Priidu Beier

Allikas: Vikipeedia
Priidu Beier
Priidu Beier 2011.jpg
Priidu Beier 2011. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumis
Sünniaeg 16. oktoober 1957
Sünnikoht Tartu
Rahvus eestlane
Tegevus luuletaja

Priidu Beier (pseudonüümid: Matti Moguči, Pierre Bezuhhov, Ada Piirlup, Kersti Maarler; sündinud 16. oktoobril 1957 Tartus) on eesti luuletaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Beier on õppinud kaks esimest aastat Abja Keskkoolis, edasi Õru algkoolis, Tsirguliina Keskkoolis ja Riidaja 8-klassilises koolis. 1976. aastal lõpetas ta Tõrva Keskkooli ja siirdus sealt Tartu Riiklikku Ülikooli, mille ta lõpetas ajaloo erialal 1983. aastal.

19841990 oli Beier Tartu Kunstimuuseumi kunstipedagoogika sektori juhataja. Alates 1994. aastast on ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis kunstiajaloo õpetaja.

Beier on toimetanud mitmeid väljaandeid. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu ja Eesti Kirjanduse Seltsi.

Matti Moguči[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Matti Moguči.

Matti Moguči on pseudonüüm, mida kasutasid ühiselt Priidu Beier ja Matti Milius. See sündis 1980. aastate algul varjunimena, mille all kirjutas tollase ühiskonna vastu protestivaid luuletusi Beier, Milius kandis neid ette.[1]

Esimesed kaks Moguči autorinimega luulekogu olid "Mina - Eiffeli torn" (1982) ja "Mina - metsikuim mehike" (1984). Ametlikult sai trükiloa alles kolmas luulekogu, 1989. aastal ilmunud "Õrn ja rõve". 1993. aastal Beieri ja Miliuse suhted jahenesid.[1]

1998. aastal avaldas Moguči nime all uue kogu "Sind armastan, president Meri: luulet aastaist 1995–1998" Matti Milius. Beier ähvardas kirjastus Umara kohtusse anda, kuna Matti Moguči oli tema ametlikult registreeritud pseudonüüm. Miliuse hinnangul oli varjunimi ühine, kuid ta siiski vabandas Beieri ees ja lisas raamatule vahelehe, mille järgi on kogu autor Mats Maalen.[1]

Ka Moguči kaks käsikirjalist luulekogu avaldati lõpuks trükis: 1999. aastal "Mina – Eiffeli torn" ja 2005. aastal "Mina – metsikuim mehike".

Priidu Beieri looming, mis koondus Moguči nime alla, on olnud valdavalt maskuliinne, jõuline ja käsitlenud ka otseselt seksuaalseid teemasid, säilitades samas Beierile omase (enese)iroonia. Nõukogude kirjanduses valdavalt taunitud teemad ja otsekohene keel muutsid Moguči kuju toonases õhustikus skandaalseks, sellele aitas kaasa Miliuse kui poolpõrandaaluse kultuuritegelase kuvand. Sven Kivisildniku hinnangul on Moguči-luule Beieri loomingu paremik, ta taunis innukalt selle väljajätmist autori soovil Beieri 2008. aastal ilmunud valikkogust.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1986: "Vastus"
  • 1989: "Tulikiri"
  • 1991: "Mustil päevil"
  • 1997: "Femme fatale"
  • 2000: "Maavalla keiser"
  • 2002: "Monaco"
  • 2007: "Saatmata kirjad: luuletusi aastatest 1976–2000"

Ta on avaldanud luulekogusid ka pseudonüümide all.

  • 1989: "Õrn ja rõve" (Matti Moguči: Tartu, illustreerinud Leonhard Lapin)
  • 1999: "Mina – Eiffeli torn" (Matti Moguči; Tartu: P. Beier)
  • 2005: "Mina – metsikuim mehike" (Matti Moguči; Tartu: P. Beier)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tiit Tuumalu "Milius armastab presidenti" Postimees, 06.01.1999
  2. Kivisildnik "Kuritegu eesti kirjanduses - geeniuse kohitsemine" Pärnu Postimees, 25.01.2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]