Peeter Ilus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuletajast, tõlkijast ja ettevõtjast; kaugsõidukapteni kohta vaata Peeter Ilus.

Peeter Ilus

Peeter Ilus (sündinud 9. jaanuaril 1948 Saare apteegis Põhja-Tartumaal) on eesti luuletaja ja tõlkija.

Luuletajana on Ilus tuntud mitme levilaulu, nagu "Raagus sõnad" ja "Vana vaksal", sõnade autorina.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Ilus sündis Saare vallas Kääpa külas Saare apteegis selle juhataja Ingeborg Nei (neiupõlvenimega Ingeborg Valk) ja õigusteadlase Elmar Ilusa perre.

Peeter Ilus on õppinud mitmes Tartu keskkoolis ja lõpetanud Jõgeva õhtukeskkooli 1967. aastal. 1967–1968 õppis ta Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, 1969–1971 Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafia Instituudis teatriteadust ning 1976–1980 Turu ja Helsingi Ülikoolis etnograafiat.

Peeter Ilus on kirjastuse Penikoorem (1985) asutaja ja juht, kuid ta on ka enne oma kirjastuse asutamist osalenud mitmete väljaannete toimetamisel ja koostamisel.

Ilus on kaasa löönud antisovetlikus vastupanuliikumises, kuuludes koos Kaido Kama ja Kalle Elleriga aastal 1977 asutatud Kesteni-nimelisse rühmitusse. Sõna 'kesten' on pärit mari keelest ning tähendab mari sõjanuia.

Peeter Ilus oli esimese Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asutajaliige, praegu ei kuulu ta ühtegi erakonda.

Ilus on olnud 1970. aastate lõpus Vabadusraadio eestikeelsete saadete kaastööline, eetris kasutas varjunime Juhan Põder.

Peeter Ilus osales Kaitseliidu taasasutamises 1990. aastal, olles selle Ajutise Juhtimiskeskuse üks kolmest liikmest ja Kaitseliidu teise osakonna ülem Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse poolt omistatud majori auastmes. 2016. aastal annetas Kaitseliidu keskjuhatus talle mälestusristi "Kaitseliidu taastaja".

Ilus on maausuline ja kuulub Maavalla Kotta. Ta on tegelenud sirvikalendrite koostamisega.

Peeter Ilus on Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Esitajate Liidu liige. Ta on korporatsioon Sakala I! Vil!, samuti on ta Mulkide Seltsi asutajaliige ning on olnud selle vardja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Astunud eesti luuleareenile 1960. aastate lõpul, oli Peeter Ilus sel ajal ilmuma hakanud omakirjastuslike almanahhide (näiteks Marm, Kolme mehe laulud, Õitsev tuul, Jumala tuul, Kuller I, "Tõlet" I ja II) üks autoreid.

Ta on tõlkinud eesti keelde Christopher Marlowe' näidendi "Edward II" (koos Krista Mitsiga) ning Ivan Nikitini, Fjodor Tjuttševi ja Afanassi Feti luulevalimiku "Ilmsi ja ulmsi" (koos Ly Seppeli ja Andres Ehiniga).

2015. aastal autasustati Peeter Ilusat kirgiisi rahvuseepose "Manas" populariseerimise ning eesti keelde vahendamise eest Kõrgõzstani Rahvusliku Manasi Akadeemia medaliga "Suuremeelne Manas".[2]

Peeter Ilus on Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetiste koostaja-toimetaja.[3]

CD-d[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2009 - "Tuli asub teele"
  • 2013 - "Uppuvad mered"
  • 2014 - "Une ajamine"
  • 2015 - "Kuniks ulma"

Raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1977 – "Lõbu ja himu" (luuleraamat; kirjastus Mana, Los Angeles)
  • 1990 – "Korjatud luuletusi" (illustreerinud Leonhard Lapin; kirjastus Perioodika)
  • 1996 – "Öö ja tee: Pühendusluule 1968–1996" (kaasautor graafik Tõnis Vint; kirjastus Penikoorem)
  • 2003 – "Mõned luuletused" (Eesti Keele Sihtasutus)
  • 2006 – "Vesipapp ning puruvana" (laste mõistujuturaamat, illustreerinud Maara Vint; kirjastus Penikoorem)
  • 2008 – "Konservatiivne revolutsioon" (luuleraamat; kirjastus Penikoorem)
  • 2013 – "Uppuvad mered" (Tartu; kirjastus Penikoorem)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Ilusa isa oli õigusteadlane ning Tartu Ülikooli Rooma õiguse professor Elmar Ilus. Tema onu Peeter Ilus oli kaugsõidukapten. Tema vennad on põllumajandusdoktor Ants Ilus ja ehitusametnik Märt Ilus. Märt on laulja Maarja-Liis Ilusa isa. Peeter Ilusa poolvend (Paul Friedrich Nei ja Ingeborg Nei poeg) on maletaja ja maleraamatute autor Iivo Nei. Tema onu Uno Valk oli metsateadlane, onupojad on arheoloog Heiki Valk, folklorist Ülo Valk ja psühholoog Raivo Valk.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]