Põssanka

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põssanka-motiivid 19. sajandist. Kataloogis "Описаніе коллекціи народныхъ писанокъ" on enam kui 2000 põssanka-mustrit

Põssanka (ukraina keeles писанка) on Ukraina lihavõttemuna, mis on kaunistatud batika meetodil Ukraina rahvamustritega. Tegusõna писати tähendab kirjutamist – kaunistused kirjutatakse vahaga munadele. Ukraina teisest munakaunistamise meetodist, kraššõnka'st (крашинка), erineb põssanka peamiselt detailsuselt, põssanka on neist kahest keerulisem ja peenem, samuti on igal munale maalitud joonel tähendus. Põssanka't tehakse nii tühjaks puhutud kui ka toorele munale.[1][2] Sarnast munakaunistamisviisi kasutavad ka mitmed teised Ida-Euroopa rahvad.[3]

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuma vaha pliiatsid писачки

Muna peab vaha peale kandmiseks olema soe, muidu koorub see maha.[4] Traditsiooniline muster kantakse munale spetsiaalse nõelpliiatsi põssatšok'iga (писачок), muna kastetakse seejärel värvi sisse, vahaga kaetud joon tõrjub värvi, värv katab ülejäänud pinna. Seda korratakse seni, kuni muster ja värvid on munale kantud. Igal mustril ja motiivil on oma tähendus ning iga muna ainulaadne.[1][2] Dekoreerimine on ajakulukas, põssatšok'ki tuleb korduvalt üles soojendada, kirjutamine eeldab pikka keskendumist, harjutamist ning spetsiaalseid vahendeid. Tänapäeval kasutatakse elektrilisi nõelpliiatseid, millega saab kiiremini ja lihtsamini muna kaunistada. Värvid on traditsiooniliselt looduslikud (sibul, seen, tamm, metsõunapuu, raudrohi jne). Lõpus muna kuumutatakse, et vaha eemaldada.[2][1]

Traditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Põssanka-festivali võidumunad 1987. aastal Vegreville'is

Põssanka-tehnika ja -oskused on traditsiooniliselt pärandatud emadelt tütardele ning külalisi, veel vähem mehi, ei lastud värvimise ligi, kuna see oli ainult naiste rituaal. Tänapäeval tegelevad sellega kõik. Munade kaunistamine on pühalik rituaal, mis seotud uskumustega. Kirjutamisele eelneb palvus, mune pühitsetakse. Põssanka-munade vahetamine ja kinkimine on oluline traditsioon, mune ei sööda, need hoitakse alles. Põssanka-mune valmistatakse ka lahkunutele, munad viiakse lahkunute haudadele pühapäeval nädal pärast ülestõusmispüha. Tavaliselt valmistatakse neid kord aastas lihavõtete ajal ning võetakse kirikusse kaasa, kus neid lastakse pühitseda. Vanasti hoiti mune kuni kirikuskäiguni peidus, et naabrid ja tuttavad mustrit järele teha ei saaks. Toimub ka võistlemine, mune võrreldakse naabri ja sõprade omadega. Põssanka sisaldab isiklikke soove ja sõnumeid, mune kingitakse lihavõttepühadel, lastelt vanematele või ka meeldivale vastassugupoole esindajale, samuti kingitakse põssanka't suuremate sündmuste puhul, näiteks lapse sünd, ristimine ja abiellumine.[2] Munade kaunistamine ja sellega seotud rituaalid erinevad perekonniti.[2][4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma suuruselt teine põssanka maaliti Vegreville'is (Alberta provints, Kanada) 1974. aastal piirkondliku ratsapolitsei sajandaks aastapäevaks

Traditsiooni täpne algusaeg pole teada, aga tõenäoliselt ulatub see eelkristlikku aega, mil muna sümboliseeris elu. Aastal 988 võttis Ukraina vastu ristiusu ja kaunistatud munadest sai uue religiooni üks sümboleid – sellest sai looduse sünni ja taassünni tähise asemel inimese taassünni sümbol. Kuna munakoor on habras, siis ei säili see eriti hästi, pigem on säilinud keraamilised põssanka-munad, vanimad pärinevad 12. sajandist.[5] 2013. aastal leiti Lvivi vanast kanalisatsioonist kaunistatud hanemuna, mis oli arvatavasti 500 aastat vana.[6]

Nõukogude ajal keelati põssanka'de valmistamine nende religioosse seose tõttu, kuid kodudes tegeleti traditsiooniga varjatult edasi. 1950. aastatel hakati Ukraina rahvakunsti uurima väljarännanute seas Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, samuti leevenesid keelud Ukrainas ning hakati ka põssanka'de valmistamist oluliseks pidama. Tänapäeval on põssanka valmistamise oskused levinud emigreerumise tulemusena ka väljapoole Ukrainat, enim Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Populariseerimisega kaasneb ka kommertsialiseerumise oht, algupärast hälbimine, see võib muutuda suveniiriks.[2][4]

Põssanka Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Põssanka-traditsiooni hoitakse alal ka Eesti ukrainlaste peredes, lihavõtete ajal tegeleb sellega kogu pere, tava alalhoidmiseks õpetatakse seda ka Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas, korraldatakse kursuseid ja töötubasid. 2020. aastal oli Eestis alaliselt õpetavaid meistreid viis. Huvi selle kunsti vastu on pidevalt kasvanud. Tallinna Ukraina Kultuurikeskuses on ligi 3000 munast koosnev osaliselt avalik kollektsioon, mis on kogutud ennekõike professionaalsetelt kirjutajatelt. Samuti korraldatakse rändnäituseid.[2][7]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Sirje Lemmik (13.4.2017). "Valgas värviti mune ukraina moodi". Valgamaalane. Vaadatud 24.3.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Põsanka (pysanka) lihavõttemunade kaunistamine ukraina kogukonnas". Eesti Rahvakultuuri Keskus. 20. märts 2020. Vaadatud 24. märtsil 2022.
  3. "How to make your own Ukrainian pysanka Easter egg". Euromaidan Press. Vaadatud 24.3.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 Kodu, Pere ja; Ljutjuk, Nestor (21. aprill 2011). "Meisterda mustrilised munad". Pere ja Kodu. Vaadatud 24. märtsil 2022.
  5. "Ancient Ceramic Pysanky". Pysanky. Vaadatud 24.3.2022.
  6. Meredith Bennet-Smith (9.8.2013). "500-year old Easter Egg Discovered in Ukraine". Huffington Post. Vaadatud 24.3.2022.
  7. "RAHVUSKULTUURIDE PÄEVAD". EESTI FOLKLOORINÕUKOGU. 21. jaanuar 2022. Vaadatud 24. märtsil 2022.