Xuanzong

See artikkel räägib 8. sajandi keisrist; 9. sajandi keisri kohta vaata artiklit Xuānzong

Xuanzong (Xuánzōng, 唐玄宗, templinimi; sünninimi Li Longji (Lǐ Lóngjī, 李隆基); 685 – 3. mai 762) oli Hiina keiser Tangi dünastiast, üks tuntumaid Hiina keisreid. Tema valitsemisaeg 712/713 – 756 märgistab Tangi dünastia õitseaega ja järsku langust.

Xuanzongi ajastudeviisid olid Xiantian (Xiāntiān, 先天, 712–713), Kaiyuan (Kāiyuán, 開元, 713–741) ja Tianbao (Tiānbǎo, 天寶, 742–756).

Ta oli metseen, kes toetas näiteks maalikunstnikku Han Gani ja kutsus oma paleed kaunistama Wu Daozi.

Xuanzongi ja tema liignaise Yang Guifei armastust kirjeldatakse Bai Juyi poeemis "Changhen ge" ("Igavese kurbuse laul"), Bai Pu näidendis "Tang Minghuang qiuye wutong yu" ("Tang Minghuangi sügisöö juukse-imepuu vihm") ja Hong Shengi näidendis "Changsheng Dian" ("Pikaealisuse palee", "Igavese elu palee", "Igavese nooruse palee").

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis keiser Ruizongi pojana. Tema isa oli vaid poliitiline mängukann oma ema, keisrinna Wu Zetiani huvides. Pärast viimase võimust ilmajäämist sai formaalselt keisriks Ruizongi vanem vend Zhongzong, aga faktiliselt valitses tema eest tema abikaasa keisrinna Wei. Aastal 710 mürgitas viimane Zhonghongi ühe kõrvalehüppe pärast ning seadis keisriks oma poja.

Ruizong oleks võib-olla seda talunud, aga tema poeg Li Longji (Xuanzong) mitte. Ta ei tahtnud teist Wu Zetiani, tungis paleesse ning laskis keisrinna Wei ja kogu tema perekonna, sealhulgas väikesed lapsed, hukata. Siis seadis ta keisriks oma isa, kes oli vaikne joodik ega olnud võimeline valitsema pärast konflikti oma tädiga 712/713 hakkas Li Longju aga ise valitsema.

Keiser Xuanzongi valitsemise algusaegadel oli Tangi Hiinas kuldne rahu, kultuuri ja õpetatuse ajastu. Tolleaegset luulet kehastab järelpõlvede silmis Li Bo, kes 742 ka lühikest aega õukonnas elas. Sisepoliitilisi reforme viis ellu näiteks minister Zhang Jiuling, kuni Li Linfu (suri 752) ta 736 kukutas. Hoolimata mõningatest ebaõnnestumistest laienesid riigi piirid tunduvalt. Alles Talasi lahingus 751 pani Abbasiidide kalifaat hiinlaste edasitungile lõplikult piiri.

Aga keiser läks lõbustuste ja taoismi uurimise tõttu varsti laisaks ning temast sai kahe soosiku ja liignaise Yang Guifei tahtetu tööriist. Minister Li Linfu juhtis valitsust üle kahekümne aasta ning 737 saavutas ta isegi Xuanzongi kolme poja, sealhulgas troonipärija hukkamise. Pärast Li Linfu surma sai tema ametikoha Yang Guifei nõbu Yang Guozhong, kes aga tormas võimuvõitlusse kindral An Lushaniga, kes oli midagi põhjaprovintside asevalitseja taolist ning oleks samuti heameelega esimeseks ministriks saanud. Keiser ei teinud midagi, et rivaale lahutada või nende võimu piirata.

Vahepeal hakkasid pidevate sõdade tõttu Siiditee ümber kasvanud sõjalised kulutused tunda andma kõrgemate maksude näol. Valitsuses seisid vastamisi aadlisoost ja eksamiga karjääri teinud ametnikud, vana keiser aga tõmbus täielikult tagasi eraellu ning kasutas vahendajatena eunuhhe, nagu näiteks Gao Lishi. Sõjaväes olid hakanud laiutama elukutselised sõdurid, kindralid olid saanud liiga suured volitused, sest Li Linfu ei usaldanud provintside tsiviilhaldureid ning tahtis neile sõjaväealaste näol vastukaalu luua.

Riik oli liimist lahti, kuid keiser Xuanzong ei pannud seda tähele, ega olekski saanud enam midagi parata.

An Lushan, kes kartis oma elu ja ametite pärast, algatas 755 An Lushani mässuna tuntud mässu, mis põuast ja üleujutustest tingitud näljahäda tõttu Kesk-Hiinas kiiresti toetust leidis. An Lushan vallutas 755/756 Luoyangi ja Chang'ani, mõlemad linnad rüüstati ja laastati. An Lushani võidud Tangi riigi vägede üle sundisid keisrit põgenema Chengdusse Sichuanis. Teel sinna hukkasid ihukaitsjad Yang Guozhongi ning sundisid abitut keisrit ka Yang Guifei hukata lasta, sest mõlemad tehti An Lushani mässu eest vastutavaks. Yang Guifeid nuttis Xuanzong surmani taga.

Troonipärija Suzong põgenes Gansusse ning võttis isast mööda minnes endale keisritiitli, mispeale Xuanzong ametlikult troonist loobus (august/september 756). Xuanzong suri 3. mail 762 umbes aasta enne mässu lõppu. Mäss nõudis palju inimelusid ning tõukas ühiskonna kaosesse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vadim Erlihman. Любовь, погубившая империю. Vokrug Sveta, august 2006.