Marc Chagall

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Marc Chagall
Marc Chagall 1941 cut.jpg
Sünninimi Moishe Zakharovich Shagal
Sünniaeg 7. juuli 1887
Sünnikoht Valgevene, Lozna
Surmaaeg 28. märts 1985
Surmakoht Prantsusmaa
Rahvus juut
Tegevusala kunstnik

Marc Zakharovich Chagall sündinud nimega Moishe Zakharovich Shagal (7. juuli 188728. märts 1985) oli juudi rahvusest Valgevenes Loznas sündinud Vene-Prantsuse kunstnik. Chagall oli modernistlik kunstnik, fovismi ja kubismi mõjutustega. Chagalli loomingusse kuulusid maalid, raamatuillustratsioonid (Nikolai Gogoli "Surnud hingede" illustraator), vitraažid, lavakujundus, keraamika, seinavaibad ja kunstiväljaanded. Tema kunstiteosed olid tihedalt seotud tema juudi päritoluga.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Marc Chagall sündis juudi perekonda 1887. aastal Lozna alevis Viciebski oblastis Valgevenes (sel ajal osa Venemaa Keisririigist). Chagalli sündimise ajal olid Viciebski rahvastikust pooled juudid. Marc Chagall sündis üheksalapselisse perekonda lastest vanimana. Tema perekond kannatas vaesuse käes. Chagalli isa Zahhar Shagal töötas laomehena heeringasoolamise ettevõttes ja ema Feiga-Ita pidas väikest vürtspoodi. Chagalli vanaisa oli olnud sünagoogis laste usuõpetaja. Hoolimata vaesesust oli Chagallil õnnelik lapsepõlv. Chagall mängis lapsepõlves oma koduloomadega: koera, kanade, kitse ja eesliga, keda ta tulevikus maalidel kujutama hakkas.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaal ei lubatud juudi rahvusest lastel käia Vene koolides, seega sai Marc Chagall alghariduse kohalikus juudi koolis, õppides heebrea keelt ja Vana Testamenti. Emal olid tema suhtes suured lootused ning ta sokutas poisi 13-aastasena heasse Vene kooli, kuhu tavaliselt juute ei lubatud.Marc Chagall hakkas kunstist huvituma, kui ta nägi oma koolikaaslast joonistamas. Chagalli jaoks oli kunst täiesti võõras teema, ta hakkas oma sõbra eeskujul raamatust pilte maha joonistama ning tal tärkas soov saada kunstnikuks. Oma teekonda kunstihariduse poole alustas ta 1906. aastal väikeses Viciebski kunstikoolis, mida juhendas kunstnik Yehuda Pen. Marc Chagalli pere rahaline seis ei võimaldanud küll sealse hariduse eest maksta, kuid Pen nõustus teda tasuta õpetama.[1]

Venemaa (1906–1910)[muuda | muuda lähteteksti]

1906. aastal läks Chagall elama Peterburi, mis oli sel ajal Venemaa pealinn ja kunstikeskus. Seal õppis ta kaks aastat mainekas kunstikoolis (vn Императорское общество поощрения художеств (ОПХ), ingl the Imperial Society for the Protection of Fine Arts). 1907. aastaks oli Chagall alustanud autoportreede ja maastikumaalidega.[2]

Vahemikus 1908–1910 õppis Chagall Zvatseva kunstikoolis disainer Leon Baksti käe all. Peterburis avastas Chagall enda jaoks teatri ja kunstniku Paul Gauguin’i.[3]

Chagall jäi Peterburi kuni 1910. aastani, külastades tihti Viciebskit, kus ta kohtus Bella Rosenfeldiga.[2]

Prantsusmaa (1910–1914)[muuda | muuda lähteteksti]

1910. aastal kolis Chagall Pariisi. Tal oli algul kohanemisega raskusi, ta tundis ennast üksildasena ning ei osanud prantsuse keelt. Chagall mõtles isegi Venemaale tagasi minna. Kuigi Chagallil esines algul Pariisis kohanemisraskusi, möödus see kiirelt ning ta hakkas Pariisi jumaldama, olles vaimustunud kõigest, mida ta seal nägi. Pariisis lõi ta sõprussuhteid Guillaume Apollinaire’i, Robert Delaunay ja Fernand Legeriga. Chagall õppis Pariisis La Palette’i kunstikoolis, kus teda õpetasid Jean Metzinger, Andre Dunoyer de Segonzac ja Henri Le Fauconnier. Chagall külastas Pariisis eri galeriisid ja salonge, eriti Louvre’i. Tema imetletud kunstnikud olid Rembrandt, Le Naini vennad, Chardin, van Gogh, Renoir, Pissarro, Matisse, Gauguin, Courbet, Millet, Manet, Monet, Delacroix. Pariisis õppis ta guašitehnikat, mida kasutas Valgevene stseenide maalimisel.[2]

Venemaa ja Nõukogude Valgevene (1914–1922)[muuda | muuda lähteteksti]

Chagall otsustas vastu võtta Berliini kunstikaupleja kutse, kes kutsus teda Berliini oma töid näitusel välja panema. Chagall viis näitusele 40 lõuendit ning 160 guašš- ja akvarellmaali ning joonistust. Meest saatis näitusel tohutu edu.[2]

Kuna suur oli igatsus oma kihlatu Bella Rosenfeldi vastu, kes elas veel Viciebskis, plaanis Chagall minna naise juurde Valgevenesse, abielluda ning siis juba üheskoos tagasi Pariisi kolida. Mõni nädal pärast Chagalli saabumist Valgevenesse algas I maailmasõda ning Venemaa sulges riigipiirid. Seega jäi Chagall plaanitust kauemaks kodumaale, abiellus Bellaga alles aasta hiljem ning nad said koos esimese lapse, Ida. Naise vanemad ei aktsepteerinud algul Chagalli, sest kartsid, et vaesest perest pärit kunstnik ei suuda pere üleval pidada.[4]

1915. aastal alustas Chagall oma tööde näitamisega Moskvas ja 1916. aastal Peterburis. Mitmed jõukad kunstikogujad ostsid tema maale ning Chagall sai kunstnikuna tuntuks. Kuigi 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon tõi kaasa suuri raskusi, oli Chagall selleks ajaks kujunenud üheks Venemaa silmapaistvaimaks kunstnikuks ning ta asutas Viciebskis kunstikolledži, mis osutus parimaks kunstikooliks Nõukogude Liidus. Hiljem sai ta Moskvas tööd lavakunstnikuna.[2]

Prantsusmaa (1923–1941)[muuda | muuda lähteteksti]

1923. aastal naasis Chagall Pariisi. Seal lõi ta ärisuhte kunstikaupmehe Ambroise Vollardiga. 1926. aastal toimus Chagallil esimene näitus Ameerika Ühendriikides, New Yorgis. Näitusele läks 100 Chagalli tööd. 1927. aastal sai ta lõpuks kunstnikuna tuntuks ka Prantsusmaa kunstimaailmas, kui kunstikriitik Maurice Raynal kajastas teda oma raamatus "Modernsed Prantsusmaa kunstnikud". Chagall reisis Prantsusmaal Côte d'Azuris, maalides maastikke, värvikirevat taimestikku ja sinist Vahemerd. Chagall reisis ka väljaspool Prantsusmaal, külastades Hollandit, Hispaaniat, Itaaliat, Egiptust, Palestiinat. Lõunas nägi ta rohelust, mille sarnast polnud kunagi varem näinud.[5]

USA (1941–1948)[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja sündmuste tõttu põgenes Chagall perega USAsse. See oli võimalik tänu päästeoperatsioonile, mille kaudu said Euroopas olevad kunstnikud ja intellektuaalid võltsitud viisadega USAsse. Ameerikasse jõudnud, avastas Chagall, et ta oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Ta asus elama New Yorki, mis oli täis kirjanikke, maalikunstnikke ja heliloojaid, kes olid samuti Euroopast põgenenud. Chagall veetis aega, külastades eri galeriisid ning muuseume ja sõbrunes kunstnikega nagu Piet Mondrian ja Andre Breton. 1944. aastal suri Chagalli abikaasa Bella.[2]

Prantsusmaa (1948–1985)[muuda | muuda lähteteksti]

1948. aastal pöördus Chagall tagasi Prantsusmaale ning asus elama Côte d'Azuri, mis oli kujunenud kunstikeskuseks. Ta reisis palju Euroopas. 1952. aastal kohtus Chagall Valentina Brodskyga, kellest sai tema teine abikaasa. Marc Chagall suri 1985. aastal.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Chagalli loomingus olid värvid elavad ning lahutamatu osa pildist, need väljendasid liikumist ja rütmi. Chagall oli võimeline looma imelisi kunstiteoseid, kasutades vaid kahte-kolme värvi. Chagall sai inspiratsiooni oma juurtest ja kodumaast. Chagalli stiil jäi läbi tema elu samaks. Ta ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid atmosfääri, mille ta oli loonud oma fantaasia kaudu.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jean-Paul Crespelle. (1991). Chagall. Armastus, unelm, elu. Tallinn. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Jacob Baal-Teshuva. (2008). Marc Chagall. Taschen. 
  3. "The inflated stardom of a Russian artist", IHT, 15–16 November 2008
  4. Lewis, Michael J. "Whatever Happened to Marc Chagall?" Commentary, October 2008 pp. 36–37
  5. Chagall, Marc. Marc Chagall on Art and Culture, editor: Benjamin Harshav. Stanford Univ. Press (2003)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]