Komposiitmaterjal

Allikas: Vikipeedia
Vineer on orgaaniline komposiitmaterjal

Komposiitmaterjal ehk komposiit (inglise keelest composite, 'liidetud') on kahest või enamast faasist (koostisosast) koosnev liitmaterjal. Faaside omadused ja orientatsioon on selgelt erinevad ja kontrollitavad. Komposiitmaterjal on heterogeenne, selle omadused (korrosiooni- ja kuumusekindlus, magnetilised omadused, jäikus, tugevus jne) on ette antud.

Tavaliselt on üks faasidest kõva ja tugev ning teine plastne ja elastne. Kõva faasi nimetatakse armatuuriks ja plastset maatriksiks.

Koostisosad ehk faasid[muuda | muuda lähteteksti]

Armatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Armatuur annab komposiitmaterjalile tugevuse ja jäikuse ning tagab mehaaniliste omaduste säilimise tööolukorras: kõrgel või madalal temperatuuril, agressiivses keskkonnas jne. Armatuur võib olla kiuline, kudumina või pulbriline. Kiuliseks armatuuriks võib olla ka riie (tehiskiust kudumid), vilt, lint jms. Kiudarmatuuril on nii häid kui ka halbu omadusi. Eeliseks on suurem tugevus ja võimalus luua tugevaid komposiitmaterjale. Puuduseks on aga see, et kiudarmatuur võib kanda ainult teljesuunalist koormust. Ristsuunas kiudarmatuur tugevust ei suurenda, vaid võib isegi nõrgendada.

Maatriks[muuda | muuda lähteteksti]

Komposiitmaterjali põhiosa on reeglina maatriks, mis koos armatuuriga (milleks on sagedamini kiud) võtab vastu koormuse. Maatriks annab materjalile vormi ja monoliitsuse ning tagab koormuse ümberjaotumise armatuuri elementide (kiudude) vahel. Kui kiud purunevad, deformeerub maatriks plastselt. Siit järeldub, et maatriksi deformeeritavus peab olema sama suur või suurem kui kiudude deformeeritavus.

Komposiitmaterjali maatriksina kasutatakse:

Plastkomposiitmaterjalid[muuda | muuda lähteteksti]

Süsinikkomposiit detailid
Next.svg Pikemalt artiklis Plastkomposiitmaterjalid

Plastkomposiitmaterjalideks nimetatakse materjale, mis koosnevad polümeersest maatriksist (põhimaterjalist) ja tugevdavast komponendist kiulisel või pulbrilisel kujul. Käesoleval ajal valmistab tööstus erinevaid plastkomposiite (klaasplaste, metalloplaste jt) ja teeb neist konstruktsioonidetaile: raketikeresid, naftatsisterne, lennukipropellereid, lennukeid, torusid, spordiriistu, elektroonika mikroskeeme jm. Tulenevalt klaaskiu väikesest jäikusest on raskelt koormatud konstruktsioonide juures kasutusele võetud boor- ja süsinikkiudarmatuur. See on võimaldanud valmistada piisavalt jäiku plastkomposiite, mis eritugevuse ja väsimuskindluse poolest ületavad mitteferriidseid metalle.

Plastkomposiidid on eriti efektiivsed tingimustes, kus oluline on minimaalne mass, korrosioonikindlus, orgaaniliste lahustite, õli- ja happekindlus. Armeeritud plastid on head elektri- ja soojusisolaatorid, nad on vibratsioonikindlad ja mittemagnetilised. Nende peamiseks puuduseks on suhteliselt madal termopüsivus (tavaliselt temperatuurini 300 °C) ja ultraviolettkiirguse kartlikkus. Suur armatuur- ja maatriksmaterjalide valik, koos võimalusega laias vahemikus reguleerida armatuuri mahulist sisaldust komposiidis ning võimalus anda keerukaid sfäärilisi kujusid, annavad plastkomposiitidele väga mitmekesiseid omadusi ja avaraid kasutusvõimalusi.

Plastkomposiitide põhirühmad, lähtudes armatuurist, on järgmised:

  • klaasplastid
  • süsinikplastid
  • boorplastid
  • metalloplastid
  • organoplastid

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Malmstein, 2011. Keskkonnasõbralike komposiitmaterjalide kasutusvõimalused väikelaevaehituses ning vee mõju nende tugevusomadustele. Keskkonnatehnika 2:28–31 [1] (vaadatud 1.08.2012)