Hugo Grotius

Allikas: Vikipeedia
Hugo Grotius. Portree autor Michiel Jansz van Mierevelt

Hugo Grotius (tegeliku nimega Hugo de Groot; 10. aprill 1583 Delft28. august 1645 Rostock) oli hollandi õigusteadlane, kelle teosed lõid aluse rahvusvahelisele õigusele. Ta oli ka filosoof, kristlik apologeet, näitekirjanik ja luuletaja.

Grotius pärines vanast aristokraatlikust burgundia-hollandi suguvõsast Cornets de Groot. Tema isa oli Delfti linnapea ning Leideni ülikooli nõukogu liige. Ta astus Leideni ülikooli 12-aastasena ja sai 15-aastaselt doktorikraadi.

Grotius töötas esialgu Madalmaade riigi heaks, kuid 1612. aastal tekkis seal usuline vastuolu ja Grotius, kes toetas ketserlikuks kuulutatud usuvoolu, heideti vangi. Tal õnnestus sealt aga põgeneda ning ta asus ümber Prantsusmaale, kus töötas aastaid katoliikliku kuninga teenistuses. 1630. aastate lõpus astus ta aga Rootsi, toonase võimsaima protestantliku riigi teenistusse. 1645, olles tagasiteel Rootsist, elas ta üle aga laevahuku ja jäi raskelt haigeks. Mõned päevad pärast seda ta ka suri.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mare liberum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoses Mare liberum (1609) lõi Grotius avamere vabaduse doktriini, mille järgi kogu avameri moodustab rahvusvahelised veed ning ükski riik ei saa neid omada. Teos on kirjutatud hollandi kolonialismi õigustamiseks.

De iure belli ac pacis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1625. aastal avaldas ta Pariisis oma suurteose "De iure belli ac pacis libri tres, in quibus ius naturae et gentium, item iuris publici praecipua explicantur". Teos oli pühendatud Louis XIII-le, kes pikka aega talle pensioni maksis.

Raamat oli majanduslikult väga edukas, esimese saja aasta jooksul ilmus iga kolme aasta järel uus väljaanne. 1925. aastaks oli ilmunud 84 väljaannet ladinakeelset teksti ja 30 tõlget.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Grotius, Stanford Encyclopaedia of Philosophy