Hiina budism

Allikas: Vikipeedia

Budism levis Hiinasse meie ajaarvamise alguses. Esimestel sajanditel kasutati taoismiga sarnaseid mõisteid. 3. sajandil toimus Hiinas vastandumine budistlike tekstidega. Sellest alates võib Hiina budismi nimetada iseseisvaks. 2010. aastal elas Hiinas 244 miljonit budismi järgijat.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi jõudmine Hiinasse[muuda | muuda lähteteksti]

Budism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse 1. sajandil pKr Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Erinevalt Kagu-Aasiast ja Tiibetist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka konfutsiaanliku riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega. Seetõttu ei saanud budismist kõrgkultuuri loojat; algas pikk ja viljakas dialoog, mille tulemusena imbus Buddha seadmus sügavale kohalikku kultuurikangasse ning tegi seejuures ka ise läbi suure muutuse. Kuigi esialgu keskenduti pigem mitte-mahajaana tekstidele, sai Hiinas peagi valdavaks mahajaana.[1][2]

Budism Hiinas 1.-3. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi esimene arengujärk Hiinas hõlmab Hani dünastia (206 ema. – 220 maj.) hilisema poole, Kolme riigi (220-280) ja Lääne-Jin’i (265-316) aega. Esimese kolme sajandi jooksul avaldas budism Hiina usuelule vähe mõju. Budism levis põhiliselt mitte-hiinlastest siseaasialaste seas, kes tegelesid lääne kaubateede kaudu sisse voolanud budistlike tekstide tõlkimise ja uurimisega. Hiinlastest koosnev haritu ülemkiht aga budismi vastu huvi ei tundnud.[1][2]

Esimesed hiina keelde tõlgitud tekstid keskendusid pigem budistlikule mõtluspraktikale kui teoreetilis-filosoofilisele õpetusele, tõlgitud mitte-mahajaana kirjutised käsitlesid põhiliselt meele valitsemise, hingamise ja kirgede maha surumise tehnikaid. Budistlikud mõtlusharjutused sobisid hästi kokku taoistlike huvidega füüsilis-vaimsete alkeemiatehnikate vastu; enne hiinakeelse budistliku terminoloogia väljakujundamist kasutati tekstide tõlkimisel suures osas taoistlikke mõisteid. Näiteks tõlgiti „virgumist“ (skr bodhi) „kulgemise“ (hn 道 „dao“) , „vaibumist“ (skr nirvāna) „toimimatuse“ (hn 無為 „wuwei“) , „arhati“ „tõelise inimese“ (hn 真人 „zhen-ren“) mõistega. Budismi peetigi Hiinas esialgu taoismi osaks, taolased levitasid isegi lugu sellest, kuidas Laozi oli läinud Indiasse ning saanud seal Buddhaks, seega olevat taoistliku ja budistliku traditsiooni rajanud sama isik.[1][2]

Budism Hiinas 4.-6. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi teine oluline arengufaas Hiinas algas, kui impeeriumi põhjaosa langes 320. aastate paiku hunnide võimu alla ja hõlmab Ida-Jin’i (317-420) ning Lõuna ja Põhja dünastiate (420-589) aega. Hiina killustus ning kuni 6. sajandini oli keisririik jagatud paljude väiksemate valitsejate vahel: Põhja-Hiinas valitsesid mitmed välismaised (turgi, mongoli, tiibeti) hõimud, Lõuna-Hiinas olid võimul hiinlaste dünastiad.[1][2]

Põhja-Hiinas, kus valitsesid võõramaised dünastiad, kogus budism järgijaid olles vastukaaluks hiinlaste ülimuslikkust rõhutavale konfutsianismile ning budismile langes osaks kuninglik soosing, budism oli keskvõimu kontrolli all ning valitsejad palkasid munki oma poliitilisteks ja sõjanõunikeks. Sisse seati usuasjade ametkond koos keskvalitsuse haldusalasse kuuluva „heategude ülevaatamise ametiga“. Jätkus indiapärase budismi import , millega kaasnes ulatuslik pühakirjade tõlkimine; õpetaja Kumārajīva  eestvedamisel said hiinakeelse kuju paljud mõjukad mahajaana tekstid, nende hulgas „Puhta maa suutrad“, „Lootossuutra“ ja „Vimalakīrti suutra“ (Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra). Tänu neile tõlgetele tutvus Hiina avalikkus põhjalikumalt mahajaana, eriti madhyamaka koolkonna, õpetusega.[1][2]

Võõrvallutajatest puutumata Lõuna-Hiinas suurenes huvi taoismi vastu. Hiina haritlastest kõrgklass hakkas esmakordselt budismi vastu huvi tundma. Füüsiline äralõigatus Sise-Aasia kaudu tulevast kultuurikontaktist läänega raskendas budismi India päritolu rõhutamist, mis muutis selle hiinlastele vastuvõetavamaks, ning viis esimest korda kohalike budismivormide tekkeni, kus budistlikud õpetused olid põhjalikumalt Hiina mõttelooga segunenud. „Laṅkāvatāra  suutrale“ tuginedes hakati ranget taimetoitlust pidama vinaja reeglistiku osaks.[1]

Ligikaudu 400. aasta paiku oli Lõuna-Hiinas juba ligi 2000 kloostrit. Mungad, kellest paljud oli pärit kõrgklassist või suisa valitsejasuguvõsast, tegutsesid innukalt budismi propageerimise nimel õukonnas. Juba 381. aastal andis keiser Xiaowu budismile oma ametliku nõusoleku ning hakkas ise sangha pühendunud ilmikliikmeks lastes isegi keisripalee territooriumile templi ehitada.  Kuuendal sajandil valitsenud keiser Wu keelustas budistiks hakates taoismi ning loomade ohverdamise. Samal ajal saabus Hiinasse ka chan’i koolkonna rajaja õpetaja Bodhidharma. Lõunas oli budism suhteliselt iseseisev ega olnud keskvalitsusega nii tihedalt seotud; mungad ja nunnad olid maksudest vabastatud.[1][2]

Budism Hiinas 6.-9. sajandil ning hiinapäraste koolkondade kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina budismi kolmas arenguetapp langes kokku põhja ja lõuna alade taasühendamisega Sui (581-618) ja Tangi (618-907) dünastiate ajal. Algas põhja ja lõuna budismisuundade segunemine. Seda perioodi peetakse Hiina budismis kuldajaks, mil kerkisid esile paljud Hiina budismi tuntuimad koolkonnad nagu tiantai, huayan ja chan ning mil Buddha seadmus avaldas Hiina kultuurile suuremat mõju ning võitis ühiskonnas rohkem poolehoidu kui eales varem või hiljem.[1][2]

Tangi keisrid pidasid end põlvnevaks Loazi’st ning eelistasid taoismi, kuid mitmed toetasid ka budismi kui oma alamate seas levinud õpetust. Tangi ajastul valitses enamasti usuline sallivus ja mitmekesisus; Hiinasse jõudsid teisedki välismaised usundid, näiteks islam. Budism oli keskvõimu kontrolli all: valitsejad lasid ehitada uusi templeid, kuid soovisid samas vähendada templite jõukust ja sõltumatust.[2]

Budismi, eriti huayan’i, suureks toetajaks ka Hiina ainus naismonarh Wu Zhou. Konfutsianistliku õpetuse kohaselt ei oleks naine tohtinud riiki juhtida, budistlik traditsioon aitas ka keisrinna võimu legitimeerida. Wu’d hakati pidama tulevase Buddha Maitreya kehastuseks ning seetõttu troonile sobivaks.[2]

Kui viiendal ja kuuendal sajandil oli Hiina budismis levinud skolastiline suund, mis keskendus India õpetlaste traktaatide uurimisele, siis nüüd pöörduti suutrate, „Buddha sõnade“, poole. See andi rohkem tõlgendamisvabadust ning võimaldas keskenduda hiinlaste jaoks olulisematele teemadele. Sajandeid kestnud hoogsa tõlketöö käigus tundus hiinlastele äkki, et nad on käest lasknud budismi algse eesmärgi – vabanemise. Budismi kolmandal arengujärgul hakati virgumise ja vabanemist hiina kultuurikontekstis taasmõtestama. Ehtsalt hiinapärane mõtteviis keskendus eelkõige virgumise saavutamisele selle elu jooksul ning ideele, et vabanemine on kättesaadav kõikidele olenditele.[2]

Tangi dünastia ajal soodustas budismi levikut ka trükikunsti leiutamine 8. sajandil; vanim meieni säilinud dateeritud trükiteos on 868. aastast pärinev „Teemantsuutra“ (Vajracchedikā-prajñāpāramitā-sūtra) hiinakeelne tõlge.[2]

Hiina budismi viimane arenguetapp[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina budismi viimase arenguetapi alguseks loetakse aastat 845, mil algas taoismi pooldajast keisri Wuzongi poolne budistide tagakiusamine. Tiantai ja huayan’i koolkonnad hävisid, tõenäoliselt seetõttu, et nende säilimine sõltus spetsialiseerunud kloostrimunkadest, kes keiserliku repressiooni all kõige rängemalt kannatasid. Chan ja jingtu, millel oli rohkem järgijaid ka lihtrahva hulgas, säilisid ning taastusid aegamööda. Budism pidi leidma endale koha aina enam konfutsianiseeruvas ühiskonnas konfutsianismi ja taoismi kõrval; lihtrahva hulgas leidis aset taoismi, konfutsianismi ja budismi segunemine.[1]

Mongolite lühikese valitsemisaja jooksul 1271-1368 tutvusid põhjapoolne Jini  ja lõunapoolne Songi õukond ka Tiibeti tantristliku vadžrajaana budismiga. Pärast mongolite mõju hääbumist jätkas Qingi dünastia Tiibeti tantristliku budismi geluki haru toetamist osaliselt poliitilistel põhjustel, et haarata võim Tiibetis ja Mongoolias, kuid see jäi siiski vaid keiserliku õukonna kultuseks.[1]

Taipingi ehk „suure rahu“ ülestõus Lõuna-Hiinas aastatel 1851-1864, mis võttis omaks protestantliku kristluse, oli eeskätt suunatud just valitseva Qingi dünastia vastu ning seetõttu represseeris rängalt kõiki budistlikke institutsioone, nendel aladel taastati budism hiljem Jaapani abiga.[1]

20. sajand alguses toimus Hiina budismi uuestisünd, mida ajendas vastuseis kristlikule misjonile ning suhete arendamisele tööstusriikidega.[1][2]

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastate 500–800 vaheline aeg oli hiina budismile edukaimad ja loomingulisemad, sel ajajärgul tekkis kaheksa kodumaist koolkonda:

  1. lüzong (律宗, lǜzōng), asutanud Daoxuan (道宣, Dàoxuān) (596–667)
  2. sanlun (三論宗, sānlùnzōng), asutanud Jizang (吉蔵, Jízàng) (549–623). Rajaja oli viljakaim peamiselt selgitavate ja üldistavate raamatute autor, koolkonna üldine eesmärk oli kõrvale heita kõik vaated, nii et ainult tühjus jääks.
  3. faxiang (法相宗, fǎxiàngzōng), tuntud ka kui weishi (唯識宗, wéishízōng), asutanud Xuan Zang (玄奘, Xuán Zàng) (596–664) hiinapärane joogatšaara. Loobuda igasugustest sihitistest, näha nende kõigi meelepetlikust, avarduda "Üksmeelde", milles kõik on paljalt mõtteloome.
  4. mizong (密宗, mìzōng), asutanud Amoghavadžra (不空, Bùkōng) (705–74). Saladuste (müsteeriumide) koolkond on tantra hiinalik kuju. Seati sisse kogum mitmesuguseid kombetalitusi, osaliselt ettenähtud õnnetuste eemalehoidmiseks riigist, osaliselt inimeste surmajärgse parema saatuse mõjutamiseks. Ei kestnud üle 100a.
  5. huayanzong (華嚴宗, huáyánzōng), asutanud Du Shun (杜順, Dù Shùn) (557–640). Koolkond on ühenduslüliks joogatšaarale ja tantrale, andes kõiksusliku – kosmilise – tõlgenduse joogatšaara olemuslikele mõtetele. Igas tolmukübemes sisalduvad kõik Buddha maailmad ja iga mõye viitab kõigele, mis oli, on ja saab olema. Erinevalt tantrast ei tahtnud see koolkond valitseda nõidusega ürgjõude, vaid üksnes süüvida ja esteetiliselt hinnata nende vastastikust mõju. Innustas ja inspireeris paljusid kunstnikke, poeete ja Õpetlasi Hiinas ja hiljem Jaapanis.
  6. tiantai (天台宗, tiāntáizōng), asutanud Zhiyi (智顗, Zhìyǐ) (538–597) koolkond on nimetuse saanud selle rajaja Zhiyi järgi, kes elas ja õpetas Tiantai mäel. Nimetas Kõiksust õigeks ehk tõeliseks Sellisuseks, või ka Nõnda läinu (Tathagata e Buddha) Üsaks, milles leiduvad kõik puhtad ja ebapuhtad võimalikkused, olles seeläbi suuteline sünnitama nii siin- kui sealpoolseid nähtusi. Kahesus-arusaam – kõik näivusliku maailma asjad ja sündmused on kooskõlas ega ole piiri nende vahel. Kaldus näivuslikule maailmale omistama kõrgemat tõelisuse määra.
  7. jingtu (淨土宗, jìngtǔzōng), asutanud Shandao (善導, Shàndǎo) (613–81). Puhta Maa koolkonnas muutus sajandeid rahvaliku mainega olnud amidism (buddha Amithaba) täpsemalt korraldatuks. Buddha Amitabha mantra jõud võib kaotada kõik takistused ja ainuüksi tema nime (h.k. 阿弥陀佛, Ēmítuófó) lausumine tagab jällesünni Sukhavatis. Pärimus tuleneb peamiselt ühest sanskritikeelsest kirjutisest (Sukhāvatīvyūha-sūtra, e.k. 'Õnnemaa suutra') 1. sajandil pKr, mis jutustab, et kujutlematult palju maailmaajastuid tagasi andis pühak Dharmakara 48 tõotust, nende seas lubaduse, et kõik, kes kutsuvad teda nime lausumise läbi, saavad päästetud, et pärastpoole sai temast Buddha Amitabha ja lõpuks 10 maailma ajastu eest lõi ta vastavalt oma tõotusele Puhta Maa ehk miljon miljoni Buddhamaailma kaugusel läänes asuva Õnneliku Maa.
  8. chan (禪宗, chánzōng), mille Bodhidharma olevat asutanud u 520. aastal. Chani koolkond oli tähtsaim hiina koolkondadest. Bodhidharma (Indiast Hiinasse rännanud budak munk) tähtsus seisneb mõtluskoolkonnale ühendava seose andmises Indiaga, mida koolkond enda väga kalliks peab. Pärimus kõlab, et Buddha oli edastunud salaõpetuse ühele õpilasele, temalt oli see levinud suulisel teel õpetajalt õpilasele läbi põlvkondade kuni Bodhidharmani.

Esimesel koolkonnal ehk Vinajal ei olnud õpetuslikku tähendust, tegutseti Vinaja eeskirjade täpsema täitmise nimel. Järgmised kolm koolkonda jäid enam-vähem võõrkehalisteks hiina budismis ja ei pidanud kauem vastu kui mõni sajand. Järgnevad kolm koolkonda saavutasid suurema kokkusulavuse.

Peale selle kummardasid amiidalased Avalokitešvarat (h.k. 觀世音, Guānshìyīn), kes oli aja jooksul Hiinas oli saanud naispühakuks. Õnneliku Maa õpetuse suurim väärtus oli tema lihtsus ja rahvale kättesaadavus.

Bodhidharma põlastas igasugust mõistuspärasust, loogikat ja lahterdamist, süstematiseerimist,klassifikatsiooni, enamik mõtlusõpetajatest keeldus midagi üles tähendamast, piirdudes lühikeste varjatud tähenduste, ütlustega, mis hiljem kokku kogutud tekstide kogumikus "Muinastarkade ütlustena". Absoluutselt ei usaldatud sõnade reaalsuse taju moonutavat möju, seepärast Valgustuse äratamisel oma õpilastel ei jäänud pidama mõttetutel märkustel või kommenteerimisel, vaid kasutusel oli ka sobival hetkel antav mürtsuv kepihoop, ninast tirimine või vali karjatus.

Teoinimestena ei olnud niivõrd huvitatud Valgustus teoreetilisest osast ja filosoofilistest spekulatsioonidest, kui budismi praktilisest teostuslikust küljest.

Chan ja pärimused[muuda | muuda lähteteksti]

Chan budism elas Tang dünastia ajal läbi oma õitsengut, ka hiljem. Oli valdav budistlik.

Chani sanskriti vaste on dhyãna e meditatsioon. Algselt oli abstraktset keskendumist rõhutav liikumine. Hiljem kujunes koolkonnaks. Hiinlased hakkasid Chan budismi süstematiseerima alates 4 sajandist. Chan budismi koolkonna rajajaks oli Bodhidharma, kes oli Indiast. Pole teada, millal Boddhidharma tegelikult Hiinasse jõudis. Ta olevat külastanud Liangi keisrit Wu Di’d, kes küsis, kas tal on pälvimusi. Bodhidharma vastas, et ei. Kõik on tühi. Bodhidharma veetis 9 aastat koopas istumismõtluses. Kord ilmus munk soovis saada ta õpilaseks. Tõestuseks, et ta on vääriline, lõikas ta ära oma käe. Õpilase nimeks sai Hui Ke.

Nii saab alguse chani patriarhide rida. Lahkhelid tekivad siis, kui viiendal patriarhil on liiga palju õpilasi ega suudeta otsustada, kes saab järgmiseks patriarhiks. Selgus, et parim on kirjaoskamatu talupoeg Hui Neng. Lahknemine liidriõpilase ja kuuenda partriarhi Hui Nengi koolkonna vahel. Põhjapoolses chanis on kirgastumine astmeline, lõunapoolsel Hui Nengi koolkonnas kohene, spontaanne. Chan budismi kloostrid olid vabad, võis tulla ja minna. Rõhutas praktilise töö vajalikkust. Ka tagakiusamine taoismi pooldava keisri poolt. Ilma chanita poleks kuulsate poeetide luulet, akvarellmaali, vabasid liikumisi ühiskonnas. Üheks baastekstiks on "Lañkãvatãra sútra" (Indiast), kannab yogacãra õpetust: bodhisattva 10 arenguastet, lihasöömiskeeld, bodhimeel asub igas olendis, hetkeline kirgastumine, õpetust pole võimalik edasi anda sõnadega. Meele tõeline loomus ongi buddha loomus. Tühjuse või nirvaana tajumiseks on mitte meel ehk ei-meel. Buddha-loomust pole vaja otsida. Kuiego ja teadvus toimivad, seni tekitatakse ainult karmat. Meele virgumine koanite kaudu, nende eesmärgiks on tekitada meeles tühjus. Lühike tee nirvaanasse. Sellele lisaks on chanis ideed ühiskondlikust võrdsusest, autoriteetide hävitamine oma meeles. Mõningal määral tantrismiga sarnaseid praktikaid, mõlemas kasutatakse šokiteraapiat. Praktikas on chan rohkem jõudnud tiibeti budismi.

Nt vastused küsimusele “Mis on Buddha?” – “Ma pole teda kunagi tundnud.” – “Oota, kuni üks neist siia tuleb, siis ma räägin sulle”. Üks mõtlusõpetaja teatas aga külma rahuga, et kui Buddha sulle tee peal vastu tuleb, siis tapa ta.

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 155-163
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 122-132.