Rahvalaul

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rahvalaul (saksa keeles Volkslied) on seotud kõnes rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes ehk retsiteerides.

Rahvalaulu muusikaline meloodia on rahvaviis.

Hugo Riemanni (1882) järgi on rahvalaul "laul, mis on sündinud rahva hulgas (st mille teksti ja muusika autor ei ole teada) või laul, mis on läinud üle rahva suhu või laul, mis on loodud 'rahvalikuna', see tähendab meloodia ja harmoonia poolest lihtsana („ein Lied, das im Volk entstanden ist (d. h. dessen Dichter und Komponist nicht mehr bekannt sind), oder eins, das in Volksmund übergegangen ist, oder endlich eins, das ‚volksmäßig‘, d. h. schlicht und leichtfaßlich in Melodie und Harmonie, komponiert ist“).

Alfred Götze meelest on rahvalaul laul, mis "laulutraditsiooni aluskihti kuuluvana on kultuurrahva mälus kujunenud loomulikul teel nii pika aja jooksul, et keegi, kes seda laulab, ei oma mingit isiklikku õigust selle stiilile, sõnadele või meloodiale." („im Gesang der Unterschicht eines Kulturvolks in längerer gedächtnismäßiger Überlieferung und in seinem Stil derart eingebürgert ist oder war, dass, wer es singt, vom individuellen Anrecht eines Urhebers an Wort und Weise nichts empfindet.“)

Tom Kannmacheri tänapäevane definitsioon kõlab: "Rahvalaulud on sotsiaalse rühma liikmete mälus laialt levinud meediumid, mis on seotud traditsioonide, kultuuriperioodide, valitsevate oludega ja ei omanda kunagi kindlaid vorme, mida oleks võimalik dokumenteerida või materialiseerida". („Volkslieder sind im Gedächtnis der Mitglieder einer soziologischen Gruppe allgegenwärtige Medien, die den Strömungen von Tradition, Kulturepochen, Herrschaftsverhältnissen unterworfen sind und somit nie feste Formen annehmen, die man dokumentarisch oder materiell fassen könnte“.)


Rahvalaulu stiilimudel[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi etnomusikoloog Ingrid Åkesson (2012: 77) iseloomustab rahvalaulu järgmiste tunnustega, mida võib leida erinevate maailma paikade traditsioonilises laulus, samuti klassikalises laulus väljaspool lääne muusikat, kuid leiab harva lääne kooli- või koorilaulus (Kalkun 2013: 24):

  • rinnahääl;
  • võrdlemisi madalad naishääled ja kõrged meeshääled;
  • ei kasutata klassikalist vibraatot;
  • hääle tekitamine suuõõne esiosas;
  • lähenemine helikõrgusele alt- või ülaltpoolt;
  • kõlavate konsonantide esiletoomine;
  • eellööke esitatakse järgnevast helist eraldiseisvana.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]