametiaja jooksul kujunes Frohweinil teatud määral protežeeriv ja heatahtlik suhtumine Eesti riikija selle juhtkonda ning eestlastesse üldse. Ta nimetas eestlasi töökaks ja tasakaalukaks põhjamaiseks rahvaks, kes pole vastuvõtlik kommunistlikule nakkusele. Siiski tegi Eesti valitsus tema arvates liiga vähe ajakirjanduse ohjeldamiseks, ka polnud ta rahul siseminister Kaarel Eenpalu poliitikaga vähemusrahvuste suhtes^[2].

29. aprillil 1940 kirjutas ta oma telegrammis Saksa välisministeeriumile:

"Seoses kõnesoleva asjaoluga [läbirääkimised Nõukogude Liidu baaside laiendamise asjus] avaldas president mulle oma vaateid Eesti tulevastest suhetest Venemaaga ja Saksamaaga. Ta põhjendas pikemalt, miks Eesti rahvas pole kunagi Vene-Aasia kultuuriregiooni kuulunud ning selle sisemiselt tagasi lükkab; palju enam tunneb ta end olevat seotud Õhtumaa kultuuri ja mõttelaadiga, kusjuures Saksa kultuur kindlalt esiplaanil seisab. Saatuseküsimus on, kas rahu, millega käimasolev sõda ometi kunagi peab lõppema, sellele faktile vastava poliitilise lahenduse leiab. Ta hellitab lootust, et sõdivate riikide riigimehed leiavad võimaluse rahu sõlmimiseks enne, kui Euroopa rahvad on sõjast niivõrd kurnatud, et vene-asiaatlik edasitung Läände alata võiks." (Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 243.)