Bioloogiline relv

Allikas: Vikipeedia
Rahvusvaheline bioloogilise ohu sümbol

Bioloogilised relvad ehk biorelvad on haigusttekitavad mikroorganismid või nende mürgid või toksiinid, mis leiduvad looduses ja mida kasutatakse sõjalisel eesmärgil või terrorismivahendina inimeste, loomade või taimede hävitamiseks.

Bakterioloogiline relv ja bioloogiline relv ei ole sünonüümid. Bioloogilise relvana võidakse kasutada ka näiteks viirusi. Bakterioloogiline relv on bioloogilise relva alaliik.

Bioloogiline relv on inimestele tuntud juba Egiptusest ja Vana-Kreekast. Juba siis pandi tähele, et on haigusi, mis võivad kanduda ühelt inimeselt teisele.

Bioloogiliseks relvaks sobivaid haigustekitajaid hakati välja sõeluma ja katsetama eri maades 1950. aastatel. Töö oli kiire ja korralik. Juba 1970. aastate alguseks oli see relvaliik välja töötatud ja mõne riigi biorelvavarud olid mõistusevastaselt suureks paisutatud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne esimest maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Algelised bioloogilise sõja viisid on olnud kasutusel alates antiikajast, mil nähti loomakorjuste ning nakkuste hävitavat mõju vaenlasele. Kaevude mürgitamine oli üheks levinumaks viisiks vaenlase nõrgestamisel nii paljudes Euroopa sõdades kui Ameerika Ühendriikide kodusõjas, ulatudes isegi 20. sajandisse. Näiteks 6. sajandil eKr mürgitasid assüürlased seenega vaenlase kaeve, et põhjustada nende vägedes deliiriumit. 1346. aastal viskasid Kuldse hordi mongolid enda katku surnud sõdalasi ja vange üle Kaffa linna müüride. See on välja toodud ühe põhjusena, miks must surm võis levida Euroopasse.[1]

Biorelvade kasutamine muutus keerulisemaks 19. sajandil, mil Robert Kochi, saksa arstiteadlase postulaadid ning mikrobioloogia areng võimaldasid patogeenide isolatsiooni ning tootmist.[1]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Väidetavalt katsetas Saksamaa bioloogilist sabotaaži salajastel operatsioonidel, kus haigust tekitavate bakteritega (Bacillus anthracis e antraks e Siberi katk ja Pseudomonas pseudomallei) nakatunud hobuseid ning veiseid veeti Ühendriikidesse ning mujale. Samu agente kasutati ka Rumeenia lammaste nakatamiseks, kes olid mõeldud Venemaale eksportimiseks. Saksamaa eitas neid ning mitmeid muid väited biorelva kasutamisest.[1]

1924. aastal ei leidnud Rahvasteliidu alamkomitee kindlaid asitõendeid, et Saksamaa oleks sõjas kasutanud biorelvi, kuid sellest hoolimata kehtestati 17. juunil 1925 Genfi protokoll.[1]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa, Kanada, Ühendriigid, Jaapan ning Nõukogude Liit alustasid ambitsioonikate bioloogiliste relvade programmidega.[1] Kõige kaugemale jõudis biorelva programmiga ilmselt Jaapan, kes asutas okupeeritud Mandžuurias 1932. aastal üksuse 731.[2] Programmi kuulus enam kui 150 ehitist, 5 satelliidilaagrit ning 3000 teadlast.[1] Nimetatud üksus kasutas vahemikus 1932-1945 Hiina, USA, Inglise, Austraalia ja Nõukogude Liidu sõjavange selleks, et katsetada nendel antraksi (Bacillus anthracis), meningiidi tekitaja (Neisseria meningitidis), düsenteeria (Shigella spp.), koolera (Vibrio cholerae) ja katkubakterite (Yersinia pestis) toimet ning kasutamist. Arvestuslikult suri nimetatud haigusetekitajate tõttu Ping Fangi keskuses umbes 3000 vangi.[2] Bioloogilise relvaga rünnati vähemalt ühtteist Hiina linna, nakatades inimesi katkupisikuga nakatunud kirpudega. Nii näiteks pommitas Jaapani armee õhuvägi 1940. aastal Ningbo linna pommidega, mis hoidsid endas kirpe, kes kandsid muhkkatku. Selline ründamismeetod ei olnud siiski väga efektiivne, sest näiteks 1941 rünnakus Changde linna vastu said surmava nakkuse 1700 Jaapani sõdurit ning ohvitseri, haigestus üle 10 000 jaapanlase. Olukord, kus “relv” ei suuda valida “oma” ja “vaenlase” vahel, sundis taolised rünnakud lõpetama.[2]

Ühendkuningriigid alustasid programmi Porton Downis, mida juhtis mikrobioloog Paul Fildes. Eestvedajaks oli Winston Churchill ning peagi olid välja arendatud antraksi, botulismi, brutselloosi ja tulareemia relvastatud variandid. Selle programmi testimise käigus nakatati Šotimaal Gruinardi saar järgmiseks 56 aastaks antraksiga. Kuigi Ühendkuningriigid sõjas neid biorelvi kunagi ei kasutanud, olid nad esimesed, kes suutsid edukalt arendada välja surmavate patogeenide relvastatud variandid ning neid tööstuslikult toota.[3]

1942. aastal, pärast Ühendriikide sõtta sisenemist loodi Fort Detrickusse, Marylandi George W. Mercki juhtimise all biorelvade uurimise programm. Seal loodud bioloogilisi ning keemilisi relvi katsetati Utahs Dugway väljadel, valmis tehti 5000 antraksiga täidetud pommi.Peagi loodi kompleksid antraksi, brutselloosi ja botulismi masstootmiseks vajalikud asutused.[1]

Teise maailmasõja viimaste kuude jooksul kavatses Jaapan katkuga rünnata USA tsiviilisikuid San Diegos, Californias. Rünnaku pidi algama 22. septembril 1945, aga see jäi ära, sest Jaapan kapituleerus 15. augustil 1945.

Olukord peale teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1950-1953 - Ameerika Ühendriigid laiendasid biorelvade programmi Korea sõja ajal uue arenduskeskuse najal, mis asus Pine Bluffi linnas Arkansases.
  • 1947 - Ühendkuningriikides asutati mikrobioloogia uurimiskeskus, mida laiendati 1951.
  • 1957 - Ida-Euroopa pressi teatel kasutas Suurbritannia Omanis biorelva.
  • 1961 - Hiinlased väitsid, et Ühendriigid põhjustasid Hong Kongis koolera epideemia.
  • 1964 - Nõukogude ajaleht Pravda väitis, et USA militaarüksused Kolumbias ning Boliivias kasutasid bioloogilisi agente talupoegade vastu.
  • 1696 - Egiptus süüdistas “imperialistlikke agressoreid” biorelva kasutamises Lähis-Idas, täpsemini koolera epideemia põhjustamises.[1]

Rahvusvahelisi konventsioone[muuda | muuda lähteteksti]

1925. aastal kirjutati alla lämmatavate, mürk- või muude gaaside ja bakterioloogiliste relvade sõja ajal kasutamise keelustamise protokollile (ehk Genfi protokollile). See leping keelab küll bioloogiliste ja keemiliste relvade kasutust sõja ajal, kuid selles ei ole mitte midagi mainitud nende tootmise, hoiustamise või transportimise kohta.

1972. aastal toimus Bioloogiliste Relvade Konverents, kus keelustati bioloogiliste relvade tootmine ning nõuti nende hävitamist. Eesti ühines 1993. aastal.[4]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Rünnak[muuda | muuda lähteteksti]

Väidetakse, et ratsionaalsed valitsused ega juhid ei kasutaks vaenulikel eesmärkidel mitte kunagi biorelvi. Argument on, et biorelvi ei saa kontrollida, relv võib tekitada hoopis suuremaid kahjusid kasutaja enda vägedes. Näiteks rõuged või mõni muu õhu kaudu leviv viirus võib väga hõlpsalt levida üle maailma ning nakatada ründaja enda kodumaad. Selline argument ei pruugi aga bakterite puhul kehtida. Näiteks antraksi saab kergelt kontrollida ning seda võib isegi kuuris luua. FBI hinnangul võib seda valmistada 2500 dollari eest, kasutades vabalt kättesaadavat laboratoorset varustust.[5] Kasutades lisaks mikrobioloogilisi meetodeid, võib baktereid vajaduspõhiselt modifitseerida, et nad oleksid efektiivsed ainult väga kitsas keskkonnas, mis erineks ründaja omast.

Inimvastased relvad[muuda | muuda lähteteksti]

Ideaalse inimvastase biorelva tunnusteks on kõrge nakatumisoht, kõrge mürgisus, vaktsiinide puudumine ja efektiivse rünnakvektori olemasolu. Relvastatud toimeainete stabiilsus ehk võime säilitada enda mürgisus ja nakatuvus üle pika aja, võib samuti olla kasulik, eriti sõjaväelises kasutusvaldkonnas. Ka võetakse arvesse loomislihtsust. Olenevalt kasutajast võib olla tähtis ka relva kontrollitavus.

Tihti ei ole bioloogilise vahendi loomine raske, sest paljusid relvi saab kiiresti, odavalt ja kergelt toota. Pigem on peamisteks probleemiseks selle relvastamine, hoiustamine ja rünnakvektori loomine või avastamine. Näiteks peetakse antraksipatsilli (põrnatõvepatsill) efektiivseks vahendiks mitmel põhjusel. Esiteks loob see vastupidavaid spoore, mida on pihustatavalt lihtne levitada. Teiseks ei nakka see inimeselt inimesele, mistõttu ei ole sekundaarsed nakatumised võimalikud. Suremuse määr patsientide puhul, kes korrektset ravi ei saa, on 90% või kõrgem.[6] Haigust saab siiski antibiootikumidega vaos hoida, seetõttu ei seda kasutav personal ohus.

Endine USA bioloogilise sõja programm kategoriseeris enda relvastatud inimvastaseid bioloogilisi vahendeid surmavateks teguriteks või ohutuks tegevateks teguriteks.

Põllumajanduse vastased[muuda | muuda lähteteksti]

Taimedevastased relvad[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid arendasid põllutaimede vastase võimekuse külma sõja ajal, mis kasutas vaenlase põllumajanduse hävitamiseks taimede haigusi. Biorelvad sihtisid ka kalakasvatusi ning veetaimestikku. Usuti, et vaenlase põllumajanduse hävitamine strateegilisel tasemel võib sõjas vähendada Nõukogude agressiooni. Arendati välja riisi ja nisu seennakkused, mida aerosooli või pommide kujul kasutati, et vallandada epideemiaid vaenlase taimede seas. Herbitsiidid kategoriseeritakse samuti bio- ning keemiarelvade alla, kuigi tegemist on kemikaalidega, sest need töötavad sarnaselt biomürkidele ning bioregulaatoritele. Põletatud maa taktikat (sõjaline võte vastase edasiliikumise ja hõivatud alal püsimise raskendamiseks, hävitades kõikvõimaliku eluks vajaliku) kasutati nii Vietnami sõjas[7] kui ka Eelami sõjas Sri Lankal.

Kui Ühendriigid 1969-70 enda vaenuliku bioloogilise sõja programmi lõpetasid, oli enamik biorelvadest nende arsenalis just taimnakkuste kujul.

Bioloogiline sõda võib spetsiaalselt sihtida taimi, et hävitada põllusaadusi või hävitada taimestikku. Ühendriigid ja Suurbritannia avastasid herbitsiidid teise maailmasõja ajal ning alustasid herbitsiidi sõja programmi, mida kasutada Malayas ning Vietnamis.

Kariloomadevastased relvad[muuda | muuda lähteteksti]

Loomade ründamine on bioloogilise sõja ala, mille eesmärgiks on hävitada loomressurssi. Esimese maailmasõja ajal arreteeriti saksa agendid, kes üritasid sõjaloomi nakatada antraksiga. Usuti, et samad agendid olid vastutavad varasemate nakkuspuhangute eest hobuste ja muulade seas. Britid nakatasid teise maailmasõja ajal loomade toitu, et Saksamaa kariloomad ei saaks toituda, aga sööta ei kasutatud kunagi. 1952. aastal kasutati Mau Mau ülestõusus aafrika piimapõõsa mürki kariloomade tapmiseks.

80ndatel oli Nõukogude põllumajandusministeerium edukalt välja arendanud mitmeid haigusi lehmade, sigade ning kanade vastu. Neid agente sai aerosoolina lennukitest alla pihustada. Programmi nimi oli Ökoloogia.

Sõjaväliselt on inimesed meelega levitanud jäneste haigust mütsomatoosi Austraalias ja Euroopas, lootuses vähendada sealset jäneste populatsiooni. See oli küll edukas, kuid ajutine, sest ellujääjatel tekkis immuunsus ning arvukus taastus.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Avaliku tervishoiu roll[muuda | muuda lähteteksti]

On tähtis märkida, et kõiki klassikalisi ning modernseid bioloogiliste relvade organisme saab taimedest ja loomadest, kes on selle haigusega nakatunud. Üks eranditest on rõuged. Seega on tähtis avalik tervishoid ning haiguste jälgimine, sest arstid ja veterinaariad on võimelised epideemiate varajastes faasides avastama, kas tegu on bioloogiliste relvade rünnakuga.

Näiteks antraksi puhul on väga tõenäoline, et 24-36 tundi pärast rünnakut tekivad juba väikesel protsendil inimestest klassikalised antraksi mürgitamise sümptomid. Üks nendest on unikaalne rinnaku röntgenpilt, mida avaliku tervishoiu ametnikud on võimelised tuvastama. Üldine inkubatsiooniperiood inimeste puhul on umbes 11 kuni 12 päeva. On arvestatud, et üle 80% elanikkonnast, kes on antraksiga nakatunud, saavad õigeaegset antibiootikumravi enne sümptomite tekkimist ning seega on suhteliselt kõrge suremismäär välditav.

Eesti tasemel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti pöörab kõrgendatud tähelepanu strateegiliste kaupadega seonduva salakaubanduse ennetamisele ja tõkestamisele. Julgeolekuasutused koguvad teavet isikute kohta, kes võivad olla huvitatud keemiliste ja bioloogiliste materjalide salakaubaveost. Analüüsitakse strateegiliste kaupade vedusid ning nendega seotud riske. Hinnatakse strateegiliste kaupade veoga tegelevaid ettevõtteid ja tõkestatakse kaubavahetus embargoriikidega. Viiakse läbi ametkondadevahelisi strateegilise kauba alaseid koolitusi, kus muu hulgas keemia- ja biorelvade tootmiseks vajalikke materjale ja kaupu. Jätkuvad ühisoperatsioonid ja rahvusvaheline koostöö salakaubaveo tõkestamiseks.[8]

NATO tasemel[muuda | muuda lähteteksti]

NATO mitmeriigilise keemia-, bio-, radioloogilise ja tuumarelva vastase kaitse pataljoni toetuseks arendavad alliansi relvastusspetsialistid vahendeid keemia-, bio-, radioloogilise ja tuumarelva avastamiseks, nende relvade vastaseks kaitseks ja nende toimeainete vallandumisest tulenevate ohtudega võitlemiseks. Liitlased on koostanud dokumendid, milles pannakse paika ühine doktriin, kord ja varustuse standardid kaitseks nende relvade eest ja rünnakujärgseks saaste eemaldamiseks. Allianss on välja töötanud ka veepõhise dekontaminaatori, mida NATO liikmesriikides praegu katsetatakse. Tehakse uuringuid, mille eesmärk on välja arendada tehnoloogiad nende surmavate ainete kaugavastamiseks. Plaanis on edasi arendada ka sõjalisi võimeid, et neid relvi lahinguväljal kahjutuks teha.[9]

Vihjed, mis viitavad sellele, et tegemist võib olla bioloogilise rünnakuga[muuda | muuda lähteteksti]

Bioloogilise rünnaku puhul võib nakatunute arv olla väike ja nakatunud võivad olla hajutatud. Järgnevad vihjed võivad olla tõesed ka looduslikule haiguste levikuga, kuid bioloogiliste rünnakute puhul peaks neile tähelepanu pöörama.[10] Alati ei pruugi kõik vihjed esineda.

  1. Ebatõenäoline haiguse levik suure suremusega. Looduslikult võib samuti mõni haigus laialdaselt levida, kuid kui haiguse algele ei leita looduslikku põhjust, peaks kahtlustama, et tegemist võib olla bioloogilise rünnakuga.
  2. Suurem suremus kui oodati. See tähendab, et bioloogilist agenti on võidud muuta laboris antibiootikumite või muude ravimite vastu resistentsemaks.
  3. Ebatavaline haigus. Paljude haiguste puhul saab öelda, missuguses keskkonnas, mis viisil ja miks haigus levib, kuid kui tegemist on epideemiaga, mis on antud asukoha jaoks ebatavaline, siis võiks kahelda haiguse allika suhtes.
  4. Haigusel on kindel algpunkt. Rünnaku puhul nakatunute hulk suureneb väga järsult ning langeb samuti väga järsult. Tihti on haiguse peiteaega lühendatud. Haigestunute järgi saab kindlaks teha, kus nakatuti.
  5. Mitu epideemiat. Mitmes kohas nakatatakse inimesi korraga ühe või mitme haigusega.
  6. Kaitstud inimeste hulgas väiksem haigestumise protsent. Kui samas asukohas, kus paljud on nakatunud ja osad inimesed, kes on majas, kus filtreeritakse õhk, jäävad nakatumata, peaks samuti kahtlema haiguse allikas.
  7. Surnud loomad. Erinevaid loomi on ajaloos kasutatud, et inimesi haiguste eest hoiatada. Näiteks on linde kasutatud kaevandustes, et avastada kahjulikke gaase. Kõrge järsk loomade suremus võib vihjata, et levib haigus, mis võib ka inimesi mõjutada.
  8. Tagurpidi levik. Erinevate zoonooside korral levib haigus esmalt loomadele ning seejärel inimestele. Kui inimesed nakatuvad enne või loomadega samaaegselt, peaks kahtlustama haiguse ebaloomulikku levikut.
  9. Ebatavaline haiguse ilmnemise viis.
  10. Muster, kus inimesed nakatuvad. Nakatumiste asukohad tuleks kaardistada. Kui muster on allaltuult, peaks kahtlustama aerosoolset nakkuse levikut.
  11. Otsene asitõend. [10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1200679/
  2. 2,0 2,1 2,2 http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2002n1l10.html
  3. Prasad, S.K. (2009). Biological Agents, Volume 2. Discovery Publishing House. p. 36
  4. https://www.riigiteataja.ee/akt/13141542
  5. http://www.ph.ucla.edu/EPI/bioter/lonerlikelyanthrax.html
  6. https://web.archive.org/web/20130711044859/http://www.upmchealthsecurity.org/website/our_work/biological-threats-and-epidemics/fact_sheets/anthrax.html
  7. http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/3798581.stm
  8. http://www.vm.ee/sites/default/files/content-editors/tvv_pohialused_2013.pdf
  9. http://www.nato.int/docu/review/2004/issue3/estonian/military_pr.html
  10. 10,0 10,1 http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2870591/