Polioviirus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib metsikust polioviirusest; tagasipöördunud vaktsiini-põhise polioviiruse kohta vaata artiklit Vaccine-Derived Polioviruses; inaktiveeritud viiruse kohta vaata artiklit Poliovaktsiin

Polioviirus
Polio EM PHIL 1875 lores.PNG
Taksonoomia
Riik: Viirused
Sugukond: Pikornaviirused Picornaviridae
Perekond: Enteroviirus
Liik: Enterovirus C
Alamliik: Polioviirus

Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel[1] ja eksperimentaalselt ka mitmetel teistel imetajatel.

Varem on laste seljaajuhalvatuse tekitaja viirus kandnud ka nimetust neurotroopne ultraviirus.[2]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Polioviirusel klassifitseeritakse käesoleval ajal kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.

Morfoloogia ja kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis RNA-viirused
  • Genoom: üheahelaline RNA-viirus 7500 nukleotiidiga;
  • Kapsiid: ikosaeedriline ja koosneb neljast valgust VP1, VP2, VP3 ja VP4. Tugev valkkest peab vastu ka mao happelises keskkonnas;
  • arvatakse, et inimesel seostub spetsiaalse PVR:CD155 valguretseptoriga;
  • looduslikult siseneb rakku rakuretseptor-vahendatud endotsütoosi teel;
  • 4 kuni 6 tunni jooksul 'omastab' polioviirus raku normaalse valkude sünteesimise selliselt, et rakk hakkaks tootma uusi viiruseosakesi (10 000 kuni 100 000);
  • polioviirus võib lümfi kaudu levida kõikjale peremeesorganismis;

Reservuaarid[muuda | muuda lähteteksti]

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.

Elulemisvõime ja paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi : vees kuni 100 päeva ning roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).

Varem (1957) on viirust tuvastatud ka toiduainetes, piimas ja võis.

Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV kiirguse ning formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.[3]

Poliviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb poliviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. [4]. Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).

Lastehalvatus inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lastehalvatus

Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.

Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus.[5].

Raskekujuline müasteenia inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Osade raskekujulist müasteeniat põdevate müasteenikute tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.[6]

Biomeditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.

1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.[7]

1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Weller'i ja dr Frederick Chapman Robbins'iga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes.[8] Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[9]

Patogeense biopreparaadina[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus 'e geneetiliselt muundatud 'hübriidviirust', nimetusega Ebolapox, mida oleks võimalik biorelvana kasutada.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 596:2004.
  2. M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
  3. Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014)
  4. M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
  5. M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
  6. Cavalcante P, Barberis M, Cannone M, Baggi F, Antozzi C, Maggi L, Cornelio F, Barbi M, Didò P, Berrih-Aknin S, Mantegazza R, Bernasconi P., Detection of poliovirus-infected macrophages in thymus of patients with myasthenia gravis., Neurology. 6. aprill 2010 ;74(14):1118-26. doi: 10.1212/WNL.0b013e3181d7d884., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015)(inglise keeles)
  7. A Living Chemical, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  8. Daniel J. Wilson, Polio, 2009, lk 98 - 99, Greenwood Publishing Group, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  9. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1954", veebiversioon (vaadatud 30.06.2014), veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
  10. Jason K. Dobranic, Ph.D.. "The Future of Biowarfare" EMSL Published Articles. Kasutatud 30.08.2014. (inglise)

Kirjanduslikud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Poliovirus seisuga 30.06.2014.