Petru Lucinschi
| Petru Lucinschi | |
|---|---|
 Petru Lucinschi (2000) | |
| Moldova president | |
|
Ametiaeg 15.01.1997–07.04.2001 | |
| Eelnev | Mircea Snegur |
| Järgnev | Vladimir Voronin |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
27. jaanuar 1940 Rădulenii Vechi, Rumeenia |
| Rahvus | moldovlane, rumeenlane (al 2018)[1] |
| Erakond |
Moldaavia Kommunistlik Partei, Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, Moldova Agraardemokraatlik Partei |
| Abikaasa | Antonina Lucinschi (1965-2006)[1] |
| Lapsed |
Chiril Lucinschi Sergiu Lucinschi[1] |
Petru Lucinschi (venepäraselt Pjotr Lutšinski; sündinud 27. jaanuaril 1940 Rădulenii Vechi külas Rumeenias) on Moldova poliitik ja endine Nõukogude Liidu parteitegelane.
Ta oli Moldaavia Kommunistliku Partei juht perestroika ajal. Pärast Moldova iseseisvumist oli ta Moldova Vabariigi teine president (1997–2001).
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Petru Lucinschi sündis 1940. aasta Rădulenii Vechi külas tollases Rumeenia Kuningriigis, pool aastat enne Bessaraabia okupeerimist Nõukogude Liidu poolt sama aasta juunis. Ta kasvas üles Moldaavia Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis ja õppis Moldova Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 1962. aastal. 1977. aastal omandas ta filosoofiadoktori kraadi.[2]
Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
1960–1971 tegi Lucinschi karjääri komsomoli Moldaavia harus, töötades organisatsioonis mitmel töökohal, lõpetades karjääri Moldaavia Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu esimese sekretärina. 1967. aastal valiti ta Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukokku, mille järel asus Lucinschi karjääri tegema Moldaavia Kommunistlikus Parteis. MNSV Ülemnõukogus püsis Luchinschi 1980. aastani. 1971–1976 oli Lucinschi MKP Keskkomitee sekretär. 1976–1978 teenis ta MKP Kišinjovi linnakomitee esimese sekretärina. 1978–1986 töötas ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee osakonna asejuhina.[2]
1986–1989 oli Lucinschi Tadžikistani Kommunistliku Partei Keskkomitee teine sekretär, teenides aastatel 1986–1990 Tadžiki NSV Ülemnõukogu ja 1986–1991 NSV Liidu Ülemnõukogu saadikutena. 1989. aastal valiti ta Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks, kus püsis 1990. aastani. 1990-1991 töötas ta NLKP KK Poliitbüroo liikmena ja sekretärina.[2]
Pärast Moldova iseseisvumist 1991. aastal jäi Lucinschi Moskvasse, kus tegi 1991–1992 karjääri teaduses. 1992. aastal määras Moldova ta suursaadikuks Venemaale, kus ta töötas 1993. aastani. 1990. aastal oli Lucinschi valitud Moldova Vabariigi Parlamendi saadikuks. Ta naasis Moldovasse 1993. aastal ja ta valiti Moldova parlamendi presidendiks. 1994. aasta parlamendivalimistel valiti Lucinschi uuesti parlamendi koosseisu, kus ta jätkas parlamendi presidendina kuni presidendiks valimiseni.[2]
Esimesel detsembril 1996. toimunud presidendivalimistel kogus Lucinschi valimiste esimeses voorus 28% häältest, kuid teises voorus Sneguri vastu sai ta 53% häältest, osutudes seda valimiste üllatusvõitjaks.[3] Kampaania ajal rõhutas ta vajadusele luua stabiilsust, läheneda Venemaale ning lahendada konflikt Transnistriaga.[4]
Presidendina[muuda | muuda lähteteksti]
1997. aastal võimule saanud Lucinschi oli presidendina tsentrist, kes pooldas vabaturumajanduse reforme ja kutsus kodanikke üles "äärmuslikke" poliitikaid tagasi lükkama. Kuid hoolimata oma populaarsusest ja poliitilisest kogemusest ei suutnud Lucinschi lahendada 90. aastate esimeses pooles tekkinud poliitilist vastas- ja ummikseisu. Ta nimetas ametisse uue Ion Ciubuci poolt juhtitud valitsuse, mis ei osutunud tegevusvõimeliseks. Probleeme tekitasid parteijuhtide vastasseisud, tsentristlike reformide vastu olev vasakpoolne parlament, kasvav poliitiline killustatus ja nõrk presidendi positsioon. Lubatud korruptsioonivastaste refomide asemel kujutasid poliitilised vastased Lucinschi administratsiooni ise korruptsioonikahtluse all olevana. Pideva tülitsemise pärast ei saanud Ciubuci valitsus reforme täide viidud, mistõttu astus valitsus tagasi. Seejärel ei suutnud ag president ja parlament koostööd teha, et leida uue valitsuse moodustajat. Nii presidendi poolt pakutud Valeriu Bobuțac kui ka parlamendi poolt pakutud Vladimir Voronin ei saanud kokku vajalikku häälte arvu (52) parlamendis. Juba ainuüksi 1999. aastal oli Moldoval kolm valitsust ning 6-nädalane valitsuskriis, kui riigil valitsust ei olnud.[5][6]
Lucinschi prioriteetide hulka kuulus ka Transnistria konflikti lahendamine. Lucinschi asus kasutama oma sidemeid Venemaa juhtkonnaga lootuses lahendada konflikt ning esialgu paistis see vilja kandvat, kui 1997. aastal vormistasid Moldova ja Venemaa varem alla kirjutatud kokkulepe, mis sätestas Vene vägede väljaviimise Transnistriast. Samuti kohtus ta Transnistria presidendiga ja pidas läbirääkimisi otse, kuid edutult.[7] Siiski Lucinschi ametis oldud aja jooksul ei lahkunud Venemaa relvajõud piirkonnast.[5]
Vaidlemine parlamendis ja sagedased valitsuskriisid panid Lucinschi taotlema põhiseaduse muudatusi, mis koondaks rohkem võimu presidendi ametisse. Plaan presidendi võimu suurendamiseks valmis 1999. aasta maiks ja selle heakskiidu saamiseks planeeris Lucinschi referendumit. Plaan parlamenti nõrgestada põhjustas aga pingeid Lucinschi ja parlamendi vahel ning parlament hakkas presidendile vastu töötama. Konflikt lõppes Lucinschi lüüa saamisega. 2000. aastal muutis parlament põhiseadust, mille järgi asus erinevalt varasemast parlament, mitte rahvas, uut riigipead valima.[5] Lucinschi lükkas seaduse tagasi, kuid parlament võttis selle vastu pärast Lucinschi ametiaja lõppu 7. aprillil 2001.[8][9]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast presidendikarjääri lõppu pole Lucinschi enam poliitikas tegev olnud ja ta juhib strateegiliste uuringute ja rahvusvaheliste suhete arengufondi nimega "Lucinschi."[9][1]
| Eelnev Mircea Snegur |
Moldova president 1997–2001 |
Järgnev Vladimir Voronin |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Petru Lucinschi, sărbătorit: Ce vârstă împlinește fostul președinte". Stiri MD. 27.01.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Biografia domnului Petru Lucinschi, preşedinte al Republicii Moldova în anii 1996-2001". Preşedinţia Republicii Moldova. 2021. Vaadatud 21.12.2022.
- ↑ "Moldovas valiti presidenti". EPL. 02.12.1996.
- ↑ "Lutšinski valiti presidendiks". Eesti Päevaleht. 03.12.1996.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Moldova Country Review: Political Conditions". CountryWatch Incorporated: 11–13. 2010.
- ↑ Crowther, William (september 2007). "Moldova, transnistria and the PCRM's turn to the west". East European Quarterly. 41 (3): 276.
- ↑ "Kohtusid Moldova ja Dnestri-äärse liider". Eesti Päevaleht. 22.11.1997. Lk 7.
- ↑ QUINLAN, PAUL D. "Moldova under Lucinschi" (PDF). DEMOKRATIZATSIYA: 83–102.
- ↑ 9,0 9,1 Mihalache, Eliza (23.01.2023). "Petru Lucinschi își sărbătorește ziua de naștere: Ce vârstă împlinește fostul președinte al Republicii Moldova". TV8.