Eesti Kunstimuuseum

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Kunstimuuseum)
Jump to navigation Jump to search
"EKM" suunab siia. Muuseumi kohta vaata artiklit Eesti Kirjandusmuuseum.


Eesti Kunstimuuseum (lühend EKM) on 1919. aastal asutatud muuseum, mis kogub ja tutvustab eesti kunsti keskajast tänapäevani.

EKM-i koosseisu kuuluvad Kumu kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, Niguliste muuseum ja Adamson-Ericu muuseum. Ajaloolist kirikukunsti eksponeeritakse Niguliste kirikus, 16.20. sajandi väliskunsti Kadrioru lossis, Johannes Mikkeli kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku Adamson-Ericu loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti 18. sajandist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis.

9. juunil 2016 kinnitati Sihtasutus Eesti Kunstimuuseumi asutamisotsus.

2018. aastal külastati Eesti Kunstimuuseumi 440 000 korda.[1]

Nimetused[2][muuda | muuda lähteteksti]

  • 1919–1928 Tallinna Eesti Muuseum
  • 1928–1940 Eesti Kunstimuuseum
  • 1940–1941 Eesti NSV Kujutava Kunsti Keskmuuseum
  • 1941–1944 Eesti Kunstimuuseum
  • 1944–1970 Tallinna Riiklik Kunstimuuseum
  • 1970–1989 Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum (lühend RKM)
  • 25. mail 1989 taastati nimi Eesti Kunstimuuseum

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Noor-Eesti suurt kunstinäitust Tartus 1910. aastal hakati arutama alusepanekut Eesti kunsti muuseumile. Erinevatel andmetel peetakse mõtte algatajaks, kas Eesti Rahva Muuseumi asutamisel olulist rolli mänginud Kristjan Raud või Eesti Kunstiseltsi asutajat Ants Laikmaad. Igatahes oli aeg kunstimuuseumiks küps, näiteks Lätis oli kunstimuuseum asutatud juba 1869. aastal. Aastatel 19121913 ostis Tallinna linn kunstnik August Weizenbergilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks[3]. Esialgu plaaniti muuseum avada Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonnana. Alanud esimese maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine alles 15. aprilli 1918.

5. oktoobril 1919 peeti Tallinnas Haridusministeeriumi ruumides pealinna iseseisva Tallinna Eesti Muuseumi asutamise koosolek. 17. novembril peeti ühingu avamise peakoosolek, mida loetakse Eesti Kunstimuuseumi sünnipäevaks. Sellest tulenevalt tähistab Eesti Kunstimuuseum oma 100. tegevusaasta juubelit 2019. aastal. Põhikirja järgi oli uue muuseumi näol tegu riigi, Tallinna linna ning Tallinna Eesti Muuseumi Ühingu kureerimise alla kuuluva asutusega, mille ülesandeks oli kultuurilooliste, etnograafiliste, arheoloogiliste ja loodusteaduslike materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine[4].

1919. aasta sügisel asutatud Tallinna Eesti Muuseumil ei olnud oma maja. ERM-i Tallinna osakond tegutses August Pulsti ateljees Estonia teatris ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. 1919. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle Kadrioru lossi ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks"[5] ja 1921 sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks.

1921. aastaks oli muuseumil 5000-eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000-esemeline etnograafiakogu. Esimene Tallinna Eesti Muuseumi püsinäitus avati 1922. aastal. Lossi vestibüülis olid välja pandud altarid ja aadlike vapid. Teise korruse tubades seisid "vanaaegsed mööblid, mis Eesti linnades ehk maal mõisates tarvitatud" ning klaaskappides serviisid, vaasid. 1923. aastal hakkas muuseum lisaks riiklikule abirahale saama toetust ka riigivanemalt ja Tallinna linnalt. 1925. aastal pikendati Kadrioru lossi üürilepingut kolme aasta võrra ning 19271928 toimus lossis remont, mille käigus kohandati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.

Suureks probleemiks oli see, kuidas muuseumi kokku toodud esemeid säilitada, eriti puudutas see kogutud vanavara. Juba 1921. aastal oli minister Friedrich Sauer teinud ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum.[6] 1925. aasta kujunes muuseumi ajaloos pöördeliseks. Osavõtjate arvult aegade suurimal Tallinna Eesti Muuseumi Ühingu liikmete koosolekul 22. novembril 1925 võeti vastu põhikirja muutmise otsus arendada muuseum kunstimuuseumiks.

1929. aastal nimetati Tallinn Eesti Muuseumümber Eesti Kunstimuuseumiks. Mai keskel saabus riigivanem August Rei korraldus vabastada loss juunis toimuvaks Rootsi kuninga riigivisiidiks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisse Lindeni restorani Narva mnt 4. Osa varasid paigutati Toomkirikusse ja Vene tänava aita. 1930 loodi sihtasutus Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti Kanuti Gildilt riigistatud nn Rahvaaed – krunt Mere puiestee 6 ja Aia tänava vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha Edgar Kuusiku ja Erich Jacoby projekt. Kahjuks jäi projekt puhkenud Teise maailmasõja tõttu teostamata.

Augustis 1941 muutus kunstivarade hoidmine Tallinnas riskantseks, sest puudusid tule- ja pommikindlad varjendid. Aasta pärast tuli Haridusdirektooriumilt korraldus kunstimuuseum evakueerida. Varjenduskohtadeks valiti Vasalemma, Järlepa, Munalaskme, Kuusalu, Pikavere jt. kohad. Oli puudus kastidest, tööjõust ja veokitest. Tallinnas läksid kasutusse Kiek in de Köki torn, Eesti Panga varakamber ning maja Vabaduse puiesteel. 1944. aasta märtsipommitamisel süttis kõrvahoonetest kunstimuuseumi ajutine hoone. Hävis 3000 eksponaati (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa portselan, rahvuslik tarbekunst, skulptuur), raamatukogu, dokumentatsiooni ja inventari. Õnneks oli selleks ajaks jõutud 10 000 kunstieset evakueerida.

Novembris 1944 sai muuseumi nimeks Eesti NSV Tallinna Riiklik Kunstimuuseum, mis allus Eesti NSV Rahvakomissariaatide Kunstide Valitsuse kujutavkunsti osakonnale. Pärast sõja lõppu algas kogude reevakueerimine, mis lõpetati põhiliselt 1945. aasta suvel. 1946 paigutati muuseum taas Kadrioru lossi. 1950. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt Moskvast saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: maalikogu, graafikakogu, skulptuurikogu, tarbekunsti- ehk rakenduskunstikogu.

1969. aastal möödus 50. aastat kunstimuuseumi asutamisest. Muuseumi taotlusel nimetati Eesti NSV Tallinna Riiklik Kunstimuuseum ümber Eesti NSV Riiklikuks Kunstimuuseumiks. Arenguplaan järgmiseks viieks aastaks, perioodil 1970–1975 nägi ette avada vana kunsti ekspositsioon Niguliste kirikus, tarbekunsti filiaal Aida tänaval ning Adamson-Ericu muuseum. Nähti ette ka kahe uue osakonna: masspropaganda osakonna ning iseseisva näituste osakonna loomist. Tarbekunstimuuseum avati 18. juulil 1980. aastal olümpiaregati eelõhtul, Adamson-Ericu muuseum 2. detsembril 1983, päeval, mil möödus viisteist aastat kunstniku surmast ning taastatud Niguliste kirikusse rajatud Niguliste muuseum-kontserdisaal ja Kristjan Raua kodumajja Nõmmel Kristjan Raua tänaval sisse seatud Kristjan Raua majamuuseum 1984. aastal. 1996. aastal avati näitustesaal Rotermanni soolalao esimesel korrusel, mis lõpetas oma tegevuse 2005. aasta mais.

1989. aasta kevadel tegi Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi töökollektiiv Eesti NSV Riikliku Kultuurikomitee kolleegiumile taotluse ennistada muuseumile sõjaeelne Eesti Kunstimuuseumi nimetus, millega viimane ka nõustus. 1991. aasta augustiks oli Kadrioru loss nii amortiseerunud, et see tuli külastajatele sulgeda. Suure ühiskondliku surve all tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse, et uuel Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada Eesti Kunstimuuseumile uue hoone ehitamine. 1992. aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks Rüütelkonna hoone. 1993 avati seal Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsioon. 1993 kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks. Arhitektuurivõistluse võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori töö "Circulos". Ehitustööd algasid ligi 10 aastat hiljem, 2002. aasta oktoobris. Eesti Kunstimuuseumi uus hoone – Kumu kunstimuuseum – valmis 2005. aasta sügisel ning avati publikule 18. veebruaril 2006.

2000. aasta suvel avati taas restaureeritud Kadrioru loss, ent nüüd enam mitte muuseumi peamajana, vaid filiaalina – Kadrioru kunstimuuseumina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogu.

Tänane päev[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal korraldas Eesti Kunstimuuseum 32 näitust Eestis ja 6 näitust välisriikides, mis olid osa Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva rahvusvahelisest kultuuriprogrammist. Aasta alguses nägi Rahvusgaleriis Washingtonis ja seejärel juba Kumu kunstimuuseumis suurnäitust "Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades", mida külastas rekordarv külastajaid. Kolme Balti riigi koostöös sündinud kõrgetasemeline näitus "Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis" oli esmalt eksponeeritud Pariisis Orsay muuseumis ja seejärel Kumus. Eesti Kunstimuuseumi näitusi välismaal külastas rohkem kui 330 000 inimest.[7]

2019. aastal saab näha kolme Eesti Kunstimuuseumi välisnäitust: "Üle voogava silmapiiri" Nantes’is Prantsusmaal, "Eesti mütoloogiline maailm Kaljo Põllu loomingus" Okuni pühamus Jaapanis ja "Piiride poeetika. Sajand Eesti kunsti 1918‒2018" Moskvas, Tretjakovi galeriis.[7] Eesti Kunstimuuseumit külastas 2018. aastal 440 000 inimest, mis on alates Kumu avamisest suurim külastajanumber.[7]

25. jaanuaril 2019 toimunud Eesti Muuseumide auhinnagalal pälvis Eesti Kunstimuuseum järgmised preemiad[8]

  • 2018. aasta parim ajutine näitus – kuraator Greta Koppeli kureeritud näituse "Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades" eest
  • 2018. aasta parim teadusüritus – rahvusvahelise sümpoosioni "Michel Sittowi elu ja kunsti lood. Faktid ja väljamõeldised" eest
  • 2018. aasta parim konserveerimistöö – konservaator Alar Nurkse Ivan Aivazovski maali "Stseenid antiikelust" konserveerimise eest
  • 2018. aasta parim muuseumihariduse edendaja – Liisi Selg projekti "Kunst "nähtavaks"!" eesti Adamson-Ericu muuseumis

Lisaks pälvis Eesti Kunstimuuseum EASi turismiarenduskeskuse Visit Estonia kõige külastajasõbralikuma muuseumi auhinna "Rotilõks" aastatepikkuse panuse eest Eesti kultuuriekspordi edendamisse, Eesti maine kujundamisse ning edukate 2018. aasta välisnäituste eest.[8]

Filiaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2008 – Kumu pälvis Euroopa Muuseumifoorumi (European Museum Forum) auhinna – Euroopa aasta muuseum 2008.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Erle Loonurm: "Eesti kunstipublik tuleb muuseumisse ennekõike tuntud nime peale" kultuur.err.ee, 10. jaanuar 2019
  2. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 620
  3. Heini Paas, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi ajaloost, Kogude teatmik, 1980, lk 31–53
  4. ERA, 1108-5/80, lk. 31
  5. ERA, 1108-5/80, lk 1
  6. ERA 1108-5/81
  7. 7,0 7,1 7,2 Eesti Kunstimuuseumi sündmusterohke aasta 2018, Eesti Kunstimuuseumi pressiteade, 8.01.2019
  8. 8,0 8,1 Eesti Kunstimuuseum neli rotti viiest! + Rotilõks! PALJU ÕNNE!!! Kultuuriministeeriumi pressiteade, 25.01.2019

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]