Siioni tarkade protokollid

Allikas: Vikipeedia

"Siioni tarkade protokollid" on tekst, mis esitab väidetavaid juutide maailmavallutamise plaane.

See avaldati esmakordselt vene keeles 1903. aastal Peterburi ajalehes Znamja.

"Siioni tarkade protokollid" ilmusid viimati eesti keeles 1996. aastal. Järgnenud kohtuprotsessil langetatud otsuse kohaselt hävitati suurem osa raamatu tiraažist.


"Siioni tarkade protokolle" on kasutatud enamasti antisemitismi õhutamiseks ning seda on korduvalt välja antud ja tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamatus on esitatud plaan, kuidas targad juudid peaksid tegutsema selleks, et saada enda kätte võim kogu maailmas.

Umbes 80 leheküljel, mis on jaotatud 24 peatükiks, näidatakse ülemaailmset vandenõud. Iga peatükk vastab ühele istungile ning on esitatud mõne juutide juhi kõnena "Siioni tarkadele". Viimased on selle raamatu põhjal leiutanud näiteks liberalismi ja demokraatia idee, imbunud sisse ajakirjandusse ning korraldanud majanduskriise, sõdu ja revolutsioone. Isegi antisemitismi olevat juudid ise valla päästnud: see olevat "meile vajalik, et oma vendi alamatest ringkondadest koos hoida". Mainitakse isegi, et juudid on Pariisi ja Londoni metrood finantseerinud üksnes selleks, et nad saaksid allmaaraudteega õõnestatud pealinnad õhku lasta, kui nende valitsused peaksid osutama vastupanu juutide maailmavalitsusele, mis on kõigi nende aktsioonide eesmärk.

Enamiku uurijate arvates on tegemist kompilatsiooniga eri allikatest pärinevatest tekstidest. Paljud vandenõuteooriate pooldajad peavad raamatus esitatud plaane ehtsateks.

Levik ja retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed väljaanded ja nende vastuvõtt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadaolevalt kõige varasem "Protokollide" versioon trükiti ära augustis ja septembris 1903 Peterburi ajalehes Znamja, kuid lõpuks ülemaailmselt käibele läinud versioon pärineb Sergei Niluse raamatu "Suur väikeses ehk Antikristuse saabumine ja lähenev kuradi valitsemine maa peal" teisest trükist, mis ilmus 1905.

Pärast võrdlemisi suurt tähelepanu, mida "Protokollid" Venemaal äratasid (Moskvas loeti neid kirikulistele ette), huvitusid järgnevatel aastatel sellest tekstide kogumikust vaid vähesed, sest selles hakati nägema vandenõuteooriat.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asi muutus pärast Oktoobrirevolutsiooni, kui valged hakkasid juhtunu mõtestamisel "Protokolle" appi võtma.

Baltisakslane Alfred Rosenberg ja teised emigrandid viisid need Lääne- ja Kesk-Euroopasse kaasa, lootes nendest abi bolševike vastu võitlemisel.

Saksamaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaal ilmusid Theodor Fritsch ja Ludwig Mülleri (Gottfried zur Beek) tõlge, viimasest ilmus 1938. aastani 22 trükki. Rosenberg avaldas 1923 menuka kommentaari "Protokollidele". Adolf Hitler viitas nendele oma raamatus "Mein Kampf", Julius Streicher kiitis neid oma väljaandes "Der Stürmer". Hitler parafraseeris lause "Protokollidest" "Kõik, mis on Juuda rahvale kasulik, on moraalne ja püha" lauseks "Õige on see, mis on saksa rahvale kasulik". "Siioni tarkade protokollidest" sai natsionaalsotsialismi üks alustekste. USA ajaloolane Norman Cohn pani oma raamatule "Protokollide" kohta pealkirjaks "Warrant for Genocide" ("Genotsiidi õigustus").

Suurbritannia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aastal ilmus Suurbritannias "Protokollide" tõlge pealkirja all "The Jewish Peril" ("Juudi oht"). Konservatiivne "Morning Post" tõi tekstide kogu ära, kuid kahtles selle ehtsusest. Ajaleht The Times avaldas algul uskumajääva retsensiooni, kuid ajalehe kauaaegne korrespondent Philip Graves avastas 1921 Konstantinoopolis Maurice Joly raamatu "Dialogue aux enfers entre Machiavel et Montesquieu" ühe originaaleksemplari, mille abil ta näitas, et "Protokollid" on võltsing.

USA[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA-s avaldas tööstur Henry Ford raamatu "The International Jew: The world's foremost problem" ("Rahvusvaheline juut: maailma tähtsaim probleem"), mis "Protokolle" propageeris. See teos tõlgiti 16 keelde. Nüüd avaldati "Protokollid" Prantsusmaal, Norras, Taanis, Poolas, Bulgaarias, Itaalias, Kreekas, Jaapanis ja Hiinas.

Šveits[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mais 1935 tunnistas üks Berni kohus "Protokollid" plagiaadiks ja sopakirjanduseks ning määrasid väljaandjatele rahatrahvi, kuid kõrgem kohtuinstants tühistas novembris 1937 selle otsuse formaaljuriidilistel põhjustel.

Pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja lõpule järgnenud aastakümnetel olid "Protokollid" Lääne- ja Kesk-Euroopas avalikkuse vaateväljalt kadunud. Olukord muutus 1990ndatel aastatel Interneti-ajastul, kui "Protokollid" muutusid kättesaadavaks üle võrgu. Praegu on "Protokollide" tekst kümnetes keeltes (inglise, saksa, vene, prantsuse, sh ka eesti) võrgus vabalt kättesaadav, mis on mitmeti aidanud kaasa huvi suurenemisele selle leviku vastu.

Saksamaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaal kvalifitseeritakse nende levitamine karistusseadustikuga keelatud rahvustevahelise vihavaenu õhutamiseks (Volksverhetzung). Seal viitavad neile veel ainult vähesed antisemiidiks peetavad isikud, nagu näiteks kunagine organisatsiooni Rote Armee Fraktion liige ja praegune advokaat Horst Mahler.

"Protokollid" figureerivad Saksamaal ka esoteerilises kontekstis. Näiteks Jan Udo Holey (pseudonüüm Jan van Helsing) kolmeköitelises raamatus "Geheimgesellschaften im 20. Jahrhundert" ("Salaühingud 20. sajandil"), mis ilmus 1995 ja oli menukas, kuid keelati 1996. Raamatus tutvustati ka "Siioni tarkade protokolle". See raamat sisaldab ka vandenõuteooriaid illuminaatide, vabamüürluse ja UFO-de kohta. Hitler olevat näiteks lasknud konstrueerida lendavaid taldrikuid ning rajada neile maa-aluse baasi Antarktikasse lõunapooluse lähedale Uus-Švaabimaale. Hitler olevat olnud "Siioni tarkade" marionett, nii et juudid olid seega holokaustis ise süüdi. Teine esoteeriline autor Stefan Erdmann käsitab "Protokolle tõenditena selle kohta, et juudid on oma "uue maailmakorra" juba suurelt jaolt ellu viinud.

Usk juutide maailmavallutamiskavasse levis eriti islamimaades. Aastaks 1970 oli ilmunud üheksa "Protokollide" araabiakeelset väljaannet. need on müügil suurtes linnades ja on saadaval ka interneti kaudu. Egiptuses näidati 2002 "Protokollidel põhinevat teleseriaali. Seda näitas 2004 ka üks Liibanoni telekanal, mis on lähedane Ḩizbullāhile. Araabia maades on trükitud ka võõrkeelseid väljaandeid, mis on mõeldud Musta Aafrika maadele ning maadele, millele Iisrael on arenguabi andnud.

Neid on erinevalt atribueeritud. Üks araabia publitsist nimetas neid 1954 Budapestis aset leidnud "sionistide salakoosoleku" protokollideks, teine publitsist 1897 Baselis toimunud ülemaailmse sionistide kongressi protokokollideks. Tähelepanu äratas seik, et Egiptuses Aleksandria raamatukogus esitati "Protokolle" autentse dokumendina, mida eksponeeriti teiste juudi raamatute (sealhulgas Toora) kõrval. Ka Palestiina õpilased õpivad seda 10. klassis kui "esimese sionistide kongressi salaotsust". Palestiina ametlikul veebilehel on see tekst rubriigis "Sionismi ajalugu" täismahus pdf-tekstina ka näiteks saksakeelsena allalaaditav. 2005. aasta Frankfurdi raamatumessil olid riikliku Islami Propagandaorganisatsiooni poolt välja antud "Protokollid" müügil pealkirja all "Jewish Conspiracy", ilma et messi juhtkond või politsei oleks sekkunud.

Ida-Euroopa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990ndate keskpaigas on "Protokollid" tähelepanu alla sattunud ka Ida-Euroopas.

Eestis, Lätis ja (vähem) Leedus viitab "Protokollidele" eriti venekeelne vähemus. "Protokollid" ja neist ajendatud teosed on vene keeles müügil Tallinna ja Riia õigeusu katedraalides. Vaimulikud kasutavad neid tänapäeva sündmuste seletusena. Valitsused ignoreerivad seda.

Eestis anti välja "Siioni tarkade protokollide" eestikeelne tõlge ja pandi müügile. Tartu ringkonnakohus otsustas, et raamatu 589 müümata eksemplari tuleb hävitada. Ain Kaalep toetas seda otsust, leides, et see jätab Eestist hea mulje. Andres Langemets leidis, et raamatute hävitamine on tobe. Vahur Kalmre nimetas raamatute hävitamist vandalismiks[1].

USA[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA-s apelleerisid "Protokollidele" rühmitused National States' Rights Party ja California Noontide Press. Praegu propageerib neid Nation of Islam.

Teised maad[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Siioni tarkade protokollid" on ilmunud ka Lõuna-Ameerikas, Pakistanis, Malaisias ja Jaapanis.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Protokollide" teksti üheks eeskujuks peetakse Maurice Joly satiirilist kirjutist "Dialogue aux enfers entre Machiavel et Montesquieu" ("Dialoog põrgus Machiavelli ja Montesquieu vahel), mis ilmus 1864 anonüümselt välismaal. Väljamõeldud dialoogis Machiavelli ja Montesquieu vahel ei etenda juudid mingit osa. Joly ründab Machiavelli kaudu Napoleon III. Hoolimata kogu konspiratsioonist vahistati ta selle eest ning mõisteti 15 kuuks vangi. Nagu näitas üks Umberto Eco uurimus, oli Joly üheks allikaks Eugène Sue, romaan Les mystères du peuple.

Arvatakse, et "Protokollid" on inspireeritud ka Hermann Goedsche romaanist "Biarritz", mis avaldati 1868 Sir John Retcliffe'i pseudonüümi all. Romaanis on juttu koosolekust Praha surnuaial, kus Iisraeli 12 suguharu esindajad arutavad edusamme maailma vallutamise plaanide elluviimisel.

Seesama stseen avaldati 1876 vene keeles tõestisündinud loo pähe. Aastal 1877 hakati neid kõnesid levitama Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrial. Nad omistati osalt ühele isikule ning taasavaldati "Rabi kõne" nime all.

Aastal 1881 trükkis prantsuse paremkatoliiklik ajaleht Le Contemporain selle loo pisut muudetud kujul: kõik kaksteist kõnet olid kokku pandud üheks kõneks. Ajaleht väitis, et publikatsioon on võetud inglise diplomaadi "Sir John Readcliffi" peatselt ilmuvast raamatust.

"Protokollide" tegelik koostaja ei ole kindlalt teada. Paljud asjatundjad on oletanud, et see on koostatud Tsaari-Venemaa salapolitseis ohrankas. Võimalike koostajatena on mainitud välisosakonna juhatajat Pariisis Pjotr Iwanovitš Ratškovskit ja tema abi Matvei Golovinskit. Eesmärgiks on peetud Nikolai II veenmist liberalismi kahjulikkuses. Uuemates uurimustes on oletatud, et autoreid oli pigem rohkem.

Itaalia kirjandusteadlane Cesare G. De Michelis on püüdnud erinevate varajaste venekeelsete tekstivariantide põhjal rekonstrueerida algteksti.

Eestist leitud protokollide "lisa"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aastal leiti Vabadussõja ajal ööl vastu 9. detsembrit 1919 hukkunud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi paberite hulgast nn 1919. aasta protokoll, mille algtekst on vene keeles. Väidetavasti on selle vastu võtnud Üleilmlise Israeli Liidu Petrogradi osakonna komitee 18. märtsil 1918. Eestikeelne tõlge avaldati 31. detsembril 1919 Postimehe hommiku-väljaandes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vahur Kalmre: Raamatute kaitseks, 27. november 2007


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]