Hugo Grotius

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hugo Grotius. Portree autor Michiel Jansz van Mierevelt

Hugo Grotius (õieti Hugo de Groot; 10. aprill 1583 Delft28. august 1645 Rostock) oli Hollandi õigusteadlane, diplomaat, filosoof, luuletaja ja üks loomuõigusliku koolkonna rajajatest, kelle teosed lõid aluse rahvusvahelisele õigusele. Sageli nimetatakse teda ka rahvusvahelise õiguse isaks[1].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Grotius pärines vanast aristokraatlikust Cornets de Grooti burgundia-hollandi suguvõsast ning oli Jan Cornets de Grooti ja Alida van Overschie esimene laps. Tema isa Jan Cornets de Groot oli Delfti linnapea ja Leideni nõukogu liige.[2]

8-aastaselt hakkas Grotius kirjutama lüürilist luulet (eleegiat) ja 12-aastaselt alustas õpinguid Leideni ülikoolis, mille lõpetas 15-aastaselt doktorikraadiga. Samal aastal külastas ta Hollandi poliitiku Johan van Oldenbarneveltiga Kuningas Henry IV-t, kes oli noorest poisist hämmastunud ja hakkas teda Hollandi imeks kutsuma. Grotius oli 16-aastane, kui ilmus tema esimene raamat.[2]

Hugo Grotius töötas esialgu Madalmaade riigi heaks peaprokurörina. 1613. aastal tekkis Hollandis aga kalvinistide ja protestantide vaheline usuline vastuolu. Grotiusele, kes toetas ketserlikuks kuulutatud usuvoolu, määrati 1618. aastal eluaegne vangistus Loevesteini lossivanglas. 1621. aastal õnnestus Grotiusel sealt naise kaasabil raamatukirstus Prantsusmaale põgeneda, kus töötas aastaid katoliikliku kuninga teenistuses. 1630. aastate lõpus asus ta elama Rootsi, toonase võimsaima protestantliku riigi teenistusse. 1645. aastal sattus Grotius laevaõnnetusse, mille tagajärjel jäi raskelt haigeks ja mõne päeva pärast suri.[2]

Põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Grotiust peetakse üheks esimeseks ja mõjukamaks loomuõiguslikuks teoreetikuks. Loomuõiguse mõte oli reguleerida inimeste käitumist siinpoolsuses ja olla kohalikele tavadele vaatamata siduv kõigile inimestele ja rahvastele.[3]

Kui varem olid loomuõiguse põhimõtted seotud "Jumala suure plaani”[2] ja moraaliteoloogiaga, siis Grotius püüdis need muuta arusaadavaks ja aktsepteeritavaks ka mittekristlastele. Grotiuse eesmärk oli sõnastada universaalsed õigusprintsiibid, mis oleksid aluseks nii riigisisesele kui ka rahvusvahelisele õigusele. Rahvusvahelised reeglid pidid moraalsete ja õiguslike piirangutega riigi välispoliitikat toetama. Selleks lähtus ta loomuõigusest. Grotiuse arvates oli loomuõiguse aluseks inimloomus, mida universaalsed põhimõtted ja nendel tuginevad seadused kaitsma ning toetama pidid. Inimloomuse mõiste koosnes tema hinnangul kahest inimese loomusunnist: enesealalhoiutungist ja sotsiaalsusest.[2]

Grotius oli arvamusel, et "sõda pole täielikult õigustest ja reeglitest vaba nähtus"[4]. Ta uskus, et riikide peamine eesmärk pole sõdida, vaid koostöö kaudu oma huvisid realiseerida. Koostööd on võimalik saavutada diplomaatia, rahvusvahelise õiguse ja organisatsioonidega. Samuti oli Grotiuse arvates oluline, et moraal riigi huvidega vastuollu ei läheks.[4]

Tänu Grotiusele hakati 17. sajandil ühiskonna seaduspärasusi ja õigusnorme analüüsides ja süstematiseerides lähtuma loomuõigusest. Samuti sidus ta loomuõiguse moraalifilosoofia ning riigi- ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.[2]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Annotationes ad Vetus Testamentum", 1732

"Mare liberum"[muuda | muuda lähteteksti]

1609. aastal lõi Grotius Teoses "Mare liberum" ("Vaba meri") avamere vabaduse doktriini, mille põhjal moodustab kogu avameri rahvusvahelised veed ja ükski riik ei saa neid omada. Teos on kirjutatud hollandi kolonialismi õigustamiseks.[1]

"De iure belli ac pacis"[muuda | muuda lähteteksti]

1625. aastal avaldas Grotius Pariisis oma suurteose "De iure belli ac pacis" ("Sõja ja rahu õigusest"), mida on sageli peetud esimeseks süstemaatiliseks rahvusvahelise õiguse käsitluseks. Elades kaheksakümneaastase ja kolmekümneaastase sõja ajal, oli Grotiusel tekkinud mure, kuidas riikide ja religioonide konflikte õiguslikult lahendada. Suurem riikidevaheline suhtlus näitas, et kui lähtutakse erinevatest alustest, siis on väga keeruline omavahel lepinguid sõlmida[4]. Olukorra parandamiseks otsustas Grotius üldised õigusprintsiibid sõnastada. Teos pani lisaks rahvusvahelisele õigusele aluse ka loomuõigusele.[2]

Teos koosneb kolmest osast:

  • I raamatus käsitletakse õiglase sõja küsimusi;
  • II raamatus nimetatakse kolm sõja "õiglast põhjust", milleks on enesekaitse, tagastamine ja karistus ning kirjeldab rahvusvahelisi õigusasutusi;
  • III raamat pannakse paika reegleid sõja kiireks lõpetamiseks.[1]

Lisaks oli Grotiuse arvates oluline seaduste matemaatiline loogika – normid pidid olema lihtsad, selged ja matemaatilised.[3]

Raamat on märkimisväärselt pikka aega olnud väga menukas: esimese saja aasta jooksul ilmus iga kolme aasta järel uus väljaanne. 1925. aastaks oli ilmunud 84 ladinakeelset väljaannet ja 30 tõlget.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Piirimäe, P.  Loomuõigus Euroopa ülikoolides 1625-1850. – Ajalooline Ajakiri 2015/4 (154).
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Hugo Grotius. Stanford Encyclopedia of Philosophy. (https://plato.stanford.edu/entries/grotius/).
  3. 3,0 3,1 Leppik, L. Loengukonspekt Loomuõigus 2018.
  4. 4,0 4,1 Päi, V. Rahvusvahelise õiguse roll rahvusvahelises poliitikas. Bakalaureusetöö. Tartu: 2012.