Harilik lodjapuu
|
See artikkel räägib puuliigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Lodjapuu (perekond); Mika Waltari romaani kohta vaata artiklit Õispuu (romaan); perekonnanime kohta vaata artiklit Õispuu (perekonnanimi) |
| Harilik lodjapuu | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Angiospermae |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Uniohakalaadsed Dipsacales |
| Sugukond |
Kuslapuulised Caprifoliaceae |
| Perekond |
Lodjapuu Viburnum |
| Liik |
Harilik lodjapuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Viburnum opulus L. | |
Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaliik, Eestis pärismaine.
Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuuna.
Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Erinevates süstemaatikates liigitatakse harilik lodjapuu kas muskuslilleliste või kuslapuuliste sugukonda.
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik lodjapuu on heitlehine 2,5–4 m kõrgune põõsas.
Viietised õied paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged.
Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad.
Harilikul lodjapuul on ümmargused kuni munajad vastakud sõrmroodsed lihtlehed, pealt on lehed paljad, alt pehmete karvadega kaetud. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.
Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, kandilised. Rohkelt harunevad vanemad oksad on hallid ja pikirõmelised.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis pärismaine ja sage.
Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Eelistab viljakaid ja niiskemaid muldi.
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ilutaimena[muuda | muuda lähteteksti]
Harilikust lodjapuust on aretatud dekoratiivvorme, mida kasutatakse ohtralt haljastuses. Lodjapuud hinnatakse nii tema kaunite, mai lõpul – juunis puhkevate õite kui ka sügisel värviliste lehtede ja punaste viljade tõttu. Põõsas on külmakindel, talub hästi heitgaase ja tahma.
Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]
Mahlast saab ilusat telliskivipunast toiduvärvi.
Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]
Ravimina kasutatakse eelkõige puukoort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Koorest tehtud tinktuur või tee leevendab väga efektiivselt menstruatsioonivalu[1], mõnel isegi nii, et ei ole vaja valuvaigisteid. Ingliskeelsetes riikides müüakse sellist tinktuuri või pulbrit tee jaoks nimega Cramp Bark. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste puhul.
Septembris valmivad ja rohkesti C-vitamiini sisaldavad viljad on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad.
Bikoeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Marjad sisaldavad palderjanhapet ja eeterlikku õli, C-vitamiini, invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu). Vilju on tarvitatud toiduks. Andmed nende mürgisuse kohta on vastuolulised.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Harilik lodjapuu andmebaasis eElurikkus
