Gustav Adolf Hippius
| Gustav Adolf Hippius | |
|---|---|
 Hippiuse autoportree 1820ndatest | |
| Sündinud |
12. märts 1792 Nissi |
| Surnud |
6. oktoober 1856 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Tegevusala | maalikunstnik ja litograaf |
Gustav Adolf Hippius (12. märts 1792 Nissi – 6. oktoober 1856 Tallinn) oli baltisaksa maalikunstnik ja litograaf.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Gustav Adolf Hippius sündis Nissis. Tema isa oli Nissi Maarja koguduse õpetaja Thomas Hippius.
Gustav Adolfi esimeseks õpetajaks oli Eduard Höpner, kes teda Tallinna gümnaasiumis aastatel 1807–1811 õpetas. Tallinnas tutvus Gustav Adolf Hageri kirikuõpetaja David Friedrich Ignatiuse poja Otto Ignatiusega, kes oli temast küll kaks aastat noorem, kuid juba kunstnikutee valinud. David Friedrich Ignatius pidas pansioni, kuhu August von Kotzebue kutsutud saksa maalikunstnik Carl Siegismund Walther, kes muidu tegutses Vardi mõisas laste koduõpetajana, andis noortele joonistustunde ning oli seega Hippiusele ja Ignatiusele suureks eeskujuks ja mõjutajaks. Pärast kahte aastat olid noormehed valmis kunstiakadeemiasse astuma.[1]
Hippius tahtis oma õpinguid välismaal jätkata ning selle võimaldamiseks korraldati tema heaks Tallinnas kontsert, kus ootamatult suur summa – 2000 rubla – kokku koguti. 1812. aastal hakkaski pihta Hippiuse teekond Lääne-Euroopasse. Tegelikult unistas Hippius Berliinis või Dresdenis õppimisest, kuid need plaanid jäid sõjaolude sunnil katki ning ta jäi Prahasse mõneks ajaks tööle. 1814. aasta algul muutus Napoleoni vägede taganemise tõttu liikumine vabamaks ning Hippius jõudis Viini.[2]
Peagi said kokku August Pezold ja Hippiuse vana sõber Otto Ignatius, kes lahkus Peterburi akadeemiast, ning lootsid Hippiusega Berliinis kohtuda. Nende kolme Eestimaalt pärit kunstniku reis on katkendlikult, aga samas üsna detailselt reisikirjade näol säilinud, mille põhjal August Pezoldi poeg Leopold von Pezold kirjutas 1890. aastal artikli ajakirja "Baltische Monatsschrift". Leopoldi arvates oligi kunstnikel kavatsus oma reisikirjad koos joonistustega avaldada, aga selle ülesande viis aastakümneid hiljem alles Leopold ellu. Käsitatud reisikirjad kujutavad endast Hippiuse ja Ignatiuse päevikulehekülgi. Hippiuse autobiograafia osa peegeldas ajavahemikku 1816. aasta juunist kuni 1818. aasta maini.[1]
Hippiuse enda sõnul olid igasugused sõprussuhted nooruspõlves ülimalt tähtsad. Oma teekonnal kohtusid Hippius, Ignatius ja Pezold veel paljude kunstnikega, kellega tihedalt läbi käidi. Kolme baltisakslasest sõpra olevat Berliini tuntuim klassitsistlik skulptor Johann Gottfried Schadow enda kodus vastu võtnud.[1]
Kolmekesi rännati Ignatiuse haiguse tõttu Rooma asemel hoopiski Viini, et 1815. aastal sealsesse kunstiakadeemiasse astuda. Akadeemia oli üsna konservatiivse õppesüsteemiga ning pearõhk oli kipsi joonistamisel ja kopeerimisel, mille vastu grupp õpilasi mässama hakkas. Nende jaoks ebasobiliku õppemeetodi tõttu kujunes 1809. aastal nn "kloostrivendade" või "natsareenlaste" rühmitus, kelle peaideoloogideks kujunesid Friedrich Overbeck ja Franz Pforr, ning kes hakkasid eeskätt religioosset ja hingestatud figuraalmaali viljelema ja avaldasid selle kaudu baltisakslastele sügavalt muljet.[1]
1816. aasta sügisel otsustas Hippius Viinist lahkuda ning edasi Müncheni Kunstiakadeemiasse minna. Ta võttis kaasa soovituskirjad oma õpetajalt Hasslauerilt. Temaga liitus Johann Leberecht Eggink, kellega rännates peatuti Admonti benediktlaste kloostris ja Salzburgis, kus külastati Mozarti õde Marianne von Sonnenbrungi. Münchenis olevat Hippius vaid neli kuud veetnud ning seejärel liikus ikkagi Rooma, kuhu ta jõudis 1817. aasta kevadel. Tee peal olevat ta imetlenud Giulio Romano freskosid Mantovas, Correggiot ja Raffaeli "Püha Ceciliat" Bolognas. Itaalias suure hulga kunstnike seas viibides, tärkas Hippiusel huvi 16. ja 17. sajandi Itaalia meistrite loomingu vastu.[1]
Hippius hakkas vaikselt enda tutvusringi laiendama ning juhuslikult ühes trahteris kohtus ta uuesti natsareenlasest Overbeckiga, kus nad üksteist portreteerisid ning suhteid soojendasid. Sama aasta teisel poolel jõudsid Itaaliasse Pezold ja Ignatius, kelle jaoks Hippius sai eestvedajat ning tutvustajat mängida. Kolmekesi astuti 1. detsembril 1817 Rooma Saksa kunstiakadeemiasse.[1]
Päevikus kirjutab Hippius, et kohtumistes oma aja nelja silmapaistva inimesega – Beethoveni, Overbecki, Thorwaldseni ja Pestalozziga – väljendub tema elu püüdluste ring ehk muusika, maalikunst, muud kunstid ja pedagoogika.[1]
Kolmest sõbrast lahkus Itaaliast kõige varem Hippius. 1818. aasta teisel poolel oli ta umbes aasta Šveitsis ning 1919. aasta sügisel lõpuks tagasi Eestis.[1]
Gustav Adolf Hippius abiellus 1820. aastal oma sõbra Otto õe Friederike Ignatiusega ning asus seejärel tööpuuduse tõttu[3] Peterburi, kus õpetas mitmes kõrgemas kunstiasutuses ning töötas portretistina.
,_August_Georg_Wilhelm_Pezold_(Mitte)_und_Gustav_Adolf_Hippius_(Rechts).jpg)
Otto Friedrich Ignatius, August Georg Wilhelm Pezold, Gustav Adolf Hippius
Aastal 1850 asus Hippius Tallinna ning tegutses elu lõpuni peamiselt portreemaalijana. Ta suri Tallinnas, kuid maeti Hageri kalmistule.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Seitse aastat kestnud õppereis kujundas Hippiusest viljaka portretisti, kelle loomingus leidub natsareenlikke jooni.[1]
Kunstnik Hippius tundis huvi Eesti ainestiku vastu. Eesti Kunstimuuseumi kogudes asuvad tema tuntud teosed "Eesti noorik" ja "Eesti pruut" (1852). Tegelikult on mõlemal maalil kujutatud tema teenijannat Miinat.
Kunstniku jaoks oli ka muusika ja teater oluline osa elust. Ta külastas Ludwig van Beethovenit ja joonistas tema portree, kuid oma päevikus ta seda ei maini. Joonistuse leidis Hippiuse lapselaps 1885. aastal Moskvast.[4]
Hippius olevat portreteerinud peaaegu kõiki Rooma saksa kunstnike koloonia liikmeid. Näiteks 1924. aastal asus tema joonistatud Carl Christian Vogel von Vogelsteini portree Dresdeni Vaselõikekabinetis ning Karl Fohri portree Heidelbergi linna kunstikogus.[1]
Peterburis lõi ta suurema kogu litograafiatehnikas valmistatud graafilisi lehti Vene riigimeestest, õpetlastest ja kirjameestest ning andis need välja üheksas vihus pealkirjaga "Les Contemporains". Sellest perioodist pärineb ka "Aleksandr Puškini portree".[2]
Hippius ja Walther lõpetasid 1824. aastal pärast Ignatiuse surma tema laemaali freskod Tsarskoje Selo lossikiriku keisri loožis, mis tänaseks on hävinud.[1]
Siinne portreekunst hakkas elavnema alles 19. sajandi alguses, mida tugevalt mõjutasid just Gustav Adolf Hippius, Gerhard von Reutern ja August Pezold, kes rändasid ja õppisid kõik erinevates riikides. Välismaalt saadud elu- ja kunstitarkus pani neid siinseid talupoegi hoopis teistmoodi kujutama, kui muidu baltisakslastele kombeks oli.[5]
Peale joonistamise tundis Hippius huvi ka kunstipedagoogika vastu. 1842. aastal ilmus tema joonistamisõpik "Grundlinien einer Theorie der Zeichenkunst".[3]
-
"Ivan Krõlovi portree" (1822) -
"Maalikunstnik Otto Ignatiuse portree" (1852) -
"Maalikunstnik Nils Wrangelli portree" -
"Eesti noorik" (1852) -
"Eesti pruut" (1852)
,_Gustav_Adolf_Hippius,_EKM_j_153-47_M_41.jpg)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Gustav Adolf Hippiuse poeg on arhitekt Otto Pius Hippius.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Anne Lõugas (1994). Neli baltisaksa kunstnikku: Carl Siegismund Walther, Friedrich Ludwig von Maydell, August Georg Wilhelm Pezold, Gustav Adolf Hippius. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
- ↑ 2,0 2,1 Alfred Vaga, Gustav Adolf Hippius. Kunstniku 150. sünnipäeva puhul, Eesti Sõna, 13.03.1942
- ↑ 3,0 3,1 Juta Keevallik. "Baltisaksa kunstnike kunstikirjutistest 19. sajandi I poolel". Kunstiteaduslikke uurimusi, 7 (1994), 31-42
- ↑ Rita Steblin. "The Newly Discovered Hochenecker Portrait of Beethoven (1819): "Das ähnlichste Bildnis Beethovens"." Journal of the American Musicological Society 45, no. 3 (1992): 468-97
- ↑ Ants Hein. "Eestlane pildil. Lisandeid siinse portreekunsti varasemale ajaloole" Acta Historica Tallinnensia, 2018, 24, 49–77