Carl Helmut Intelmann
Carl Helmut Intelmann (6. märts 1904 Iisaku – 1990) oli Eesti vaimulik.
Õppis aastatel 1913–1922 Tallinna Toomkoolis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1922–1926. Aastatel 1926–1927 täiendas ennast Göttingeni Ülikoolis. Prooviaastal oli ta Põlva koguduses Johann Christoph Schwartzi ja Jõhvi koguduses Jaak Variku juures. Ordineeriti 19. veebruaril 1928 Tallinna Toomkirikus õpetajaametisse.
Oli 1928–1929 Võru praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 1929–1939 oli Varbla Püha Urbanuse koguduse õpetaja.
Lahkus aastal 1939 Saksamaale. 1940–1945 oli ta Opalenica koguduse (Nowotomyski maakonnas Suur-Poola vojevoodkonnas) õpetaja, kuid samal ajal tuli teenida Wehrmachtis sõjaväevaimulikuna. Sõja lõpus elas ta ka üle lühikese sõjavangipõlve, kuid vabanedes siirdus pere läände. Aastatel 1947–1957 töötas ta Heringhauseni (Waldeck-Frankenbergi maakonnas Hesseni liidumaal) koguduse õpetaja. 1957–1969 oli ta Mündeni (Waldeck-Frankenbergi maakonnas Hesseni liidumaal) koguduse õpetaja. Aastal 1969 läks ta emerituuri.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Carl Albert Intelmann oli Iisaku koguduse õpetaja. Varalahkunud vend Reinhold Carl Intelmann oli Narva, Simuna ja Iisaku koguduste adjunktõpetaja. Kahe õe abikaasa Bruno Hörschelmann oli Lüganuse Ristija Johannese koguduse õpetaja. Äi Johann Christoph Schwartz oli Põlva koguduse õpetaja.