Vanikusuutra

Vanikusuutra (sanskriti keeles Avataṃsaka-sūtra; tiibeti keeles phal chen; hiina keeles 華嚴 經 huayan jing; jaapani keeles kegon kyō) on üks mahukamaid ja mõjukamaid mahajaana suutraid, tegelikult enam kui 30 tekstist koosnev suutrate kogumik.

Pealkiri

Pealkiri "Vanikusuutra" tähendab ‘lillepärga, vanikut, põimikut’, mis viitab nii teksti vormile (suutrate vanik) kui ka sisule, mille rõhuasetus on üksteisega läbi põimunud lugematute maailmade ja maailmasüsteemide (nagu lilled vanikus), mikro- ja makrokosmose ideel.

Päritolu ja levik

Vanikusuutra loodi arvatavasti ajavahemikus 1.–4. saj algupäraselt sanskritikeelsena Indias, võimalik, et osaliselt ka Sise-Aasias, kuid tervikuna on kogumik säilinud ainult hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Sanskriti keeles on säilinud vaid Vanikusuutra kaks kõige mahukamat ja arvatavasti ka kõige vanemat osa, Lillepärjasuutra ja Kümne taseme suutra, mis Indias ja Nepalis on tuntud omaette suutratena ning kuuluvad Nepali traditsioonis üheksa seadmuseõpetuse hulka.

Kogumikuna pandi Vanikusuutra kokku tõenäoliselt 4. saj Sise-Aasias, kust levis Hiinasse. Hiina keeles on kaks Vanikusuutra täielikku tõlget, lisaks veel eraldi Lillepärjasuutra tõlge. Varasem, 5. saj algusest pärit tõlge sisaldab 34 ja hilisem, 7. saj lõpust pärit tõlge 39 suutrat. 9. saj keskpaigast pärit tiibetikeelses versioonis on 45 suutrat.

Eriti populaarseks sai Vanikusuutra Hiinas, kus selle põhjal tekkis 6.–9. saj õitsenud huayan’i koolkond, mis paistis silma filosoofilise analüüsi sügavuse poolest.

Sisu

Vanikusuutras leidub suhteliselt vähe filosoofilist arutelu, rohkem kasutatakse seal kujundirohket poeetilist keelt, et kirjeldada budade ja bodhisattvate keskendumisseisundites kujustatud kosmilist tervikut. Vanikusuutra tekstides on õpetajaks sageli bodhisattvad, kuna budat esitatakse ebaisikulise alati kohalviibiva teadvuse kõrgeima seisundina.

Vanikusuutra keskne mõiste on seadmusevald (sanskriti keeles dharmadhātu), mille kaudu esitatakse maailmade ühtsuse idee nende paljususes. See ei tähenda mitte niivõrd füüsilist universumit, tavateadvusele avanevat nn reaalset maailmavalda (lokadhātu), kuivõrd virgunud meeles avanevat ideaalset harmooniliselt toimivat universumit, kus kõik on kõigega läbi põimunud. Osa sisaldub tervikus ja samal ajal ka tervik igas selle osas. Ülimas mõttes ei ole erinevate vaadete vahel mingit vastuolu.

Vanikusuutra mõnes osas, eriti Kümne taseme suutras, käsitletakse põhjalikult bodhisattva tasemete ja isiksusetüüpide klassifitseerimise küsimusi. Lillepärjasuutra keskendub bodhisattva vaimse arengu ja haridustee kirjeldamisele mahajaana mütoloogilis-religioosses kontekstis.

Vanikusuutras esineb hulk mütoloogilisi bodhisattvaid, kellest olulisemad on Samantabhadra, Mandžušrī, Maitreja ja Avalokitešvara. Samuti räägitakse seal budade paljususest, keda ühtse printsiibina ühendab Vairotšana.

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.