Mehitamata õhusõiduk

Allikas: Vikipeedia
Stardust II Mini

Mehitamata õhusõiduk ehk droon, ka UAV (inglise unmanned aerial vehicle, lühend UAV) on õhusõiduk, mille pardal ei ole pilooti – see töötab kas iseseisvalt või kaugjuhtimisega.[1] Mehitamata õhusõidukit eristab rakettidest ja teistest lendavatest objektidest reaktiivmootori või selle analoogi olemasolu, hea juhitavus ning võime hoida stabiilset kõrgust. Erinevalt suundrakettidest kasutatakse UAV-sid nii ründe- kui ka luureotstarbel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuumaõhupallid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idee kasutada mehitamata õhusõidukeid sõjategevuses on pea sama vana kui lennundus ise. Kuigi kuumaõhupallid ei vasta eelpool nimetatud drooni definitsioonile, võib esimeseks sammuks mehitamata õhusõidukite poole pidada Austria õhurünnakut mässava Veneetsia vastu 22. augustil 1849. Austerlased kasutasid 200 kuumaõhupalli, mille pardal olid viitsütikuga vabastatavad pommid, mis plahvatasid maandumisel. Tuule suuna muutumine vähendas rünnaku efektiivsust, kuid väidetavalt olid mõned õhupallidest ühendatud vasktraatide abil maaga, mis võimaldas pommitamist juhtida elektromagnetsignaali teel. Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal soovis kuumaõhupalle konföderaatide vastu kasutada Charles Perley. Perley sai patendi mehitamata pommitaja jaoks, mis ei leidnud aga kunagi kasutust, kuna lahendust peeti hullumeelseks.[2]

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene tõeline mehitamata õhusõiduk valmis Suurbritannias Esimese maailmasõja ajal. Briti Kuninglik Lennukorpus (ühendati pärast I maailmasõda Kuninglike Ühejõududega) palus professor A. M. Low'd disainida väike piloodita õhusõiduk, mis oleks täidetud pommidega, et säästa oma lennukipilootide elusid juba niigi palju ohvreid toonud sõjas. Low prototüüp ei jõudnudki kunagi õhku, sest selle disainis oli hulk vigu; peaprobleemiks oli mootori tekitatud raadiomüra, mis segas õhusõiduki juhtimist. Täiustatud mootori abil valmis selle esimese katsetuse järel mitmeid uusi õhusõidukeid, mis aga ükski ei jõudnud lahingutegevusse.[3]

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norma Jeane Dougherty (hiljem filminäitlejana tuntud Marilyn Monroe) töötamas esimeses UAV-sid tööstuslikult tootnud ettevõttes Radioplane

Kahe maailmasõja vahel tegelesid mehitamata õhusõidukite arendamisega nii britid kui ameeriklased. Esimene edukas mehitamata õhusõiduk oli Suurbritannia Fairey IIIF, mille hüüdnimi oli Fairey Queen. Fairey Queenile järgnesid ka Bee Queen ja Wasp Queen ning siit arvatakse pärinevat sõna droon (inglise keeles drone – isasputukas ühiseluliste putukate seas) kasutamine UAV-de sünonüümina.[2] [3]

Teise maailmasõja ajal algas droonide tööstuslik tootmine. Esimene ettevõte, mis õhusõidukeid valmistama asus, oli USA ettevõte Radioplane. Ameerika Ühendriikide armee tellimusel toodeti nende mudelit Radioplane OQ2 kokku 15 000 eksemplari. Radioplane'i lennukid olid mõeldud õhutõrje harjutussihtmärkideks.

Radioplane'i asutas briti päritolu näitleja Reginald Denny, kuid huvitaval kombel ei ole see firma ainuke seos filmitööstusega: 1945. aastal algas nende tehasest ka Norma Jeane Dougherty tähelend Hollywoodis Marilyn Monroe'na. Sellega aga kokkusattumused ei piirdu, sest Norma Jeane'i pildistanud sõjafotograafi saatis tehasesse kapten Ronald Reagan – Denny näitlejast sõber ja hilisem USA president.[4][5]

Interstate TDR-1 õhutorpeedo oli esimene droon, mille pardal oli kaamera

Teise maailmasõja ajal kasutati droone peamiselt õhutorpeedodena, st lõhkepeaga varustatud piloodita õhusõidukitena, mis lendavad vaenlase territooriumil sihtmärkidesse. Neid arendasid nii USA õhujõud kui ka britid ja sakslased. Hiljem on sama idee edasiarendamisel saadud moodsad suundraketid.

Suureks uuenduseks droonide kasutamise vallas Teise maailmasõja ajal oli RCA televisioonikaamerate rakendamine ameeriklaste TDR-1 pardal. Pilt oli aga kahjuks kehva kvaliteediga, nii et tuvastada sai ainult suuri sihtmärke, ning droonid leidsid kokkuvõttes piiratud kasutust vaid Vaikse ookeani rindel.[6]

Külm sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

QH-50 DASH on helikopteril baseeruv droon

Külm sõda laiendas UAV-de kasutusala oluliselt. Droone hakati rakendama peibutistena, et suunata rünnakut eemale mehitatud lennukitelt. Esimesena olid selles vallas edukad McDonnell ADM-20 Quail droonid, mida kandsid peibutisena kaasas B-52 pommitajad.[7] Tuumakatsetuste jätkumine pärast II maailmasõja lõppu andis mehitamata õhusõidukitele veel ühe olulise tegevusvaldkonna: radiatsioonitaseme mõõtmise plahvatusele järgnevas nn. seenepilves. Sel eesmärgil kohandati mitmeid Ameerika lennukeid droonideks: nt B-17 "lendavaid kindlusi" kasutati 1946. aastal Bikini atolli kohal operatsioonis Crossroads.[8] Nii ameeriklased kui Nõukogude Liit taipasid, et droonid on ideaalsed luuremissioonideks. Mõlemad Külma sõja supervõimud arendasid oma salajasi projekte. USA-s töötati välja esimene luuredroon SD-1 ehk MQM-57 Falconer, mis oli varustatud kaameraga ja sooritas kuni 30-minutisi lende. Pärast seda, kui Nõukogude Liit lasi 1960. aastal alla USA mehitatud luurelennuki U-2, ning sarnane intsident kordus kaks aastat hiljem sama mudeliga Kuubas, taipas kõrgem armeejuhatus, et mehitamata luurelennukitesse tasub investeerida suuremal määral. Järgnes Ryani mudel 147, mis sai hüüdnimeks Lightning Bug. Lightning Bug on esimene UAV, mis vastab selle mõiste tänapäevastele standarditele ning selle erinevad versioonid on kasutuses tänini. Külma sõja perioodil kasutasid ameeriklased Ryan 147 ka Hiina ja Vietnami kohal. Lisaks lennukitele arendas USA merevägi ka helikopteritel baseeruvaid droone, millest tuntuim on QH-50 DASH; selle mehitamata õhusõiduki peaülesandeks oli allveelaeva-vastaste torpeedode laskmine, kuid helikopterit kasutati ka luures, lasti vedamiseks jm. Samal ajal arendasid venelased TBR ja DBR droone, mis ei olnud aga taaskasutatavad ja seetõttu osutusid kulukaks. Hiljem läks Nõukogude Liit üle Tu-141 ja Tu-143 luuredroonidele. Külma sõja perioodil ei lennanud droonid kummalgi mandril reeglina ise baasi tagasi, vaid maandusid langevarju abil, mille järgi neid oli kergem tuvastada.[9]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mikro-UAV Dragon Eye on üks kõige kergemaid droone

Mehitamata õhusõidukid on vaid üks paljudest nimetustest, millega droone on läbi ajaloo ja eri riikides nimetatud. Tänapäeval on Ameerika Ühendriikide Föderaalse Lennundusameti eelistatud termin tegelikult mehitamata õhusüsteem ehk UAS (inglise keeles unmanned aerial system), mis viitab sellele, et lisaks õhusõidukile on süsteemiga seotud ka maapealne kontrolljaam, kommunikatsiooniühendused ja õhkutõusuks ning drooni tagasisaamiseks vajalikud süsteemid. Muude nimetuste seas on levinumad kaugjuhitav (õhu)sõiduk ja kaugjuhitav õhusüsteem. Mehitamata õhusõidukite hulka võivad kuuluda lennukid, helikopterid, õhulaevad ja muud õhusõidukid, mis on kolme telje sihis kontrollitavad, st klassikalised kuumaõhupallid siia arvestusse ei kuulu; UAV-de hulgast arvatakse välja ka raketid, miinipildujamiinid, satelliidid, torpeedod ja muud taolised seadmed.[10] UAV-sid klassifitseeritakse kahel põhimõttel: tehniliste parameetrite ja UAV missiooni tüübi järgi.

Tehnilised parameetrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldavate tehniliste parameetrite alla kuuluvad kaal (sh kasuliku koormise kaal), lennu kestus, lennuulatus, maksimaalne lennukõrgus, kiirus, tiibade siruulatus, tiivakoormus, mootori tüüp, võimsus ja hind. Kaalu järgi liigitatakse droonid 5 rühma:

  • väga rasked (> 2 tonni),
  • rasked (> 200 kg),
  • keskmised (> 50 kg),
  • kerged (> 5 kg) ja
  • mikro-UAV-d (< 5 kg).

Tänapäeval on väga raskeid mehitamata õhusõidukeid vähe: mainimist väärib Global Hawk oma 11 tonniga. Mikro-UAV-de seas on üks kergemaid Dragon Eye, millel kaalu vaid 2 kg. Lennu kestuse ja -ulatuse järgi jaotatakse droonid 3 klassi: pika, keskmise ja lühikese lennukestusega UAV-d. Esimesi iseloomustab kestus üle 24 tunni ja sellest lähtuvalt ka suur lennuulatus (1500 – 22 000 km). Enamik UAV-sid on keskmise lennukestusega, kuid mõned ka lühikese, alla 5-tunnise kestusega ja seega mõeldud lühikeste, alla 100 km ulatusega (nn. järgmise künka taha vaatamise) missioonide jaoks. Ka maksimaalse lennukõrguse järgi jaotatakse UAV-d kolme rühma: madalal lendavad mikro-UAV-d (alla 1000 m kõrgusel), keskmistel kõrgustel (kuni 10 km) on kõige enam mudeleid ning viimaks kõrgusi vallutavad eriülesannetega droonid. Viimaste puhul on oht, et nad võivad kokku põrgata kommerts- või sõjalennukitega, seetõttu on uued UAV-d varustatud süsteemidega, mis aitavad tiheda õhuliiklusega ruumis kokkupõrkeid vältida. Tiivakoormus ehk mass (kg) 1 m2 tiivapinna kohta iseloomustab õhusõiduki manööverdamisvõimet. Väiksema tiivakoormusega lennukid (<50 kg/m2) on agiilsemad kui suure koormusega (>100 kg/m2). Kõige levinumat tüüpi mootorid, mida UAV-d tänapäeval kasutavad, on elektri- (väikestel droonidel) ja kolbmootor (suurtel õhusõidukitel). Veel on erinevatel mudelitel rakendust leidnud kahetaktilised, tiivikuga turbiin- (turbofan), roteerivad (rotary), turbopropeller-, propeller- ja "edasi-tagasi" (push-pull) propellermootorid.[11]

Missioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Desert Hawk'i ettevalmistamine lennuks. Desert Hawk võimaldab kiiresti hinnata ohte sõjaväebaasi ümbruses.

Kuna enamikku UAV-sid kasutatakse siiani militaarotstarbel, on oluline kategoriseerida mehitamata õhusõidukeid nende abil läbiviidavate missioonide (missioonielementide) alusel. Droonide missioonid liigitatakse laias laastus 6 rühma:

  • ISTAR (ingl Intelligence, Surveillance, Target Acquisition, Reconnaissance) ehk üldnimetusega luuretegevus,
  • lahingutegevus,
  • mitmeotstarbelised missioonid,
  • vertikaalse õhkutõusu ja maandumisega missioonid,
  • radari- ja sidemissioonid ning
  • varustuse transport.

Jätkuvalt on kõige levinum droonide kasutamine luureotstarbel. Sellesse rühma kuuluvad nt Silver Fox, Global Hawk, Brevel, Dark Star, Dragon Eye, Hummingbird Warrior, Luna, Pioneer jpt. Lahingudroonid peavad olema kiiremad, parema manööverdusvõimega, kuid selle tulemusel ka lühema lennukestusega kui teised UAV-d, sest nad peavad suutma pidada õhulahinguid ning samuti täpselt ründama sihtmärke maismaal. Lahingudroone ei ole seni veel sõjas kasutatud, kuid kontseptsioonmudelina on välja töötatud Boeing X-45. Lahingudroone peab saama õhus tankida, nad peavad olema paindlikud ja autonoomsed kiiresti muutuvate situatsioonidega hakkama saamiseks ning kohandatavad koostööks mehitatud lennukitega. Mitmeotstarbelised UAV-d, nt MQ-1 Predator, on luurelennukid, mis on modifitseeritud relvastuse kandmiseks, et sooritada ründeid. Vertikaalseks õhkutõusuks ja maandumiseks võimelised mehitamata õhusõidukid (nt Killer Bee) on olulised rasketes maastikutingimustes; see missioonielement ei ole iseseisev ja kuulub kokku mõnega eelpool nimetatutest. Radarseiret ja kommunikatsiooniühendusi pakkuvad droonid on tihti tegelikult modifitseeritud õhupallid. Neid kasutatakse lisaks radariplatvormile ka raadio- või televisioonisignaali edastamiseks. Siia klassi kuulub teiste seas NSMV (Near Space Maneuvering Vehicle), mis tegutseb 30–35 km kõrgusel ehk kõrgemal kui teised õhusõidukid või raketid ning madalamal kui satelliidid. Varustuse (toidu või relvastuse) täppiskohaleveoga eriüksustele tegeleb CQ-10 Snow Goose.[11]

Tootmine ja arendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks suurimat UAV-de tootjat on Ameerika Ühendriigid ja Iisrael. USA kasutab oma droonide koodnimena tähelühendit RQ ja Iisraeli õhusõidukeid tunneb ära lühendist IAI ("Israel Aircraft Industry").[11] UAV-de tootmiseks kasutatakse komposiitmaterjale, mis on väikese tihedusega, kuid väga tugevad. Nii sõjaliste kui tsiviilrakenduste seas on kõige suurem potentsiaal mikro-UAV-de tootmisel, kus on viimastel aastatel toimunud suur areng tänu mikroelektromehaanilistele süsteemidele (MEMS), mis võimaldavad valmistada väga väikseid kiirendusmõõtureid, güroskoope, infrapunasensoreid ja CCD-kaameraid. Jätkuvalt on väga väikeste droonide peaprobleemiks energia salvestamine ja piisava mootorivõimsuse saavutamine. Väga suuri UAV-sid on seni kasutatud vaid sõjalistel eesmärkidel, kuid NASA on valmistanud päikesepaneelide abil töötava drooni Helios, mille kõrgusrekordiks on 36 km. Heliost kasutatakse Maa kaugseires toetuseks satelliitidega tehtavatele mõõtmistele.

Autonoomia ulatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droonid kasutavad autopilootsüsteeme ja/või on raadio teel juhitavad. Autonoomia vaatepunktist jagunevad UAV-d autonoomseteks, poolautonoomseteks ja kaugjuhitavateks. Tänapäeva mehitamata õhusõidukitel peavad ohutuse huvides olema väga head kontrollsüsteemid. Reeglina on suured UAV-d autonoomsemad kui väikesed, sest nad mahutavad rohkem ja keerulisemat tehnoloogiat. Väikesed UAV-d ei saa kasutada globaalset navigatsiooni satelliitsüsteemi, vaid peavad toime tulema MEMS-sensoritega ja CMOS-kaameratega. Ümbritsevast keskkonnast ja drooni asukohast parima info saamiseks on vaja ühildada GPS, inertsisensorite, visuaalsete ja radarmõõtmiste tulemused. Sensorite infot kasutatakse sisendina erinevates mudelites (Kalmani või Monte Carlo filter, pehme ehk ähmane andmetöötlus) õhusõiduki asukoha leidmiseks. Kokkupõrgete vältimiseks on hakatud uurima, kuidas suudavad infotöötlusega toime tulla putukad, kes lendavad oma mõõtkavas üsna sarnastes tingimustes mikro-UAV-dega (viimased peavad hakkama saama siseruumides ja kitsastel tänavatel). Oluline tegur autonoomsuse suurendamisel on asukoha tuvastamine ja samaaegne kaardi uuendamine, et parandada sensorite andmeid. Uute arengute seas on tähtsal kohal mitme autonoomse sõiduki (nii õhu-, maismaa- kui ka veesõidukite) koostöö missiooni täitmiseks.[12]

Rakendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luure[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luure on seni olnud ja on tõenäoliselt ka edaspidi UAV-de kõige tähtsam ja enim rahastatud rakendusvaldkond. Ameerika Ühendriikides hakati mehitamata luurelennukeid kasutama 1960. aastatel. Sellega oli seotud riiklik luureamet (NRO) ning nende salajasteks projektideks kulutati miljardeid dollareid. Droonide eelis luuresatelliitide ees on parem ligipääs varjatud aladele: mikro-UAV-sid on võimalik kasutada ka tiheasustuses, metsakatte all ja isegi siseruumides. Mehitatud luurelennukitest on droonid aga palju ohutumad, sest puudub risk inimelude kaotamiseks. Mõningaid droonide missioone ei olekski võimalik mehitatud lennukite abil teha, sest keskkond võib olla liiga saastatud (nt tuumakatsetused). Teiseks eeliseks nii mehitatud õhusõidukite kui satelliitide ees on võimalus jälgida üht objekti pikka aega järjest (ka siis, kui see vahepeal liigub). UAV-de puuduseks on läbi ajaloo olnud suured arenduskulud, kuid moodsad mikro-UAV-d ja masstootmine on seda muidugi muutnud. Teine probleem on lennuulatus ja kestus, sest vaid suured droonid jõuavad vastase territooriumil sügavale liikuda. Asukoha täpne tuvastamine oli suurte õhusõidukite jaoks probleem kuni GPS-i kasutuselevõtuni 1990. aastatel ning on väikeste droonide jaoks kohati problemaatiline siiamaani. Samuti on probleeme olnud autonoomsete õhusõidukite juhtimise kontrollalgoritmidega: 2011. aastal avastati, et Afganistanis kasutatavate UAV-de Predatori ja Reaperi arvutitesse on tunginud viirus, mis võib potentsiaalselt luureinfot vaenlastele lekitada.[13][14]

Roll kaitsepoliitikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

2012. aastal kehtestatud USA uue sõjalise strateegia ("USA globaalse juhtrolli säilitamine: 21. sajandi kaitse prioriteedid") kohaselt tuleb vähendada armee isikkoosseisu (mis jääb siiski 11. septembri aegsest tasemest suuremaks) ning keskenduda droonirünnakutele ja eriüksuste välkoperatsioonidele. Droonirünnakute arv konkreetsete isikute tapmiseks on alates Barack Obama ametisse astumisest mitmekümnekordistunud. Sellest on saanud eelistatud vahend terroristidega võitlemiseks Somaalias, Pakistanis ja Liibüas. Välkoperatsioonide (nt pantvangide vabastamine Somaalia piraatide käest jaanuaris 2012, Osama bin Ladeni tapmine 2011) eelduseks on samuti hea luureinfo, mida pakuvad UAV-d. Selline strateegia eeldab konfliktikolde läheduses baasi või sõjalaeva olemasolu. Analüütikute hinnangul keskendub USA kaitsepoliitika edaspidi Ida- ja Kagu-Aasiale kui tuleviku väljakutsetele ning üritab vähendada kohaolu Lähis-Idas.[15][16]

Tsiviilrakendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaugseire[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droonid on ideaalsed kandidaadid paljudes kaugseire valdkondades. Nende abil on võimalik tuvastada maastikupõlenguid, maavärinaid ja suuremaid saasteallikaid. Veel võimaldavad mehitamata õhusõidukid seirata põllumaad ning avastada maismaal ja meres uusi maardlaid. UAV-sid kasutatakse ka ilmavaatlusteks ning rannajoone ja maapiiride kontrollimiseks piirivalve poolt. Oluline on ka elektrivõrgu ja torujuhtmete monitooring.[17][18] [19] Droone rakendati puhtteaduslikult esmakordselt 1946. aastal USA-s, kus uuriti äikesetormide tekkimist.[11]

Muud rakendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi mehitamata õhusõidukeid on seni valdavalt kasutatud sõjalisel otstarbel, on neil üha enam ka tsiviilrakendusi. USA ja Euroopa Liit kaaluvad droonide kasutamist sisejulgeoleku suurendamiseks kriminogeensetes piirkondades[18]. UAV-d on osutunud vajalikeks kriisikolletes: neid saab kasutada ajutiselt telekommunikatsiooni taastamiseks ning uudisteagentuuride jaoks video- ja pildimaterjali kogumiseks ohtlikest piirkondadest, samuti on uusimad droonid võimelised tuvastama lõhkemata miine ja muid lõhkeseadeldisi. Põllumajanduses rakendatakse UAV-sid põldude väetamiseks ning pestitsiidide või herbitsiidide laotamiseks. Mehitamata õhusõidukid aitavad lahendada ka probleeme, mis seotud mehitatud sõidukitega nii maismaal (kiirteede liikluskontroll) kui ka õhus (lennujuhtimiskeskus).[17]

Tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ennustuste kohaselt muutuvad droonid tulevikus (veelgi) väiksemaks, kergemaks, odavamaks, lihtsamini programmeeritavaks, kuid samal ajal autonoomsemaks ja täpsemaks. Uue põlvkonna mehitamata luurelennukitelt oodatakse suurt võimekushüpet: UAV-sid võiks edaspidi kasutada bioloogiliste, keemiliste ja tuumarelvade tuvastamiseks, muuhulgas ka "nähes" läbi mitmerindelisest džunglist. Lahinguväljal võiksid droonid lisaks luurele tegeleda üksustevahelise kiire ja odava side ning andmevahetuse tagamisega. Kindlasti laieneb UAV-de kasutamine tsiviilotstarbel. Ameerika Ühendriikide Föderaalne Lennundusamet on seni piiranud kommertsrakendusi, kuid 2012. aasta on selles vallas toonud seadusandluses murrangu.[20] Ka Euroopa Komisjon ootab mehitamata õhusõidukite turu suurt laienemist kommertsrakenduste suunas alates 2012. aastast.[18]

Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on seni valmistatud üks miniatuurne mehitamata õhusõiduki mudel UAV Swan. Selle töötas välja Eli Military Simulations koostöös kaitseministeeriumi ja kaitseväega; droone kasutati 2006. aastal Kevadtormis. Arendamisel oli ka täiustatud mudel Swan II, kuid kaitsevägi ei leidnud sellele enam hiljem rakendust.[21][22] Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt puudub Eestil võimekus hankida suuremaid mehitamata õhusõidukeid, kuid potentsiaali nähakse kohaliku mini-UAV tootmises ja rakendamises piirikontrollis.[18] Pärast Liibüa konflikti ilmnes, et Euroopas on tugev puudus mehitamata õhusõidukitest ja sõltutakse ülemäära palju ameeriklaste abist. Seetõttu otsustasid 13 NATO liikmesriiki, sh Eesti, osta USA-st Global Hawki droone, mida hakatakse ühiselt kasutama.[23] 2012. aasta aprillis puhkes uinunud Swani projekti ümber skandaal, kui sai teatavaks, et Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili äsja demonstreeritud "esimene oma mehitamata õhusõiduk" on kahtlaselt sarnane Eesti Swaniga. Eriti kummaline tundub Eesti kaitseväele ainuomase kamuflaažimustri kasutamine UAV kontrolljaama arvutil.[24] Nii Gruusia kui ka EL-i esindajad on eitanud Eesti seost Gruusia drooniga.[22].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Dalamagkidis, K., Valavanis, K. P., Piegl, L. A. On Integrating Unmanned Aircraft Systems into the National Aerspace System. 2nd Edition. Springer. 2012. lk 1–2.
  2. 2,0 2,1 Naughton, Russell. Remote Piloted Aerial Vehicles : An Anthology. (Beginnings). Monash University, 02.02.2003. The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 Naughton, Russell. The 'Aerial Target' and 'Aerial Torpedo' in Britain. Monash University, 22.10.2002. The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  4. Naughton, Russell. The Radioplane Target Drone RP-1, 2 and 3. Monash University, 25.11.2006. The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  5. Naughton, Russell. The Radioplane Target Drone OQ-3 / TDD-2 and OQ-14 / TDD-3. Monash University, 25.07.2005. The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  6. Goebel, Greg. The Aerial Torpedo. Vectorsite, 01.03.12. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  7. MCDONNELL ADM-20 QUAIL. National Museum of the USAF, 11.10.2007. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  8. Operation Crossroads. United States Air Force. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  9. Dalamagkidis, K., Valavanis, K. P., Piegl, L. A. On Integrating Unmanned Aircraft Systems into the National Aerspace System. 2nd Edition. Springer. 2012. lk 16–20.
  10. Dalamagkidis, K., Valavanis, K. P., Piegl, L. A. On Integrating Unmanned Aircraft Systems into the National Aerspace System. 2nd Edition. Springer. 2012. lk 1–2.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 Agostino, Shane; Mammone, Matthew; Nelson, Matthieu; Zhou, Tong. CLASSIFICATION OF UNMANNED AERIAL VEHICLES. University of Adelaide, 05.10.2006. (pdf) Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  12. Bento, Maria de Fátima. Unmanned Aerial Vehicles: An Overview. InsideGNSS, jaanuar/veebruar 2008. Eugene, Oregon, USA: Gibbons Media & Research LLC. (pdf) Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  13. Ehrhard, Thomas P.. Air Force UAVs: The Secret History. Air Force Association, juuli 2010. Arlington, Virginia, USA: Mitchell Institute Press. (pdf) Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  14. Jürisoo, Lauri. Ameeriklaste droonid on nakatunud eemaldamatu arvutiviirusega. Forte, 10.10.2011. AS Delfi. (pdf) Kasutatud 29.05.2012.
  15. Rozen, Laura. Obama, Panetta unveil new Defense plan for leaner, more agile force. Yahoo! News, 05.01.2012. Yahoo! Inc. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  16. Kopli, Kaivo. USA seab sihiks droonirünnakud ja eriüksuste välkoperatsioonid. Eesti Päevaleht 28.01.2012
  17. 17,0 17,1 Latchman, Haniph. Brief History of UAVs. LIST lab, 17.01.2003. University of Florida. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 Study Analysing the Current Activities in the Field of UAV. European Commission, 2007. European Commission Enterprise And Industry Directorate-General. (pdf) Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  19. Brennan, Richard J.. Unmanned aerial drone being tested in Quebec for civilian uses. The Star, 23.04.2012. Toronto Star. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  20. Whittle, Richard. FAA Takes First Step To Allow UAVs To Fly In U.S.. Aol Defense, 08.03.2012. AOL Inc.. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)
  21. Vaher, Tõnu. Swan. Eesti Lennuakadeemia, detsember 2010. (pdf) Kasutatud 27.04.2012. (inglise keeles)
  22. 22,0 22,1 Haravee, Juhan. Kas grusiinid joonistasid oma luurelennuki Eesti pealt maha?. Õhtuleht, 20.04.2012. AS SL Õhtuleht. Kasutatud 29.05.2012.
  23. Eesti osaleb NATO droonide hankes. Delfi, 15.02.2012. AS Delfi. Kasutatud 29.05.2012.
  24. Kucera, Joshua. Is Georgia's Homemade Drone Actually Estonian?. Eurasianet.org, 19.04.2012. The Open Society Institute. Kasutatud 29.05.2012. (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]