Samizdat
Samizdat (vene keeles самиздат, otsetõlkes 'omakirjastus') oli põrandaalune sõltumatu kirjastustegevus Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides.
Sõna samizdat tuli kasutusele 1960. aastatel ning oli tuletatud analoogiliselt Nõukogude Liidu riiklike kirjastuste tavapäraste nimedega (Detizdat, Vojenizdat, Politizdat jne).
Omakirjastuslikus tegevuses osalesid eraisikud või põrandaalused organisatsioonid eesmärgiga avardada sõnavabaduse piire ning avaldada ja levitada trükiste abil vaateid, mõtteid ja teoseid, mis olid poliitilistel põhjustel keelustatud.
Omakirjastusliku tegevuse kõrgaeg oli NSV Liidus ja NSV Liidu poolt hõivatud aladel, kaasa arvatud Eestis, 1960.–1970. aastatel. Omakirjastuslike väljaannete paljundamiseks kasutati tehniliste vahenditena eeskätt kirjutusmasinat (kopeerpaber võimaldas kirjutusmasinal trükkida mitu eksemplari korraga), samuti fotograafiat.
Olukorras, kus trükisõna oli allutatud tsensuurile ning kirjanduse väljaandmine oli lubatud ainult riiklikel, kommunistliku partei kontrolli all olevatel kirjastustel, sai sõltumatu kirjandus levida vaid käsitsi paljundatuna, käest kätte.
Glasnosti poliitikaga kadus omakirjastuslikuks tegevuseks tasapisi vajadus, sest ametlik ajakirjandus muutus avatumaks varem keelustatud teemadele ja autoritele.
| „ | Samizdat: ise kirjutan, ise toimetan, ise tsenseerin, ise annan välja, ise levitan, ise lähen istuma. | “ | |||
Paljundamisviisid
[muuda | muuda lähteteksti]Tehniliselt kõige enam levinud meetodiks oli kirjanduse paljundamine läbi kopeerpaberi kirjutusmasinal või käsitsi ümber kirjutades. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Keerulisemad ja poliitiliselt ohtlikumad olid tüpograafilised meetodid. Paljundusmasinaid oli NSV Liidus vähe ja need olid KGB range kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.
Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist ja nende publitseerimine välismaal. Tiraažid toimetati salaja tagasi riigis levitamiseks. Sellist meetodit nimetati tamizdat'iks ('sealkirjastus').
Ehkki tiraažid olid väikesed ja neid läbiotsimiste käigus pidevalt konfiskeeriti, levisid sellisel viisil paljundatud kirjutised laialdaselt käest kätte ja neid paljundati pidevalt edasi, mistõttu aja jooksul võis mõne kirjutise lugejaskond ulatuda mitmetesse tuhandetesse.
Samizdat'i väljaanded
[muuda | muuda lähteteksti]Üks esimesi vene samizdat'i perioodilisi väljaandeid oli Aleksandr Ginzburgi toimetatud kirjandusajakiri Синтаксис (Sintaksis). Ginzburg arreteeriti 1960. aastal. 1963. aastal vahistati Jossif Brodski, samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. 1960. aastate keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh Сфинксы (Sfinksõ – 'sfinksid').
1962. aastal avaldati ajakirjas Novõi Mir Aleksandr Solženitsõni jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima samizdat'i kaudu. Edaspidi ilmusid samizdat'is paljud Solženitsõni teosed: "Esimeses ringis", "Vähktõvekorpus", "Gulagi arhipelaag" jt.
Aastal 1965 toimus kõmuline kohtuprotsess Juri Danieli ja Andrei Sinjavski üle nende välismaal ilmunud teoste pärast. Samizdat'is levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas samizdat üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja dissidentide liikumine, mida iseloomustas esinemine samizdat'i väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.
Üks kõige pikemaajalisi samizdat'i perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään Хроника текущих событий ('jooksvate sündmuste kroonika'). Aastatel 1968–1983 ilmus seda 63 väljaannet.
Ukrainakeelne ja Ukraina jaoks vähemalt sama oluline omakirjastuslik väljaanne oli seal poolteist aastat hiljem bülletääni Хроника текущих событий eeskujul ilmuma hakanud Український Вісник (Ukrainskõi Visnõk); 8 numbrit, 1970–1974), mis sisaldas lisaks inimõiguste rikkumistest teavitamistele ka esseistikat ja ilukirjandust. Leedus sai oluliseks sealse katoliku kiriku suhtes toime pandud sündmuste kroonika.
Eestis oli omakirjastuslik tegevus tehnilises mõttes üsna sarnane vene ja teiste liiduvabariikide samizdat'iga. Sisulisi erinevusi oli aga märgatavalt.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Astrid Reinla, "Katse portreteerida vene samizdat'i" – Vikerkaar 1990, nr 10, lk 93–96
- Самиздат : (по материалам конференций "30 лет независимой печати. 1950-80 годы" : Санкт-Петербург, 25-27 апреля 1992 г.) / [редактор-составитель: В. Долинин, Б. Иванов], Санкт-Петербург : Мемориал, 1993, 142 lk.
- Самиздат Ленинграда, 1950-е-1980-е : литературная энциклопедия / В. Э. Долинин, Ю. И. Иванов, Б. В. Останин, Д. Я. Северюхин ; под общей редакцией Д. Я. Северюхина, Москва : Новое литературное обозрение, 2003, 622 lk.