Joan Miró

Joan Miró i Ferrà (1935)

Joan Miró i Ferrà (20. aprill 1893 Barcelona – 25. detsember 1983 Palma) oli katalaani sürrealistlik maalikunstnik, skulptor, graafik ja keraamik.

Hispaanias Barcelonas on temanimeline muuseum Fundació Joan Miró. Teine muuseum asub Palma de Mallorcas – Fundació Pilar i Joan Miró. Miró katsetas elu jooksul paljusid kujutava kunsti liike ja žanre: maali, skulptuuri, keraamikat, kollaaži, seinamaali jms. Tema eesmärgiks oli välja töötada isikupärane väljendusviis, mis ei kuuluks ühegi konkreetse stiili alla.

Päritolu ja haridus

Miró nimi viitab juudi juurtele. Tema isa oli Miquel Miró Adzeries ja ema Dolors Ferrà. Ta alustas joonistamist seitsmeaastaselt erakoolis. 1907. aastal astus ta isa meelehärmiks La Llotja kaunite kunstide akadeemiasse. Ta osales kunstnike ühenduses Cercle Artístic de Sant Lluc ning tema esimene isikunäitus toimus 1918. aastal Dalmau galeriis, kus tema teoseid naeruvääristati ja rikuti.

Teismeeas töötas ta ametnikuna, kuid pärast närvivapustuse saamist hülgas ärimaailma kunsti kasuks täielikult.

Noorpõlv

Joan Miró oli päritolult katalaan. Ta isa oli kellassepp ja ka kullassepp, seega oli tal juba noorena kokkupuude eri kunstiliikidega (Miró varaseimad säilinud teosed pärinevad aastast 1901, kui ta oli kaheksa-aastane). 1907. aastal alustas ta Barcelona tööstus- ja kaunite kunstide koolis maastiku- ja dekoratiivkunsti õpinguid. Samal ajal käis Miró ka vanemate soovil, kes tahtsid talle praktilisemat karjääri, kaubanduskoolis (Escola de Comerç). Seejärel töötas ta kaks aastat arveametnikuna, kuid töö tekitas temas stressi ja ta ei suutnud sellega kohaneda. Miród tabas mentaalne ja füüsiline kokkuvarisemine (sh kõhutüüfus) ning läks taastuma vanemate hiljuti ostetud majja Montroigis Tarragona lähedal. 1912. aastaks olid vanemad lõpuks nõus tema plaaniga hakata kunstnikuks ja Miró astus Barcelona kunstikooli.

Joan Miró õpetaja Francisco Gali Barcelona kunstikoolis suhtus temasse täieliku mõistmisega ja aitas tal kunstnikuna areneda. Ta soovitas Miról füüsiliselt kompida objekte, mida ta maalima hakkab, ning tänu sellele arendas kunstnik oma ruumitaju. Gali tutvustas talle ka Pariisi moodsa kunsti uusimate koolkondade loomingut, sealhulgas art nouveau arhitekti Antoni Gaudí ehitisi. Õpingud selles koolis kestsid kuni 1915. aastani. Miró eksponeeris oma teost esimest korda avalikul näitusel 1911. aastal Barcelonas (Exposicion Internacional de Arte in Barcelona). Kaks aastat enne kooli lõpetamist liitus Miró Barcelona väga religioosse kunstiseltsiga Cercle Artístic de Sant Lluc, kus ta ei olnud küll tegevliige, aga osales joonistustundides.

Aastatel 1915–1919 töötas kunstnik Hispaanias nii Barcelonas kui ka Mallorca saarel, maalis palju portreesid, maastikumaale, akte. 1916. aastal kohtus ta kunstikaupmees Josep Dalmauga, kes näitas üles huvi Miró teoste vastu. See innustas noort kunstnikku üürima esimest ateljeed, jagades seda küll 1918. aastani Enric Cristofol Ricartiga. Sel ajal eksperimenteeris Miró ka fovistliku stiiliga, ta kasutas julgelt värve, vormikäsitlus oli geomeetriline (Cézanne’i kunsti ja kubismi mõjutused). Dalmau kaudu tutvus Miró ka Francis Picabia ja Maurice Raynaliga, hakkas lugema luulet.

Looming

Joan Miró sai loomeinspiratsiooni Kataloonia maastikest, sealsetest naistest, kosmosest. Tema loomingut on peetud lapselikuks, tänu millele on ka kõige kunstikaugemal inimesel lihtne tema kunsti mõista. Ta kujutab oma piltidel figuure, mis ei meenuta tihti otseselt ühtegi geomeetrilist kujundit ega elusolendit. Piltidel valitseb segadus, asju kuhjatakse ühele pinnale ja sobitatakse kokku – see annab vaatajale vabaduse ise otsustada, mida ta maalil näeb või mida see talle meenutab.

Miró lemmikkujundid elus ja maalidel olid päike, kuu, naine, tähed, lind ja madu. Ta vältis akadeemilisust ning püüdles puhta ja omapärase kunsti poole, mida ei saa liigitada ühegi kunstivoolu alla. Ta näitas just kunsti kaudu oma mässumeelsust ja tundeid ümbritsevate poliitiliste ja ühiskondlike sündmuste suhtes, jäädes avalikes väljendustes pigem tagasihoidlikuks, kuid sõltumatuks. Nii lõi Joan Miró täiesti omapärase kunstikeele. Tegemist on ühe 20. sajandi mõjukama kunstnikuga.

Maalikunst

Tema varajane kunst, nagu ka Barcelonas eksponeeritud sarnaste mõjudega fovistide ja kubistide oma, oli inspireeritud Vincent van Goghist ja Paul Cézanne'ist. Miró loomingu sarnasus avangardi vahepealse põlvkonna teostega on pannud teadlased nimetama seda perioodi Miró katalaani fovismi perioodiks.

Rahvusvaheliselt on tema teoseid peetud sürrealistlikeks. Teosed väljendavad tema huvi alateadvuse, "lapselikkuse" ning Kataloonia kultuuri ja traditsioonide vastu.

Elu kunstnikuna, Pariis ja varasem looming

Esimest korda reisis Miró Pariisi 1920. aastal. Selle aasta vältel elas ta vaheldumisi Pariisis ja Barcelonas, kuni 1921. aastal jäi neljaks aastaks elama Pariisi. 1920. aastate alguses eksperimenteeris Miró stiilidega – sel ajal sai talle omaseks nn pedantse realismi ühendamine abstraktsiooniga, seda just maastikumaalidel, nt "Farm" (1921) ja "Haritud väli" (1923–1924). Oma maalidel lammutas ta kujutatava olemuse ning pani selle uuesti kokku uut ja müstilisemat moodi, luues kummitusliku vaatepildi.

Sürrealism

Pariisis elades kohtus Miró paljude kunstnikega: Pierre Reverdy, Max Jacob, André Masson, Tristan Tzara, Pablo Picasso. Ta töötas ateljees Blomet' tänaval. 1921. aastal organiseeris Dalmau Miróle tema esimese isikunäituse Pariisis Galerie La Licorne’is. Aasta hiljem hakkas kunstnik oma teoseid eksponeerima ka iga-aastasel Salon d’Automne’il. Sel perioodil oli ka sürrealistide õitseaeg ning Miró sai tuttavaks selle rühmituse kirjanike ja kunstnikega. Sürrealistlikud jooned hakkasid ilmuma ka tema teostesse, ta hakkas tähelepanu pöörama alateadvusele, unenägudele ja automatismile. Ta püüdis maalida, laskmata ratsionaalsel mõtlemisel sekkuda. Sürrealistide juht André Breton hakkas 1925. aastast Miró teoseid ostma, luues nii talle kindla tee sürrealistide sekka. Samal aastal hakkas kunstnik töötama maaliseeriate "Unenäomaalid" ja "Luulemaalid" kallal ning aasta lõpuks olid esimesel sürrealistide näitusel esindatud ka tema teosed. Bretoni arvates oli Miró kõige tõelisem sürrealist tervest liikumisest. Sürrealistidega koos töötas Miró 1920. aastate lõpuni.

Eksperimendid ja 1930. aastad

Sürrealismist väsinuna asus Miró taas eksperimenteerima. 1928. aastal külastas ta Hollandit ja sai inspiratsiooni sealses muuseumis nähtud 17. sajandi Hollandi realistlike kunstnike teostest – sündis maalisari "Hollandi interjöörid". Sellele järgnes uus eksperimenteerimispuhang: ta tegi kollaaže, skulptuure, lõi balletiteatrile dekoratsioone ja kostüüme. 1934. aastal kujundas ta seinavaipu ja seetõttu tekkis tal huvi ka seinamaalide vastu. Hispaania kodusõja puhkedes (1936) jäi Miró Pariisi. Sel ajal oli Miró kunstis näha kriitilist suhtumist ühiskonda, mis oli tema kunsti puhul ebatavaline. Pariisist kolis ta juba koos perega teise maailmasõja alguses Varengeville-sur-Meri, sealt liiguti edasi Palma de Mallorcasse ja perekond pääses sõjast. Stressirohkele ajale vaatamata ei jätnud Miró maalimist. Ta lõi hulganisti guaššmaale – "Tähtkujumaalide" sarja, kus on kujutatud näiteks tähti ja linde ehk viiteid põgenemisele ja vabadusele.

Hilisem looming

Naasnud Hispaaniasse, hakkas Miró huvituma keraamikast – koos pottsepast sõbra José Lloréns Artigasega hakkasid nad valmistama keraamikat. Ka keraamika väljendusviis oli hoogne ja mirólikult uudne, anumad olid tahtlikult valesti, ebakorrapäraselt vormitud ja killustatud. Ta avastas ka terrakota ja pronksiga eksperimenteerimise (nt "Kuulind", 1946) ning peagi jõudsid temani esimesed suured, avalikud tellimused – maalitud pannoo Harvardi ülikoolis ja kaks keraamilist seina UNESCO peakorteri jaoks ("Päikese sein" ja "Kuu sein"). Viimane pälvis ka Guggenheimi rahvusvahelise auhinna. Miró esimene tagasivaatav suur muuseuminäitus toimus 1941. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Hilisemates teostes lihtsustas Miró figuure ja taustu veelgi. Mõned kompositsioonid koosnesidki vaid punktist ja joonest (nt "Sinine II", 1962). 1980. aastal nimetati Miró auks väljak Madridis ja Miród autasustati Hispaania kaunite kunstide kuldmedaliga.

Tunnustus

• 1960 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks

"Personatge" (1970)

"Dona i ocell" (1983)

"Femme" (1970)

Teosed

Maalid:

• "La Masía" (1921–1922)
• "La casa de la palmera" ('Maja palmipuuga', 1918)
• "Bailarina española" ('Hispaania baleriin', 1921)
• "El cazador – Paisaje Catalán" ('Kataloonia', 1923)
• "Carnaval de Arlequín" ('Arlekiini karneval', 1924)
• "Composición" ('Kompositsioon', 1934)
• "Mujer desnuda subiendo la escalera" ('Alasti naine trepil ronimas', 1937)
• "Una estrella acaricia el seno de una negra" ('Täht paitab tumedanahalise naise rinda', 1938)
• "Las Constelaciones" ('Konstellatsioonid', 1940–1941)
• "Serie Barcelona" ('Barcelona seeria', 1944)
• "La Lección de Esquí" ('Suusatund', 1966), abstraktne
• "La esperanza del navegante" (1968–1973)
• "Personaje delante del sol" ('Tegelane päikese ees', 1968)
• "La esperanza del condenado a muerte" ('Surmamõistetute lootus', 1974)
• "Manos volando hacia las constelaciones" ('Käed lendavad tähtkujude poole', 1974)
• "Beso en la pradera" ('Suudlus preerias', 1976)

Sihtasutused

Üks tema suurimaid projekte oli 1975. aastal Barcelonas asuva Joan Miró fondi loomine Barcelonas ning kaasaegse kunsti uute suundade levitamiseks mõeldud kultuuri- ja kunstikeskus, mis loodi tänu autori annetatud teoste fondile.

Pilar i Joan Miró fondo Palma de Mallorca

Pilari ja Joan Miró fond asutati 1981. aastal Mallorcal. Sellel on kolm asukohta: Son Boter, 18. sajandi lõpust pärit Mallorca maja, mida kunstnik kasutas maali- ja skulptuuriateljeena; stuudio Taller Sert, mille projekteeris sõber ja arhitekt Josep Lluís Sert ja mis valmis 1956. aastal; ning fondi peakorter Moneo hoone, mille projekteeris Rafael Moneo ja mis avati 1992. aastal. Kaks esimest ehitist on tunnistatud kultuuriväärtusteks.

Centro Miró

Alates 2004. aastast on Montroigi vanas kirikus asuvas Centro Mirós eksponeeritud kunstniku kõige esinduslikumate teoste koopiaid, näiteks ka Miró teos "Pueblo e iglesia de Montroig" (1919). Säilinud on ka "Miró nukkude" reproduktsioon, mis valmisid koos Joan Baixase kujundusliku lavastusega "Mori el Merma" näidendi jaoks. Lavastus esietendus Teatro del Liceos 1979. aastal.

Välislingid

• Ants Juske, "Seitsmekäeline miraaž" Eesti Päevaleht. 24. mai 1998, lk 6
• Eha Komissarov, "Miro maastikud laiuvad Kumus" Postimees. 14. detsember 2007, lk 21