Konkurentsiõigus

Allikas: Vikipeedia

Konkurentsiõigus on õigusharu, mille eesmärgiks on tagada ning kaitsta turu tasakaalustatud ja moonutamata konkurentsi. Vaba turu situatsioonis saavad soovijad vahetada omavahel tulu teenimise eesmärgil erinevaid ressursse (näiteks raha või kaupa). Tulu seejuures ei pea olema pelgalt rahaline.[1] Konkurents saab toimida ainult siis, kui turuosalejad tagavad oma käitumisega vaba turu olemasolu, millest tulenevalt jaotuvad ka ressursid ühtlaselt ja efektiivselt. Küll aga ei ole vaba konkurents iseenesest mõistetav, vaid vajab konkurentsiõigust, et kaitsta turgu võimu kuritarvitamise ja erinevat tüüpi konkurentsi kahjustavate kokkulepete, sh kartellikokkulepete, eest.[2] Konkurentsi moonutamisega on tegemist siis, kui turul osalevatele ettevõtjatele ei ole antud samaväärsed õigused ja võimalusi.[3]

Maksimaalse kasumi ja minimaalse riski saavutamiseks võivad konkureerivad ettevõtted vahel leppida omavahel turureeglites kokku, loobudes nii üksteisega võistlemisest. Seda tehes kahjustatakse nii turul osalevate kui ka mitteosalevate isikute huve, kuna vaba turu põhilisi komponente on riivatud. Kokkuleppeid saab olla horisontaalseid ja vertikaalseid. Horisontaalsetes kokkulepetes on osalisteks ettevõtted, mis tegutsevad tootmisel või turustamisel konkurentidena, näiteks piimatootjate omavaheline kokkulepe. Vertikaalsetes kokkulepetes on aga osalisteks ettevõtted, mis tegutsevad tootmise ja turustamise eri tasanditel, näiteks leivatootja ja jaemüüja omavaheline kokkulepe.[4]

Konkurentsiõiguse rikkumiste eest ettenähtud karistamine kaitseb konkurentsipoliitikat ja tagab seeläbi turul osalejate ning mõjutatud poolte üldist heaolu.[5] Konkurentsipoliitika on konkurentsieeskirjade kogum, mille kohaldamine aitab luua ettevõtjate vahel õiglast konkurentsi ja loob suuremaid valikuvõimalusi tarbijatele.[6] Vaba konkurentsi rikkumine on seotud tihedalt korruptsiooniga, kuna näiteks kokkulepitud ebaõiglased hanketingimused või alampakkumised toovad endaga kaasa teenuse või toote madalama kvaliteedi või kõrgema hinna.[7]

Konkurentsiõiguse lähtekohad[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu konkurentsiõiguse lähtekohaks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 101–109.[8] Lepingus on toodud ühisturu põhiprintsiibid konkurentsivallas artiklites 101 ja 102. Antud artiklites toodu põhjal tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks tegevus, mis kas eesmärgiga või tagajärjena tekitab turul ebavõrdsust.[9] Samuti on Euroopa Komisjonil õigus nõuda kokkulepitud põhimõtete järgimist ja vajadusel algatada järelevalvemenetlus kui rikutud on Euroopa Liidu toimimise aluslepingus toodud vaba konkurentsi printsiipe.[10]

Konkurentsiõigust reguleerib Eestis konkurentsiseadus. Konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise keelu sätestab konkurentsiseadus § 4[11], millega on keelatud nii ettevõtete vahelised konkurentsi piiravad kokkulepped, tegevus või otsused, mille lõplik eesmärk on konkurentsi kahjustamine. Konkurentsiga seotud järelevalvet teostab Eestis Konkurentsiamet (KonkS § 54), välja arvatud riigiabi andmise osas, mille korral teostab järelevalvet Rahandusministeerium (KonkS § 491 lg 1).

Konkurentsiõiguse rikkumise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

Kartellikokkulepped[muuda | muuda lähteteksti]

Kartellikokkuleppeks nimetatakse isikute vahelist kokkulepet, kus rühm sarnaseid või sarnastel tegevusaladel iseseisvaid üksusi seavad eesmärgiks kontrollida turul olevaid hindu, jagada turgu ja piirata vaba konkurentsi.[12] Kartellide olemasolu keelab juba Euroopa Liidu toimimise alusleping, mille artikkel 101 järgi on liidu siseturuga kokkusobimatud konkurentsi piiravad, takistavad või kahjustavad lepped.[13]

Kartelli kuuluvad isikud ei pea peale kokkulepete sõlmimist enam looma uusi tooteid, parandama kvaliteeti või langetama hindu, sundides nii tarbijaid turutingimustega leppima alternatiivi puudumise tõttu. Sellist tüüpi kartellid on ebaseaduslikud ning sellistes kokkulepetes osalenud isikutele on ka võimalik määrata trahve.[14]

Kõik kartellikokkulepped ei ole negatiivse iseloomuga. Aktsepteeritavad on kokkulepped, mis on suunatud näiteks toodete edasiarendamiseks ja teadustööks või tootmisprotsesside täiendamiseks. Selline tegevus on positiivne ka lõpptarbijale, kuna parandab toodet üleüldiselt. Seda tüüpi koostöölepingute hindamisel on seega vajalik turujärelevalve eest vastutaval institutsioonil teha kindlaks see, kas leppe sisu ei ole liialt piirav konkurentsivabadusele.[15]

Monopoolse seisundi kuritarvitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Monopol on ettevõte, millel on täielik kontroll turutingimuste üle ning mis ei pea konkureerima teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtjatega. Ilma valitsuse poolse sekkumiseta saab antud ettevõte seada hinna või tingimused, mis toovad talle kaasa kõige suurema võimaliku kasu.[16]

Monopoliseisundi ärakasutamine on keelatud Euroopa Liidu toimimise aluslepingu artikkel 102 järgi, kui see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Ärakasutamisena käsitletakse näiteks hindade sätestamist või tarbijate ligipääsu piiramist toodetele.[17]

Eestis on monopoolses seisundis ettevõttel KonkS § 18 lg-te 1, 2 järgi seadusega sätestatud lisakohustused ka teiste ettevõtjate toetamiseks, sh lubamaks neile mõistlikel tingimustel juurdepääsu turule. Niisamuti on KonkS § 16 alusel keelatud antud ettevõttel turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.[11]

Ettevõtete koondumine[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtte koondumise ja ülevõtmise tulemusena tekib kahest või enamast eraldi tegutsevast ettevõttest üks ettevõte. Konkurentsiõiguse üks tahke on reguleerimine, millistel tingimustel võivad ettevõtted ühineda, et näiteks välistada ettevõtete koondumine eesmärgiga kaotada omavaheline konkurents. Ettevõtteid saab kas liita, anda üle ühe ettevõtte teatud osi teisele ettevõttele või võtta ühepoolselt üle teine ettevõte. Suurem osa ettevõtete koondumisi mõjutavad konkurentsi positiivselt. Samas ei ole alati tagatud, et koondumine ei kahjusta konkurentsi. [18]

Äriseadustiku kohaselt võivad äriühingud omavahel ühineda ja jaguneda ainult seaduses sätestatud korras ning juhtudel, sealjuures on teatud juhtudel selleks vajalik pädeva asutuse luba (ÄS § 2 p 4 ja 5).[19] Koondumisi peab kontrollima Konkurentsiamet, seda juhul kui ettevõtete majandusaasta käibed ületavad seaduses sätestatud piirmäärad (KonkS § 21 lg 1). Ettevõtete ühinemisi reguleerib ka KonkS § 22 lg 2, mille järgi ettevõtete ühinemise eesmärgiks või tagajärjeks ei tohi olla ettevõtjate käitumise kooskõlastamine, mis mõjutab või võib mõjutada konkurentsi. Sellisel juhul kontrollitakse selle vastavust ka konkurentsi kahjustavate kokkulepete sätetele (KonkS § 4).[11]

Keelatud riigiabi[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu liikmesriikidel on keelatud eriliselt eelistada riigi osalusega ettevõtteid, kui see kahjustab ülemäära konkurentsi või on vastuolus EL huvidega, [20] samamoodi on keelatud suunitletud toetused või muu abi ettevõtetele, mis halvendavad teiste turuosaliste olukorda. Lubatud on aga anda riigiabi, mille on kinnitanud Euroopa Komisjon pärast liikmesriigi poolset riigiabi andmise loa taotlust. Näiteks on lubatud pakkuda riigipoolset eraldi abi eesmärgiga edendada regionaalset arengut, aga ka keskkonnasuunitlusega või teadust arendavatele ettevõtetele. Toetuste kindla sisu on Euroopa Komisjon määranud ära mitmetes juhistes.[21]

Riigiabi on selle saanud isikule eeliseks oma konkurentide ees, eriti kuna tegu on selektiivselt valitud kasusaajatega, mõnedel juhtudel toetustele ei ole olnud teistel ettevõtjatel võimalust kandideerida või neid taotleda. Keelatud riigiabi puhul on võimalik, et see rikub üleüldist konkurentsi ja tekitab liikmesriikide vahelise ebavõrdse olukorra.[22]

Konkurentsiõiguse rikkumise puhul kasutatavad abinõud[muuda | muuda lähteteksti]

Konkurentsiõiguse rikkumisest ja sellest tuleneva kahju hüvitamist reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL. Nimetatud direktiiv sätestab põhimõtted, mis annavad kannatanud isikutele õiguse konkurentsireegleid rikkunud ettevõtjatelt nõuda kahju hüvitamist.[23]

Kahju kandnud isik saab konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamise puhul nõuda välja nii otsese varalise kahju, saamata jäänud tulu, kui ka eelnevalt tekkinud kahju tõttu tekkinud intressi. Direktiiviga sätestatud intressi väljamõistmine on oluline, kuna sellega saab arvesse võtta kahju tekkimisest kuni kahju lõpliku hüvitamiseni kulunud aega. Seejuures ei ole oluline, kas siseriikliku õiguse alusel võetakse intressi arvutamisel aluseks aja möödumist (viivisintress) või saamata jäänud tulu (tasandusintress).[24]

Konkurentsiõiguse rikkumisest tulenenud kahju hüvitamist võivad nõuda turu erinevad osapooled. Nimetatud õigus on nii füüsilistel kui juriidilistel isikutel, mille puhul ei ole oluline juriidiline vorm. Samuti ei oma tähtsust, kas nõude esitaja oli rikkujaga lepingulises suhtes. Õigus nõuda kahju hüvitamist on olemas ka siis, kui konkurentsiasutus ei ole rikkumist eelnevalt tuvastanud. Hüvitamisel tuleb aga teha kindlaks, et tegemist ei ole ülemäära hüvitamisega nii karistuslike, mitmekordsete või muud liiki kahjuhüvitiste näol.[25]

Karistusviisid konkurentsiõiguse rikkumise eest[muuda | muuda lähteteksti]

Üks võimalikke abinõusid konkurentsiõiguse rikkumise puhul on turujärelevalve teostaja poolt rikkumise toime pannud isikule karistuse määramine, sh rahatrahvi tegemine.

Euroopa Liidu (EL) sisese turujärelevalve pädevus kuulub Euroopa Komisjonile, kelle üheks funktsiooniks on kontrollida, et EL institutsioonid ja liikmesriigid ei rikuks EL õigust, sh et nad ühtlustaks tähtaegselt EL direktiive siseriiklikusse õigusesse ja täidaks EL määrustega võetud kohustusi. Euroopa Komisjon omab volitusi ja õigusi teostada kontrolli ning algatada menetlusi tuvastamaks liikmesriikide EÜ asutamislepingu ja EL õigusaktide võimalikke rikkumisi, niisamuti vajadusel kaevata kahtlustatavat riiki Euroopa Kohtusse. Euroopa Kohtu otsuse mitte täitmisel võib Euroopa Komisjon teha liikmesriigile rikkumise eest ettepaneku põhisumma või trahvi määramiseks.[26]

Rahatrahvi määramise eesmärk ei ole pelgalt tekitatud kahju (sõltuvalt kahju tekitaja vastutusest) hüvitamine, vaid ka meede selleks, et näiteks kartellikokkulepetes osalenud ettevõtted esitaksid Euroopa Komisjonile otseseid sisetõendeid kartellide olemasolu kohta. Äriühingud, kes esimesena teatavad kartellis osalevatest isikutest, ei pea ka maksma trahvi. Selle eesmärk on leida kartellide olemasolu kohta tõendeid, mida oleks muid meetmeid kasutades raske avastada. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et sellist tüüpi põhimõtete kasutamine on olnud väga edukas.[27]

Eesti õiguses näeb konkurentsiseadus ette monopoolse seisundi kuritarvitamise eest karistust rahatrahvi näol (KonkS § 735). Niisamuti on Konkurentsiametil õigus kohaldada seadust rikkunud isikute osas kaalutlusõigust, see tähendab nõustuda leebema trahviga karistusseadustiku § 400[28] tuvastatud asjaolude ilmnemisel, kui isik pöördub potentsiaalse reegleid rikkunud tegevuse osas ameti poole (KonkS § 781 lg 1). Saades teada endapoolsest vaba turu moonutamisest, saavad isikud astuda samme, et teha kindlaks edasine konkurentsireeglite järgimine.  

Eestis reguleerib konkurentsi kahjustava tegevuse eest karistamist KarS § 400, mille järgi saab olla kokkuleppe sõlmimise eest vastutav nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Füüsilist isikut on võimalik KarS § 400 lg 1 alusel karistada nii rahalise kui ka vanglakaristusega ning juriidilisele isikule määratud rahatrahv on otseses sõltuvuses viimase käibest (KarS § 400 lg-d 3, 4).[28]

Kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Abinõude rakendamine Euroopa Liidu kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Tarbijate nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on väljendanud oma seisukohta seoses tarbijapoolsete nõuetega kartellikokkulepete osaliste vastu liidetud kohtuasjas.

Euroopa Kohus on leidnud, et igal isikul on õigus pöörduda kohtu poole, kellele on tekitatud kahju konkurentsi piirava või kahjustava tegevusega. Otsuses C-295/04 – C-298/04 Vincenzo Manfredi jt versus Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA jt käsitleti juhtumit, kus Itaalia siseriiklik konkurentsi ja turujärelevalve amet AGCM tuvastas kartellikokkuleppe Itaalias tegutsenud kindlustusseltside vahel. Kokkuleppe sisuks oli kindlustusalase teabe vahetamine ning sellega tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusmaksete reguleerimine. Kokkuleppe mõjul tõusid AGCM hinnangul kindlustuspoliiside hinnad keskmiselt 20%, kuna tarbijad ei saanud nende maksmist vältida, hinnatõusu poleks aga olnud, kui kindlustusseltside vahelist konkurentsi poleks moonutatud. Seega on igal isikul õigus eeldada, et konkurentsireegleid rikkuv keelatud kokkulepe või tegevus on tühine ning sellest tulenevalt omab õigust kahju hüvitamisele kui olemas on keelatud tegevuse ja kahju vahel põhjuslik seos.[29]

Kohus puudutas ka olukorda, kus liikmesriigil puudub asjakohane regulatsioon ebaseaduslikest kokkulepetest tuleneva kahju kaitseks. Sellistel juhtudel tuleb riigil kehtestada menetlusnormid hagidele, mis võimaldaksid kahjustatud isikutel kaitsta oma õigusi kui kahju on põhjuslikus seoses ebaseadusliku kokkuleppega. Kohus viitas, et kokkulepetest kahju kannatanud isikutel peab olema õigus nõuda mitte ainult otsese varalise kahju (ladina keeles damnum emergens), vaid ka saamata jäänud tulu (ladina keeles lucrum cessans) hüvitamist ja sellest tulenevaid intresse.[29]

Nõuded keelatud riigiabi tagasimaksmise kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Komisjonil on samuti õigus teha liikmesriikidele ettekirjutusi vaba turumajanduse printsiipide rikkumise korral ning kohustada neid nõudma tagasi kasu saanud isikutelt neile antud riigiabi (artikkel 108). Näiteks kasutas komisjon seda meedet riikliku enamusosalusega lennuettevõtte Estonian Air puhul, millele väljastati laene komisjoni hinnangul konkurentsiõigust rikkudes. Tehtud otsusega kohustati Eestit nõudma välja Estonian Air’ilt väljastatud riigiabi kokku 84,9 miljoni euro ulatuses.[30]

Vaided Euroopa Komisjoni poolt tehtud ettekirjutustele esitatakse Euroopa Kohtule. Otsuses C-232/05, Euroopa Ühenduste Komisjon versus Prantsuse Vabariik tõi välja Euroopa Kohus, et peale Euroopa Komisjonilt ettekirjutuse saamist peaks liikmesriik viivitamatult tegelema keelatud riigiabi väljanõudmisega kasu saanud isikult, kuna vastasel juhul säilib isikul turul jätkuvalt konkurentsieelis. Kui liikmesriik ei ole viinud siseriiklikku kahjude väljanõudmist reguleerivat süsteemi kooskõlla EL-s kehtivate põhimõtetega, satub ka liikmesriik viivitusse kohustuse täitmise osas, mille on määranud Euroopa Komisjon. Niisiis ei saa kasu saanud isik vaielda liikmesriigiga riigiabi tagasinõudmise osas vastavalt liikmesriigis olevale korrale, vaid peab täitma EL õigusest tulenevaid norme.[31]

Nõuded turu kõrvalseisvate isikute poolt[muuda | muuda lähteteksti]

Kartellikokkulepetest võivad kahju kanda ka isikud, kes ei ole näiteks kartellis osalenud ettevõtete kliendid või tarbijad ja on seega olnud turul kõrvalseisjad. Neile tekitatud kahju määratakse samade põhimõtete alusel kui nad oleksid olnud otseselt seotud konkurentsiõigust rikkunud ettevõttega.[32]

Euroopa Kohus on leidnud, et kui kartellikokkuleppe tõttu on moonutatud vaba turgu nii, et see on muutnud ka avaliku raha kasutamist, on riigil õigus esitada kartellis osalenute vastu hagi. Näiteks on seda arutatud lahendis C-435/18 Otis Gesellschaft m.b.H. jt. versus Land Oberösterreich jt, kus Ülem-Austria liidumaa (saksa keeles Land Oberösterreich) esitas ettevõtete Otis, Schindler ja Kone vastu nõude seoses varalise kahju tekitamisega. Kartellis osalenud ettevõtted paigaldasid ja hooldasid lifte ning eskalaatoreid, leppides kokku kõrgemates hindades kui tavapärases turusituatsioonis. Sellega mõjutati eluhoonete ehitussektorit, milles liidumaa väljastas tugilaene. Tugilaenude intressid olid madalamad kui muud sarnased laenud ning olid seega soodsamad. Liidumaale tekitatud kahju seisnes suuremate laenude väljastamises kui seda oleks tehtud olukorras, kus liftide ja eskalaatorite hinnad ei oleks olnud eelnevalt kokku lepitud.[33]

Liidumaa väitis, et laenudesse investeeritud raha oleks kartellikokkuleppeta saanud välja laenata teistsuguste laenutüüpidena, millel on kõrgem intressimäär. Euroopa Kohus nõustus Ülem-Austria liidumaa seisukohaga ning tõi välja, et avalikku raha oleks saanud kasutada tugilaenude asemel tulusamatel viisidel, seega võis kartelli tõttu tekkida ka riigile (seega mitte otseselt turuosalejale) kahju, kuna kokkulepe moonutas vaba turgu üleüldiselt.[33] Seega ei ole ainsaks riigipoolseks võimaluseks trahvida konkurentsireegleid rikkunud ettevõtteid, vaid on olemas ka seaduslik alus kahjunõude esitamiseks.

Abinõude rakendamine Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Nõuded keelatud riigiabi osas[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikohus on arutanud keelatud riigiabi andmist näiteks seoses Väinamere Liinid OÜ vaidlustusega parvlaevaliinidele vedaja leidmise riigihankega, kus vaide esitaja arvates võitis TS Laevad OÜ riigihanke keelatud riigiabi tõttu.[34]

TS Laevad OÜ on riigiettevõte, mille tehtud pakkumus parvlaevaliinide töö korraldamiseks oli üle 10% väiksem Väinamere Liinid OÜ poolt tehtud pakkumusest.[35] Riigikohus tõi välja, et pakkumust mõjutava riigiabi kindlaks tegemine on keeruline ning aeganõudev, mistõttu peaks hankija ise keelatud riigiabi kahtluse korral kõrvaldama pakkuja hankelt ning märkama, kui pakkumuse hind on liialt madal võrreldes teiste riigihankel osalenutega. Niisiis on keeruline turul osalejal iseseisvalt tuvastada keelatud riigiabi ja seda ka vaidlustada. Kohus on ka välja toonud, et keelatud riigiabi järelevalvepädevus on antud Euroopa Komisjonile selle tuvastamise keerukuse tõttu.[36]

Kartellikokkulepped[muuda | muuda lähteteksti]

Kartellikokkulepete eest on üldiselt võimalik kokkulepetes osalenuid karistada siseriiklikult, määrates neile teo eest kas trahvi või vanglakaristuse. Tallinna Ringkonnakohus on arutanud keelatud kartellikokkuleppeid näiteks viina hinna langetamise kokkuleppimimises alkoholitootja AS Liviko ning kaubanduskettide Maxima, Prisma, Rimi ja Selver vahel.[37] Kohus mõistis süüdi kartellikokkuleppes osalemises kõik süüdistatud juriidilised isikud ning mõned nende juhtivtöötajatest, kes olid otseselt seotud kokkulepete sõlmimisega, millega järk-järgult vähendati viina hinda.[38] Lahendis tõi kohus ka välja, et kuigi kartellis osalenud isikutel puudus otsene omavaheline suhtlus, tõendas nende süüd tähtaegade seadmine hinnamuudatusteks. Ka oli tuvastatav, et kui kõik osalejad ei olnud poodides müüdava viina hinda alandanud kokkulepitud tasemeni seatud kuupäevaks, tõstsid eelnevalt hindu langetanud poed taas viina hinna kõrgemale. Otsuses viitas kohus, et puudub alus arvata, et hinnad oleksid ühegi maksumuudatuse või majandusliku mõju tõttu ka selliselt muutunud, mistõttu oli tegu kartellikokkuleppega.[39]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Rothbard, M N. Free Market. The Library of Economics and Liberty. (10.04.2020).
  2. ↑ Claassen, R, Gerbrandy, A. Doing Good Together: Competition Law and the Political Legitimacy of Interfirm Cooperation. – Business Ethics Quarterly. 2018, Vol. 28, Issue 4, lk 401.
  3. ↑ Rahandusministeerium. Riigiabi käsiraamat 2017[alaline kõdulink], lk 52.
  4. ↑ Frolov, R. Keelatud koostöö ettevõtjate vahel. Euroopa Ühenduse õigus ja Eesti konkurentsiõigus – Juridica VI/2003, lk 391.
  5. ↑ Botta, M, Wiedemann, K. The Interaction of EU Competition, Consumer, and Data Protection Law in the Digital Economy: The Regulatory Dilemma in the Facebook Odyssey. – Antitrust Bulletin Sep 2019, Vol. 64 Issue 3, lk 434.
  6. ↑ Rahandusministeerium. Riigiabi käsiraamat 2017[alaline kõdulink], lk 3.
  7. ↑ Jenny, F. Competition and Anti-Corruption Considerations in Public Procurement – OECD. Fighting Corruption and Promoting Integrity in Public Procurement. 2005, lk 29–36.
  8. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioonid – 2016/C 202/01 (7. juuni 2016. aasta), art-d 101–109.
  9. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioonid – 2016/C 202/01 (7. juuni 2016. aasta), art-d 101, 102.
  10. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioonid – 2016/C 202/01 (7. juuni 2016. aasta), art-d 105, 108 p 1.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Konkurentsiseadus – RT I, 13.03.2019, 92.
  12. ↑ OECD. Cartels and anti-competitive agreements. Competition. (20.03.2020).
  13. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioon, art 101 lg 1.
  14. ↑ Euroopa Komisjon. Konkurents. Teave Tarbijatele. (20.03.2020).
  15. ↑ OECD. Cartels and anti-competitive agreements. Competition. (20.03.2020).
  16. ↑ Stigler, G J. Monopoly. The Library of Economics and Liberty. (20.03.2020)
  17. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioon, art 102.
  18. ↑ OECD. Mergers. Competition. (20.03.2020).
  19. ↑ Äriseadustik. RT I, 28.02.2019, 11.
  20. ↑ Euroopa Liidu Lepingu ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu konsolideeritud versioon, art 107.
  21. ↑ Rahandusministeerium. Riigiabi käsiraamat 2017[alaline kõdulink], lk 12–13.
  22. ↑ Euroopa Komisjon. Competition. State Aid. (20.03.2020).
  23. ↑ 26. november 2014. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral EMPs kohaldatav tekst. – ELT L 349, lk 1–19.
  24. ↑ 26. november 2014. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral EMPs kohaldatav tekst., pt 12.
  25. ↑ 26. november 2014. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral EMPs kohaldatav tekst., pt 13.
  26. ↑ Laffranque, J. Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles. Tallinn: Juura 2006.
  27. ↑ Euroopa Komisjon. Konkurents. Teave tarbijatele. Konkurentsi piiravad kokkulepped. (20.03.2020).
  28. ↑ 28,0 28,1 Karistusseadustik. RT I, 28.02.2020, 5.
  29. ↑ 29,0 29,1 EK C-295/04, Vincenzo Manfredi jt versus Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA jt, ECLI:EU:C:2006:461.
  30. ↑ 6. november 2015. aasta Komisjoni otsus (EL) 2016/1031, meetmete SA.35956 (13/C) (ex 13/NN) (ex 12/N) kohta, mida Eesti on rakendanud ASi Estonian Air suhtes, ja meetmete SA.36868 (14/C) (ex 13/N) kohta, mida Eesti kavatseb rakendada ASi Estonian Air suhtes. – ELT L 174, lk 1–31.
  31. ↑ EKo C-232/05, Euroopa Ühenduste Komisjon versus Prantsuse Vabariik, ECLI:EU:C:2006:651.
  32. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, 26. november 2014. aasta.
  33. ↑ 33,0 33,1 EK C-435/18, Otis Gesellschaft m.b.H. jt. versus Land Oberösterreich jt, ECLI:EU:C:2019:1069.
  34. ↑ RKHK 3-3-1-50-15, p 1.
  35. ↑ RKHK 3-3-1-50-15, p 25.
  36. ↑ RKHK 3-3-1-50-15, p-d 22,23.
  37. ↑ TlnRnK 1-14-3730, lk 8.
  38. ↑ TlnRnK 1-14-3730, lk 1–7.
  39. ↑ TlnRnK 1-14-3730, lk 90–91.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Konkurentsiõigus&oldid=6130747"