Andrei Amalrik

Andrei Almarik
Sünniaeg	12. mai 1938 Moskva
Surmaaeg	12. november 1980 Guadalajara
Matmispaik	Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistu
Amet	kirjanik, dissident
Teosed	"Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?", "Lääne (või: Välismaa) korrespondendid Moskvas", "Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile", "Dissidendi märkmed"
Autogramm

Andrei Aleksejevitš Amalrik (Андрей Алексеевич Амальрик; 12. mai 1938, Moskva, Nõukogude Liit – 12. november 1980, Guadalajara, Hispaania) oli ajaloolane, publitsist, kirjanik ja dissident.

Elulugu

Andrei Amalrik sündis Moskvas ajaloolase ja arheoloogi Aleksei Amalriki perekonnas.

1962. aastal hakkas Amalrik õppima Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas. 1963. heideti ta sealt välja kursusetöö eest, mis kaitses normannide teooriat, mida Nõukogude ajalooteadus ei tunnustanud.

Andrei Amalrik sai tuntuks avangardkunstnike loomingu kollektsionäärina. Ta kirjutas absurditeatri laadis näidendeid.

Amalrik oli 1966–1969 peaaegu ainus sidepidaja lääne ajakirjanikega ja õiguskaitsjatega. Tema kaudu liikusid nii kohtuprotsesside üleskirjutused kui ka samizdat’i ilukirjandus ja publitsistika.

Andrei Amalrik töötas koos Pavel Litvinoviga kogumiku „Процесс четырех“ („Nelja protsess“) kallal, kus käsitleti Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanskovi jt protsessi. Pärast Litvinovi arreteerimist lõpetas ta kogumiku ning andis selle 1968. aasta oktoobris üle välismaa korrespondentidele.

Amalrik oli ka nende seas, kes aitasid läände edastada Andrei Sahharovi käsikirja „Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“.

1968. aasta lõpus Amalrik vallandati ning ta asus tööle postiljonina.

1969. aasta aprillist juunini kirjutas Amalrik väikese traktaadi „Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?“ („Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?“). Ta oli skeptiline Nõukogude Liidu stabiilsuse suhtes, kuid suhtus ka oletatavasse Nõukogude-järgsesse tulevikku pessimistlikult. Arutluste kinnituseks analüüsis ta 1968. aastal seoses „Nelja protsessiga“ vallandunud protestikampaanias osalejate arvu, sotsiaalset koosseisu ja vaadete skaalat.

Amalriki 1969. aastal avaldatud traktaati on tõlgitud paljudesse keeltesse, mistõttu on autor ülemaailmselt tuntud. Tema kirjutamislaad erines tolle aja samizdat’i publitsistidest oma analüütilise, rõhutatult akadeemilise stiili poolest, mis jäljendas sovetoloogide esituslaadi. Töö kutsus esile hulga vastukaja välismaa ajakirjanduses ning tormilise poleemika samizdat’is.

Välismaal ja samizdat’is äratasid tähelepanu ka teised tema kirjutised, näiteks „Открытое письмо Анатолию Кузнецову“ („Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile“).

Juulis 1976 emigreerus Amalrik Nõukogude Liidust. Seejärel tegutses ta ühiskondlik-poliitilisel rindel ning avaldas arvukalt kirjutisi. Muuhulgas kirjutas ta teise mälestusteraamatu „Записки диссидента“ („Dissidendi märkmed“), mis anti välja postuumselt 1982. aastal.

Andrei Amalrik hukkus liiklusõnnetuses 12. novembril 1980 Hispaanias Guadalajara lähedal. Ta maeti Pariisi lähedale Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistule.

Alates 1990. aastast hakati Amalriki raamatuid ja artikleid Venemaal uuesti välja andma.

Kohtulahendid

Amalrik sõlmis tutvusi Moskvas töötavate välismaa ajakirjanike ja diplomaatidega. Selle eest arreteeriti ta mais 1965 ning mõisteti kaheks aastaks ja kuueks kuuks asumisele (ametlikult süüdistati teda mittetöötamises). Seejärel viibis ta asumisel Siberis. Ta vabastati 1966. aasta juunis, misjärel naasis Moskvasse, kus ta töötas uudisteagentuuri Novosti mittekoosseisulise töötajana.

1968–1970 peeti Amalriki mitu korda kinni ning tema elukohas tehti läbiotsimisi. 21. mail 1970 arreteeriti ta ning viidi tapiga Sverdlovskisse, kus toimus uurimine ja kohus. Kohtuistungitel 11. ja 12. novembril 1970 süüdistati Amalrikit tema teoste ja intervjuude pärast. Teist kohtualust, Sverdlovski inseneri Lev Ubožkot, süüdistati Amalriki tööde levitamises.

Amalrik ei tunnistanud end süüdi ja keeldus kohtulikul arutelul osalemast. Viimasena ütles ta: „…Ei režiimi poolt peetav nõiajaht ega selle konkreetne näide – praegune kohtupidamine – tekita minus vähimatki austust ega isegi mitte hirmu. Ma saan muide aru, et selletaolised kohtupidamised on mõeldud paljude hirmutamiseks, ja paljud kohkuvadki ära – ja ometi arvan ma, et alanud ideelise vabanemise protsess on pöördumatu!“

Kohus mõistis ta kolmeks aastaks laagrisse „Nõukogude korda laimavate väljamõeldiste levitamise“ eest (Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 190 lõige 1). Karistust kandis ta Novosibirski ja Magadani oblastis. Kui karistus 21. mail 1973 lõppes, algatati Amalriki vastu uus kriminaalasi sama paragrahvi alusel ning juulis 1973 mõisteti ta veel kolmeks aastaks laagrisse. Pärast neljakuist näljastreiki asendati karistus kolme aastase asumisega. Amalrik jõudis Magadanist Moskvasse tagasi mais 1973.

Teosed

• "Нежеланное путешествие в Сибирь" ("Soovimatu reis Siberisse"; mälestused esimesest asumiseperioodist Siberis)
• "Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?")
• "Западные (või: Иностранные) корреспонденты в Москве" ("Lääne (või: Välismaa) korrespondendid Moskvas"; artikkel; 1970; uuris lääne korrespondentide õiguslikku seisundit ning nende tavapärast tööd segavaid asjaolusid)
• "Открытое письмо Анатолию Кузнецову" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile")
• "Записки диссидента" ("Dissidendi märkmed"; 1982; mälestused tegevusest dissidendina; ilmus postuumselt)