Moldaavia NSV

Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik rumeenia (moldaavia): Republica Sovietică Socialistă Moldovenească (Република Советикэ Сочиалистэ Молдовеняскэ) vene: Молдавская Советская Социалистическая Республика (Moldavskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika) 2. august 1940 – 27. august 1991
Moldaavia NSV lipp (1952–1990) Moldaavia NSV vapp (1981–1990)
Moldaavia NSV Nõukogude Liidu koosseisus (1989)
Valitsusvorm	Marksistlik-leninistlik üheparteisüsteem
Osa	Nõukogude Liidust
Pealinn	Kišinjov (Chișinău)
Pindala	33 843 km² (1989)
Rahvaarv	4 337 600 (1989) 128,2 in/km²
Ajalugu ja sündmused 2. august 1940 Moldaavia NSV rajamine 27. august 1991 Moldova kuulutas iseseisvuse
Riigikeeled	moldaavia keel, vene keel
Peamised keeled	rumeenia keel, vene keel
Rahaühik	Nõukogude rubla
Hümn	Moldaavia NSV hümn
Eelnev Järgnev Rumeenia kuningriik, Moldaavia ANSV Moldova Transnistria NSV Gagauusia NSV

Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (rumeenia keeles Republica Sovietică Socialistă Moldovenească, vene keeles Молдавская Советская Социалистическая Республика, tuntud lühendatult ka kui Moldaavia NSV, MNSV või lihtsalt Moldaavia või Moldova), oli Nõukogude Liidu liiduvabariik aastatel 1940–1991. Moldaavia NSV kuulutati välja 2. augustil 1940, umbes kuu pärast varem Rumeeniale kuulunud piirkonna okupeerimist Nõukogude vägede poolt. Nõukogude Liidu liiduvabariik oli Moldaavia kuni augustiputšini, mille järel 27. augustil 1991 liiduvabariigi rahvuslik juhtkond iseseisva Moldova Vabariigi välja kuulutas.

Moldaavia NSV nimirahvuseks olid moldovlased, kuigi liiduvabariigi juhtkond soodustas märkimisväärselt ka venestamist, teiste rahvuste immigratsiooni ja nimirahvuse emigratsiooni. Moldaavia NSV oli üks väiksemaid liiduvabariike, olles suurem vaid Armeeniast. Idas, põhjas ja lõunas piirnes MNSV Ukraina NSV-ga ja läänes Rumeeniaga.

Ajalugu

Eellugu

Moldaavia NSV piirkonna ajalugu erines ülejäänud Moldova vürstiriigi ajaloost alatest 1812. aastast, mil Venemaa vallutas Moldova idapoolsed alad. Vene võimud nimetasid Pruti ja Dnestri jõgede vahel oleva allutatud ala Bessaraabiaks ning piirkond arenes väga erinevalt ülejäänud Moldovast. Erinevalt Moldova vürstiriigist, mille elanikud pidasid end pärast 1861. aastal Valahhiaga liitumist peamiselt rumeenlasteks, jäid Bessaraabia rumeeniakeelsed elanikud end suures osas moldovlasteks pidama. Sellele lisandusid Venemaa võimude katsed Bessaraabia kubermangu koloniseerida. Vene ajal kukkus Bessaraabias rumeeniakeelsete elanike osakaal 86,9% pealt 1817. aastal 47,6% peale 1897. aastaks. Samal ajal asusid Bessaraabia moldovlased Vene võimu soosingul elama ka Dnestri vasakkalda aladele, sest Keisririigi võim soodustas Uus-Vene piirkonna koloniseerimist uusasunikega.

Pärast veebruarirevolutsiooni korraldas Moldova ohvitseride ja sõdurite täitevkomitee kongressi, mis otsustas Moldovale taotleda autonoomiat ja selleks moodustada Bessaraabia esindusorgan Sfatul Țării. Uus võimuorgan kogunes esmakordselt 4. detsembril 1917 ja kuulutas 15. detsembril välja Moldova rahvavabariigi föderatiivse Venemaa koosseisus, kuid pidi jaanuaris 1918 Bessaraabiast enamlaste tõttu pagema. Rumeenia sissetung Bessaraabiasse jaanuari lõpus taastas Sfatul Țării võimule ja esindusorgan kuulutas 24. jaanuaril 1918 välja iseseisva riigi. Ohustatuna samal ajal iseseisvunud Ukrainast, otsustas Rumeeniast sõltuvusse jäänud Sfatul Țării 27. märtsil 1918 liituda Rumeeniaga. Maailmasõdade vahelise perioodi oli Bessaraabia osa Rumeeniast, kuid Nõukogude Liit ei tunnustanud Bessaraabia ja Rumeenia liitu legaalsena, nimetades seda okupatsiooniks.

Kui Nõukogude katseid Bessaraabias sotsialistlikku ülestõusu tekitada ebaõnnestusid, otsustas Nõukogude režiim rajada moldovlaste autonoomse vabariigi Dnestri vasakkaldal. 1924. aasta 12. oktoobril kuulutati Ukraina NSV koosseisus välja Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Moldaavia ANSV loomise üheks eesmärgiks oli endaga ühendada ka Bessaraabia, mis väljendus näiteks selles, et autonoomse vabariigi ametlikuks pealinnaks kuulutati Kišinjov. Vabariigis asuti süstemaatiliselt looma eraldiseisvat moldova keelt, identiteeti ja kultuuri. Selleks loodi moldova keele grammatika, innustati kohalikke kirjanikke kirjutama moldovakeelseid teoseid ja kirjutati sotsialistlik versioon Moldaavia ajaloost. MANSV-s moodustasid moldovlased umbes 30% rahvastikust, arvukaima rahvuse moodustasid ukrainlased. Moldovlaste osakaal vähenes veelgi peatselt pärast vabariigi loomist, sest Nõukogude võim lisas Moldaavia külge uusi ukrainakeelseid alasid. Moldaavia ANSV sai aluseks Moldaavia liiduvabariigi loomisel 1940. aastal.

Teises maailmasõjas

Teise maailmasõja eel Saksamaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti järgi jäi Nõukogude Liidule ka Bessaraabia. NSVL esitas Rumeeniale 26. juunil 1940 ultimaatumi, nõudes et rumeenlased loovutaks 24 tunni jooksul Nõukogude Liidule Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. 28. juunil võttis Rumeenia kuningas Carol II ultimaatumi tingimused vastu ja samal päeval algas Punaarmee sissetung Bessaraabiasse. Piirkonnas võimu kindlustamise järel küüditasid Nõukogude võimud Moldovast mitmed juhtivad moldovlased, peamiselt saadeti asumisele Rumeenia ametnikud, väejuhid, Sfatul Ţării liikmed, kaupmehed ja suurmaaomanikud. Juulis hukati Chișinăus üksi üle 400 inimese. 2. augustil 1940 loodi okupeeritud aladel Moldaavia NSV. Pärast Bessaraabia liidendamist Nõukogude Liiduga läks läänepoolne osa Moldaavia ANSV-st vastloodud Moldaavia NSV koosseisu, idapoolne taasliideti Odessa oblastiga Ukraina NSV-s. Enne sakslaste sissetungi korraldasid Nõukogude võimud 1941. aasta keskpaigus järgmise küüditamise.

22. juunil 1941 ületas Rumeenia armee Pruti jõe ning toetas Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu. Juuli lõpuks oli Rumeenia armee haaranud võimu kõigis 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt hõivatud aladel ja 3. septembril 1941 taasliitis Rumeenia ametlikult Bessaraabia, Põhja-Bukovina ja Herța Rumeeniaga. Rumeenia peaminister Ion Antonescu võttis vastu otsuse vallutada ja liitmiseks ette valmistada ka Dnestri vasakkalda alad ja hõivata territoorium Dnestri ja Bugi jõgede vahel, mida Rumeenias hakati kutsuma Transnistriaks. Seega hõivas Rumeenia kogu MNSV ja endise Moldaavia ANSV alad.

Rumeeniaga liidetud aladel käivitati juutide ja romade kiusamine. Endistel Nõukogude Liiduga liidetud aladel süüdistati juute Punaarmee toetamises piirkonna okupeerimise ajal, neid peeti kinni ja küüditati Transnistria aladele. Vahemikus juuli 1941 kuni aprill 1942 rajati Rumeenia võimude poolt Chişinăus juudi geto, kus peeti kinni kokku umbes 10 000 igas vanuses juuti. Geto tühjendati järk-järgult juute hävitades või Transnistriasse küüditades.

Rumeenia võim Moldaavia NSV aladel lõppes 1944. aasta alguses, mil rumeenlased taandusid piirkonnast Punaarmee edasitungi tõttu Ukrainas. Märtsiks 1944 oli Nõukogude Liit sundinud rumeenlased taganema Pruti jõeni ja Moldovas taastati Nõukogude võim. Pärast oma ülemvõimu taastamist korraldasid Nõukogude võimud uued repressioonid, kus süüdistati mitmeid juhtivaid moldovlasi, ka Kommunistliku Partei liikmeid, Rumeeniaga koostöö tegemises sõja ajal. Süüdistustele järgnesid küüditamine või hukkamine ning sõjajärgsete repressioonide ajal peletati võimult kõrvale Rumeenias ja Moldovas peidus olnud kommunistid, kelle asemel sai Moskva toetusel võimule endise Moldaavia ANSV juhtkond.

Stalini aeg

Sõja järel oli valdavalt põllumajanduslik Moldaavia rusutud. Suur osa kariloomadest oli sõjas hukkunud ja põllutööriistadest hävinenud. Kuumalained ja 1944. aastal alustatud kollektiviseerimine (mille tõttu nõuti kohalikelt toiduainete riigile andmist) viis lõpuks 1946–1947. aastate näljahädani, mille jooksul suri vähemalt 115 000 talupoega ja esines kannibalismi. Kaks suuremat küüditamist olid 1949. aasta juuliküüditamine, peamiselt seotud kollektiviseerimiskampaaniaga ja suunatud kulakkide vastu, ning operatsioon Sever 1951. aasta aprillis, mille jooksul küüditati Moldaaviast vaimulikkond ja Jehoova tunnistajad. Kokku küüditati perioodil 1941–1951 üle 16 000 Moldova pere kodumaalt minema.

Näljahäda ja 1949. aasta küüditamine tegid Nõukogude võimude jaoks lihtsamaks kollektiviseerimise, sest näljas ja hirmul inimesed proovisid vältida tulevasi repressioone riigi tahtmist tehes. 1949. aasta novembriks (mõni kuu pärast küüditamist) olid 80% Moldova talupoegadest mõne ühismajandiga liitunud. Kollektiviseerimine ei olnud ka sageli väga hästi juhitud ja kolhoosides kujunes välja kohalik parteisse või NKVD-sse kuuluv korrumpeerunud juhtkond, kes kolhoosist varastas nii karjaloomi, põllusaadusi kui ka isegi maad. Võrreldes Baltimaade ja Lääne-Ukrainaga Moldovas olulist vastupanuliikumist Nõukogude võimule ei tekkinud (tõenäoliselt seoses Moldova eliidi Rumeeniasse pagemisega 1940. aastal ja allesjäänud eliidi küüditamise tõttu), kuid kollektiviseerimine tekitas vastuhakku ka Moldovas, mis esines nii saagi varjamisena kui ka kollaborantide tapmisega. Sellegipoolest tegutsesid sõja lõpust peale Moldova pinnal mitmed väiksed relvastatud vastupanurühmad, millest mitmed, sealhulgas ka suurim nimega Arcaşii lui Ştefan, olid rumeeniameelsed ja lootsid Moldova uuesti Rumeeniaga liita. Rumeeniameelsed organisatsioonid kõrvaldati kiiresti 1950. aastate alguses ja sellega kaasnenud näidisprotsesside tõttu hukkus veel mitmeid moldovlasi.

Vastupanuliikumised suutis murda 1950. aastal Moldaavia Kommunistliku Partei esiotsa määratud esimene sekretär Leonid Brežnev, kelle juhtimise all viidi lõpuni kollektiviseerimine ja korraldati viimased küüditamised. Samuti üritati nõrgestada õigeusu positsiooni Moldovas: suleti Bessaraabia õigeusu kirik, keelati usutekstide avaldamine ja vaimulikkonna tegevus ning kirikud võeti kasutusena laohoonetena, muuseumitena, sanatooriumite ja muu sellisena. Sellest hoolimata osutus Brežnev Moldaavias populaarseks juhiks, kes tegi omapoolest palju, et liiduvabariiki arendada. Brežnevi ajal ehitati Moldaaviasse esimene jalgpalliväljak ja populariseeriti veepall.

Hruštšovi ja Brežnevi aeg

Hruštšovi ajastul lubati küüditatutel järk-järgult tagasi pöörduda ning Bessaraabia moldaavlaste positsioonid oma liiduvabariigis paranesid ning nad jõudsid kõrgematele võimupositsioonidele. Siiski jäid Moldaavia juhtkonnas domineerima slaavi päritolu vähemus ja vasakkalda moldovlaste kooslus, sest vähestel moldovlastel oli tollal kõrgharidus ja neil oli keerulisem jõuda poliitikasse. Sellist seisu säilitas ka Moldaavia Kommunistliku Partei kõige kauem ametis olnud esimene sekretär Ivan Bodiul (1961–1980), kes ise oli venestunud moldaavlane Ukrainast ja kes kunagi ei õppinud täielikult ära ametlikku riigikeelt moldaavia keelt. Kogu tema ametis oldud aja jooksul viiest sotsialistliku töö kangelase aunimetusest vaid üks läks moldovlasele.

Üleüldiselt oli Moldaavia NSV pärast Stalini surma rahulik ja stabiilne liiduvabariik, kus uus eliit oli üleüldiselt Moskvale truu ja probleeme palju ei esinenud. Olukord läks natuke pingelisemaks 1960. alguses, kui Moldaavias esines piiratud protesti venestamise vastu. Mõned Moldaavia haritlased väljendasid avalikult arvamust, et moldova keele peaks tagasi viima ladina tähestiku baasile. 1969. aastal loodi Isamaaline Rahvarinne, mille eesmärgiks oli 1940. aastal okupeeritud alad taas Rumeeniaga liita. Protestinoote aitas luua ka Rumeenia uus poliitika, mis ei olnud enam tingimusteta kuulekas Nõukogude Liidule ja nägi moldovlasi rumeenlastena.

Brežnev ja Bodiul vabariigi 50. aastapäeval (1974)

Leonid Brežnevi tõus Nõukogude Liidu kõrgeimale ametikohale 1964. aastal ei aidanud samuti Dnestri paremkalda moldovlaste elu. Kuna Brežnev oli üles ehitanud kontaktid Moldaavias 1950. aastatel tollase peamiselt vasakkaldalt pärit oleva juhtkonnaga, soosis ta omale tuttavate võimupositsiooni säilimist. Brežnevi aega iseloomustas tavalisest kõrgem korruptsioon ja Moldaavia majanduslik mahajäävus ülejäänud Nõukogude Liidust. Bodiul, kes oli võimul ligi kakskümmend aastat, sai üheks stagnatsiooniaja tuntumaks sümboliks. Rahulolematuse vastu algatas ta kampaaniaid, kus võideldi "rahvusluse" vastu, kuid sisulisi arenguid ei toimunud. Olukord ei paranenud ka Grossu võimule saamise järel. Probleeme süvendasid veel 1970. ja 1980. aastatel märkimisväärsed keskkonnaprobleemid, mis olid tekkinud laialdasest keemia- ja pestitsiiditoodete kasutamisest ning õnnetustest, mis rikkusid Moldaavia veevarusid (sh Tšornobõli katastroof) ja põhjustasid tervisekahjustusi.

1. augustil 1976 külastas Moldaaviat Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu koos abikaasa Elena, poja Nicu, välisminister Ștefan Andrei ja suursaadik Gheorghe Badrusega, olles esimesteks kõrge profiiliga rumeenlasteks, kes külastasid Moldaaviat pärast teist maailmasõda. Iașist saabununa võttis nad vastu Bodiul, kes eskortis neid, kuni nad 2. augustil lendasid Chişinău lennujaamast edasi Krimmi. Pärast visiiti väitis Brežnev, et Ceausescul oli olnud võimalus näha, et moldovlased eksisteerisid eraldi keelega eraldi rahvusena, mispeale Ceausescu vastas: "Jah, ma nägin, aga nad rääkisid minuga rumeenia keeles."

Moldova iseseisvumine

Bodiuli järel Moldovas võimule saanud Semion Grossu (esimene sekretär aastatel 1980–1989) oli vasakkalda moldovlane ning esimene liiduvabariigi juht, kes oskas ka soravalt moldova keelt, kuigi eelistas avalikkuses kasutada vene keelt. Kuid tegemist oli vanameelse poliitikuga, kes keeldus kaasa minema Gorbatšovi demokraatlike algatustega. See-eest innustas Gorbatšovi glasnosti ja perestroika poliitika tegutsema moldovlasi liiduvabariigis. 1987. aastal said reformimeelsed juhitvatele kohtadele Moldova Kirjanike Liidus ning nad kasutasid ära nende kontrolli avaliku meedia üle, avaldades toetust reformidele. Järgneval aastal moodustasid mitmed reforme toetavad grupid organisatsiooni Demokraatlik Liikumine, mis toetas demokratiseerimist, mittevenelastest rahvusvähemuste õiguste kaitset ja ladina tähestikul baseeruva moldova keele kasutamist ametliku riigikeelena. Samal aastal asutati ka Alexie Mateevici kirjanduse ja muusikaklubi, mille liikmed käisid alguses koos lugemas Moldova kirjandusteoseid ja kuulamas rahvuslikke laule, kuid klubi koosolekud muutusid kiiresti populaarseteks ja poliitilisteks.

1988. aastast hakkasid ka organiseerumata moldovlased näitama rohkem oma rahulolematust, korraldades meeleavaldusi. Esimesed suuremad üliõpilaste meeleavaldused valitsuse vastu toimusid Chişinăus 1988. aasta detsembris. 1989. aasta märtsis hoidis meeleavaldajate sissetungi MKP Keskkomitee hoonesse vaid tänavale toodud Nõukogude armee. Läti toetusel avaldati Moldaavias esimest korda pärast 1940. aastaid ladina tähestikus perioodikat: ajakiri Glasul (Hääl) trükiti Lätis ja saadeti sealt salaja Moldaaviasse. Moldova opositsioonigrupid saavutasid edu ka 1989. aasta märtsivalimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi. Kongressil tegid Moldova delegaadid koostööd Baltimaade saadikutega, nõudes 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistu, mille alusel ka Moldova okupeeriti. Augustis 1989 kogunes meeleavaldustele juba üle 500 000 inimese.

1989. aasta mais ühinesid mõlemad 1988. aastal moodustatud suured opositsioonigrupid üheks ja moodustasid Moldova Rahvarinde. Rahvarinne propageeris Moldova suveräänsuse vastuvõtmist ja ladina tähestiku kasutusele võtmise moldova keeles. Paljud liikmed soosisid ka Moldaavia NSV liitumist Rumeeniaga. Esialgu oli Rahvarindel nii MNSV vähemusrahvuste kui ka avatumate MKP liikmete toetus, kuid kõrgenenud rahvuslikud nõudmised tekitasid vähemusrahvustes hirmu ning järk-järgult asusid vähemusrahvused Rahvarindele vastu töötama. Moldova venelased, ukrainlased ja bulgaarlased moodustasid liikumise nimega Unitate-Edinstvo (Ühtsus), mis seisis vastu kavandatud reformidele ja kaitses aktiivselt vene keele positsiooni. Dnestri vasakkaldal moodustati sellele lisaks Töökollektiivide Ühendatud Nõukogu (OSTK), mis nõudis vene keelele võrdõiguslikku taset riigikeelena. OSTK harud hakkasid levima üle Moldova ja selle eesotsas oli 1987. aastal Moldovasse tulnud Igor Smirnov, kes asus organiseerima streike ja demonstratsioone. Samuti esitas gagauusi kultuuriselts Gagauz Halki (gagauusi rahvas) autonoomiaplaani ja nõudis vene keelele moldova keelega võrdset positsiooni. Mitmed MKP liikmed nägid aga reformiliikumises võimalust vähendada Dnestri vasakkalda moldovlaste võimu ja jäid Rahvarinnet toetama. Üks esimesi reformimeelseid MKP liikmeid, kellest sai ka Rahvarinde juhtfiguure, oli Mircea Snegur.

Pinged kerkisid ülesse 31. augustil 1989, kui Moldaavia NSV Ülemnõukogu kuulutas ladina tähestikus kirjutatud moldova keele ametlikuks riigikeeles ja tunnustas moldova ja rumeenia keele ühisust. Sellele järgnenud poolteist kuud venelaste streike sundisid ülemnõukogu oma otsust leevendama ning vene keelt soovitati ka edaspidi kasutada rahvustevahelise keelena. Sama aasta novembris pinged kerisid üles oktoobrirevolutsiooni tähistamisel, kui protesteerijad ronisid punatankide mälestusmärkidele ja neid arreteeriti. Sellele järgnes vahistatute vabastamist nõudev veelgi suurem meeleavaldus. Pingete langetamiseks eemaldas Gorbatšov võimult Grossu ja määras tema asemele esimese Moldaavia NSV juhi Bessaraabia poolelt Petru Lucinschi, ehkki ka tema oli veetnud suurema osa oma karjäärist mujal Nõukogude Liidus. Lucinschi oli oluliselt reformimeelsem ning tema ametissemääramise järel meeleavaldused raugesid.

1990. aasta valimistel võitis Moldova Rahvarinne enamuse Moldaavia NSV Ülemnõukogu kohtadest, millega oli murtud MKP ainuvõim MNSV-s. Aprillis 1990 võttis ülemnõukogu vastu uue sini-kolla-punase lipu kotkaga. Aprilli lõpus lihtsustati piiriületus Rumeeniaga. Mais eemaldati põhiseadusest Moldaavia Kommunistliku Partei ainuõigus võimule. Samuti tehti Moldaavia peaminister Rumeeniaga ühineda soovivast Mircea Drucist, kes asus kultuuriasutusi mittemoldovlastest puhastama. 23. juunil 1990 võttis Moldova vastu suveräänsusdeklaratsiooni, kuulutades 1940. aasta Bessaraabia okupeerimise illegaalseks ja tehes oma seadused liiduvabariigis ülimaks. Samal suvel moodustasid moldovlased ja rumeenlased inimketi üle piiriks oleva Pruti jõe.

Uue ülemnõukogu tegevus hirmutas Moldaavia rahvusvähemusi, keda sel ajal oli 35% rahvastikust. 1990. aasta augustis kuulutasid gagauusid välja Gagauusi riigi ja rajasid 600-mehelise väesalga, mis korraldas rünnakuid Moldaavia keskvõimu all olevatele aladele. Moldova salkade vastutegevus oli piiratud peamiselt Nõukogude armee väeosade tõttu. Dnesti vasakkaldal kuulutati 1990. aasta septembris välja Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus, mis asus ründama vasakkaldal Moldaavia keskvõimule truuks jäänud võimuasutusi. Gorbatšov keeldus Moldaaviat aitamast, kuni nad ei tühista 1989. aasta keeleseadust. Sellest konfliktist arenes välja Transnistria sõda.

Mais 1991 muutis Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oma ametliku nime Moldova Vabariigiks. Augustiputši järel kuulutas Moldova end 27. augustil 1991 iseseisvaks.

Rahvastik

Rahvuslik koosseis

Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi peamine nimeline rahvus olid moldovlased. MNSV loomisel elas liiduvabariigis 2,4 miljoni elanikku, kellest 68,8% olid moldovlased. Moldovlaste väljarände ja slaavlaste sisserände tõttu oli Nõukogude aja lõpuks moldovlaste protsent langenud 64,5 peale, samas kui ukrainlaste osakaal oli tõusnud 11,1% pealt 13,8% peale ja venelaste arv pea kahekordistunud 6,7% juurest 13% peale. Dnestri vasakkaldal (tänapäeva Transnistrias) olid slaavi mõjud ja slaavi vähemus suuremad – vasakkaldal moodustusid 1980. aastatel moldovlased umbes 40% elanikkonnast, ukrainlased ja venelased samas üle 50%. Siiski kolisid slaavlased igale poole Moldaavias ning 1989. aastaks elas 70% slaavlastest siiski Dnestri paremkaldal. Üleüldiselt suutis Nõukogude süsteem moldovlased edukalt integreerida, mida esindas ka Nõukogue Liidu kõrgeim rahvustevaheline abielude arv: 1970. aastal olid 16,5% moldovlastest abielus mittemoldovlasega. Keskmine eluiga oli meestel 65,5 ja naistel 72,3 eluaastat, mis oli terves liidus tagantpoolt neljas tulemus.

Peale moldovlaste, venelaste ja ukrainlaste moodustasid Moldaavias märgatavad vähemused gagauusid, bulgaarlased ja juudid. Gagauusid elasid Lõuna-Moldaavias Comrati ümbruses ja nende arvukus tõusis kiiremini võrreldes moldovlastega. Ka bulgaarlased elasid Lõuna-Moldovas Moldaavia-Ukraina piiril, kusjuures enamus bulgaarlasi elas Ukraina poolel. Kui gagauuside ja bulgaarlaste vähemus püsis Moldaavias stabiilselt, siis teise maailmasõja tõttu hakkas vähenema Moldaavias elanud sakslaste ja juutide arv: sakslaste arv kukkus 1930. aasta 81 000 pealt 1950. aastaks alla 4000; juute oli Moldaavias 1945. aastaks alles alla 100 000 ning ka nende arv hakkas Iisraelisse rändamise tõttu vähenema.

Moldova rahvuste kaart aastast 1989

Moldaavia NSV rahvastik 1941–1989

Rahvas	1941		1959		1970		1979		1989
	Arv	%	Arv	%	Arv	%	Arv	%	Arv	%
Moldovlased	1 620 800	68,8	1 886 566	65,4	2 303 916	64,6	2 525 687	63,9	2 794 749	64,5
Ukrainlased	261 200	11,1	420 820	14,6	506 560	14,2	560 579	14,2	600 366	13,8
Venelased	158 100	6,7	292 930	10,2	414 444	11,6	505 730	12,8	562 069	13,0
Gagauusid	115 700	4,9	95 856	3,3	124 902	3,5	138 000	3,5	153 458	3,5
Bulgaarlased	177 700	7,5	61 652	2,1	73 776	2,1	80 665	2,0	88 419	2,0
Juudid	–––––––––––––		95 107	3,2	98 072	2,7	80 127	2,0	65 672	1,5
Romad			7265	0,2	9235	0,2	10 666	0,3	11 571	0,3
Rumeenlased			1663	0,06	–––––––––––––		–––––––––––––		2477	0,06
Teised rahvused	23 200	1,0	22 618	0,8	37 968	1,1	48 202	1,2	56 579	1,3
Kokku	2 356 700	100	2 884 477	100	3 568 873	100	3 949 756	100	4 335 360	100

Migratsioon

Nõukogude võim ei usaldanud täielikult Bessaraabia moldovlasi, mistõttu üritati nende osakaalu rahvastikus vähendada moldovlasi emigreeruma veendes ja venelasi ning ukrainlaseid Moldaavia NSV-sse meelitades. Enamus administratiiv- ja tööstusettevõtete tööjõudu saabus Moldaaviasse Ukrainast ja Venemaalt. Perioodil 1944–1959 immigreerus Moldaaviasse 200 000 – 300 000 inimest ning sellest edasi rändas MNSV-sse iga-aastaselt umbes 10 000 venelast ja ukrainlast. Sisseränne puudutas eriti karmilt Dnestri vasakkallast, kuhu toodi slaavlasi sisse täitma rolle uutes tehastes, mida ebaproportsionaalselt palju ehitati just vasakkaldale. Venelaste ja ukrainlaste eelistamine paistis silma ka Moldaavia Kommunistlikus Parteis, kus veel 1980. aastatel ei moodustanud moldovlased isegi mitte poolt kõikidest partei liikmetest. Vasakkalda eelistamine põhjustas rahulolematust Bessaraabia moldovlastes, kes perestroika ajal asusid võitlema ka kommunistlikus parteis iseseisva Moldova eest.

Moldovlaste arv ja osakaal vähenes Moldaavias 1930. aastatest (Moldaavia ANSV-s) kuni 1950. aastateni küüditamiste ja näljahädade tõttu (holodomor ja 1946.–1947. aasta näljahäda). Küüditamiste, hukkamiste ja näljahädades hukkunute koguarv Stalini ajal oli Nõukogude Moldovas hinnanguliselt 300 000–350 000 inimest. Lisaks kannatasid Nõukogude poliitika tõttu kaudselt suur arv inimesi. Kuigi järgmine Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov mõistis stalinistlikud massiküüdidamised hukka, soodustas ta "vabatahtlikku ümberasumist" Nõukogude Kesk-Aasiasse uudismaade kampaania ajal, mis eriti puudutas moldovlasi. Kokku saadeti hinnanguliselt kuni 40 000 moldovlast kodumaalt ära. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses suunati tuhandeid moldaavia talupoegi Venemaale ja Kesk-Aasiasse ning 1964. aastast saadeti Moldaavias hariduse saanud kohustuslikult Nõukogude Aasiasse tööle. Väljasaatmiste arv oli sedavõrd kõrge, et tänapäevani võib leida Uurali mägedest Altai mägedeni puhtmoldova külasid, kus on säilinud rumeenia keel ja moldova traditsioonid. Hoolimata moldovlaste osatähtsuse vähendamisest moodustasid 1989. aastaks Moldaavia rahvusest moldovlased endiselt suhteliselt tervisliku 64,5%, mis oli põhjustatud moldovlaste kõrgemast sündimuskordajast võrreldes teiste rahvustega.

Linna ja maarahvastik

Maailmasõja järel olid moldovlased peamiselt maal elav rahvas, kellel oli omandatud peamiselt minimaalne haridus, sotsiaalne liikuvus piiratud ja laste arv suur. Moldaavia NSV oli Kirgiisia järel Nõukogude Liidu kõige suurema maaelanike arvuga liiduvabariik. Suurem osa moldovlasi jäi maale elama, erandiks oli vaid Dnestri vasakkallas, kus suurem osa elanikest elas linnades ja töötas tehastes. Sellegipoolest toimus Nõukogude ajal areng ning Moldova iseseisvumise ajaks omandasid moldovlased keskmiselt oluliselt rohkem haridust, kolisid linnadesse ja said vähem lapsi. Linna asumine intensiivistus pärast teist maailmasõda ning 1970. aastatel moodustasid moldovlased esmakordselt oma ajaloos liiduvabariigi linnades enamusrahvuse. Suurimad linnad olid Kišinjov (tänapäeval kirjapildis Chișinău, 1989. aastaks elas seal 665 000 elanikku), Tiraspol (182 000 elanikku) ja Balti (159 000 elanikku), ülejäänud linnad säilitasid provintsilinnade suuruse ja olid pigem kohalikud maakohtade keskused kui omaette linnad.

Majandus

Stânca-Costești hüdroelektrijaama ehitamine (1972)

Moldaavia NSV säilitas laias plaanis ka läbi Nõukogude aja põllumaalise maa ilme. 1950. aastatest kujunes Moldaavia üheks Nõukogude Liidu suurimaks põllumajanduslikuks tootjaks, mida soosis hea kliima, viljakas pinnas ja sõjajärgne luba piiratud erapõllumajandusettevõtlust arendada. Eriti suur oli puuviljade, veini ja konjakitoodang. Kuigi Moldaavia NSV moodustas vaid 0,2% kogu Nõukogude Liidust, toodeti seal 10% liidu konservidest, 4,2 juurviljadest, 12,3% puuviljadest ja 8,2% veinidest. Hoolimata võimsast toodangust ei jõudnud kõik alati Nõukogude turule, sest Nõukogude aeglase bürokraatia tõttu olid puuviljavagunid tihti Moldaavias kinni, kuni viljad riknesid. Moldaavia ANSV aegadest oli Moldaavias juba tekkinud konservitööstus, mis säilitas oma relevantsuse läbi Nõukogude aja. Võimud kasutasid ka ära Moldova traditsiooniliselt rikkalikku lillede ja ürtide valikut tööstuslikel eesmärkidel. Liiduvabariigist sai Nõukogude Liidu peamine eeterlike õlide tootja, eriti roosi-, lavendli-, salvei- ja piparmündiõli, mida kasutati parfüümide, farmaatsia- ja kondiitritööstuses. Samuti ehitati Bessaraabia poolele tööstust, näiteks rajati Chişinăus tehased traktorite ja pesumasinate ja külmikute tootmiseks, kuid suurem osa tööstusest jäi endistele Moldaavia ANSV aladele.

Nõukogude võimud eelisarendasid edasi Dnestri vasakkallast. Kuigi Dnestri vasakkallas moodustas vaid umbes 12 protsenti vabariigi maapinnast, tuli piirkonnast kolmandik kogu MNSV tööstuslikust toodangust ja 90 protsenti liiduvabariigi energiatoodangust. Erinevalt peamiselt põllumajanduslikukst Bessaraabia Moldovast oli umbes neli viiendikku Transnistria elanikkonnast seotud tööstuse, ehituse või teenindussektoriga. 1950. aastatel ehitati Dnestrile Dubăsaris hüdroelektrijaam, millele lisandus 1960. aastatel Cuciurgani järvel Moldaavia-Ukraina piiril Moldaavia soojuselektrijaam, mis oli üks suuremaid elektrijaamu Nõukogude Liidu edelaosas. See elektrijaam toodab siiani märkimisväärset osa Moldova elektrist. Sellele lisandusid mitmed rasketööstusega seotud ettevõtted, millest üks suurimaid on 1984. aastal avatud Rîbnița terasetehas, mis tootab valtsitud metalli.

Majanduslik ebaõiglus levis Moldoovias ka rahvusi pidi. Moldovlased olid tavaliselt lihttööde peal, samas kui venelased ja ukrainlased olid oskustöid tegemas ja poliitilises juhtkonnas. Samuti oli venelastel ja ukrainlastel lihtsam liiduvabariigis saada korterit kui moldovlastel. Hoolimata tööstuse arendamisest jäi Moldaavia teistest liiduvabariikidest oluliselt maha ja oli üks vaesemaid liiduvabariike. Laste suremus Moldaavias oli Nõukogude Liidu kõrgeim ja keskmine eluiga üks madalaimaid. Budiaci ja Brežnevi ajal lokkas korruptsioon ja sidemed juhtkonna vahel olid isiklikud, mitte ametlikud.

Kultuur

Pärast sõda algas Moldaavias venestamine, nõukogude päraseks muutmine ja vastandumine rumeenia kultuuriga, sihiga lõhkuda sidemed Rumeenia ja Moldova vahel ning et siduda Moldova tugevamalt vene kultuuri külge. Soodustati vene keele positsiooni liiduvabariigis ja rõhutati ideed, et Moldova rahvas on kõige edukam vene rahvaga võimu all.

1950. aastatel Hruštšovi suhteliselt liberaalse kultuuripoliitika ajal taasavaldati laiemalt tuntumate moldova kirjanike Dimitrie Cantemiri, Miron Costini ning 19. sajandi rumeenia autorite kirjutisi, mida soodustas 1940. aastatel küüditatud haritlaskonna tagasipöördumine, kuid laias plaanis jäi moldaavias omakeelne kultuuriloome tagataustale.

Venestamine

Paraad Balti linnas (1980. aastatel)

Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ametlikult riigikeeleks oli moldaavia keel, mis ametlikult väideti olevat erinev keel rumeenia keelest. Esialgu jätkati Moldaavia ANSV-s 1938. aastal Ivan Ciobanu välja arendatud moldaavia keele kasutamist, mis oli küll sisuliselt oli rumeenia keel kirillitsa tähestikus, kus erilise tähelepanu all olid slaavi laenud. Varajasel Nõukogude ajal väideti moldaavia keel olevat slaavi keel ning 1940. aastatel oli Ciobanul plaanis moldaavia sõnavara järk-järgult venestama hakata. Kuid Ciubanu keelepoliitika lükati kõrvale Chişinăus toimunud 1951. aasta konverentsi, kus keeleteadlased lükkasid tagasi eelduse, et moldaavia keel oleks slaavi keel ja pigem rõhutati sarnasusi rumeenia keelega. Uue keeleviisi stabiilsust näitas ka vähene keele reformimine: MNSV-s tehti vaid üks moldaavia keelereform 1967. aastal, mil tutvustati uus täht tähestikku (võrdluseks MANSV-s oli 15 aasta jooksul kasutuses kokku 6 erinevat tähestikku). 1960. aastatest rõhutati moldaavia keelt olevat iseseisev idaromaani keel, mis rumeenia keelest kasvas ammu lahku. Nõukogude ajal tekkinud kakskeelsus hakkas siiski mõjutama ka moldovas räägitud suulist keelt, kus ilmnesid vene laenud ja mõjud. Kirjakeel püsis samas sisuliselt muutumatuna rumeenia keelest. Vaidlused keele ümber ja juhtkonna arvamus moldaavia keel olevat primitiivne hoidsid aga moldaavia keele üleüldise sotsiaalse seisuse madalal. Irooniliselt toimus samal ajal moldova keeles romaniseerumine, sest aluseks võetud keel oli rumeenia keelele sedavõrd sarnane, et moldova murdest kadusid (välja arvatud vene laensõnad) oma eripärad.

Pärast Moldaavia Nõukogude Liiduga liitmist tehti vene keelest ametlikult teine liiduvabariigi keel. Tegelikkuses domineeris vene keel Moldaavias avalikus sfääris. Vene keel oli kasutuses rahvustevahelise keelena ja suhtluskeelena liiduvabariigi poliitilise eliidi vahel. Koolides oli kohustuslik õppida vene keeles, samas kui moldaavia keele õppimine oli vabatahtlik. 1946. aastal avatud Chişinău Riiklikus Ülikoolis õpetati peamiselt vene keeles ning 1949. aastal loodud Moldaavia Teaduste Akadeemia ja selle ajaloo instituut töötasid peamiselt vene ja ukraina keeles. Teleprogrammid, ajalehed ja raamatud üle kogu MNSV olid ülekaalukalt venekeelsed. Vene keel oli sedavõrd levinud, et Nõukogude aja lõpuks olid enamus moldovlasi kakskeelsed, samas kui venelased õppisid harva moldaavia keele ära.

Moldovlased polnud ainus etniline grupp, kes oli juhtimisest kõrvale tõrjutud, vaid sama tundsid ka gagauusid. Bugeacis Lõuna-Moldovas oli gagauusidega asustatud piirkond vähearenenud ja vaene. Gagauusidel oli kirjaoskus võrreldes teiste rahvustega madal, mistõttu ei jõudnud eriti paljud gagauusid ülikooli. Samuti ei olnud Bugeacis tööstust, mistõttu piirkonna majanduslik tähtsus oli väike. Gagauusi keel oli peamiselt kasutuses vaid kodus, avalikkuses räägiti vene keeles. 1957. aastal viidi ka gagauusi keel kirillitsa tähestiku peale üle, kuid raamatuid avaldati jätkuvalt gagauusi keeles vähe. Olukord arenes veidi 1960. aastate lõpust, mil hakati rohkem tähelepanu juhtima gagauusi ajaloo ja keele uurimisele.

Venestamine väljendus MNSV-s ka arhitektuuris. Näiteks teises maailmasõjas hävinenud Moldova linnad ehitati üles juba nõukogudepärasemalt. Linnaehitusprojektid said alguse 1940. aastate lõpust ja olid Moskva poolt juhitud. Püstitati kujusid ja muuseume Leninile, suures isamaasõjas Moldaavias hukkunud sõduritele, vene kultuuritegelastele. 1958. aastal avatud mälestusmärk tuntumatele Moldaavia kirjanikele on hea näide tollases olukorrast: kuigi avaldati büstid 12 moldova autorist, oli keskmine büst pühendatud siiski Puškinile.

Vaata ka

• Moldaavia ANSV
• Transnistria NSV