Harilik naat

Allikas: Vikipeedia
Harilik naat
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Sarikalaadsed Apiales
Sugukond: Sarikalised Apiaceae
Perekond: Naat Aegopodium
Liik: Harilik naat
Ladinakeelne nimetus
Aegopodium podagraria
L., 1753
Sünonüümid
  • Aegopodium angelicifolium Salisb.
  • Aegopodium simplex Lavy
  • Aegopodium ternatum Gilib. ##nom. inval.##
  • Aegopodium tribracteolatum Schmalh.
  • Apium biternatum Stokes
  • Apium podagraria (L.) Caruel
  • Carum podagraria (L.) Roth

[1]

  • Ligusticum podagraria Crantz, 1767
  • Pimpinella angelicifolia Lam.,1785
  • Podagraria aegopodium Moench,1794
  • Podagraria erratica Bubani
  • Selinum podagraria E.H.L.Krause, 1904
  • Seseli aegopodium Scop., 1772
  • Sison podagraria Spreng.
  • Sium podagraria F.H.Wigg.
  • Sium vulgare Bernh.
  • Tragoselinum angelica Lam.[2]

Harilik naat (Aegopodium podagraria L.) on sarikaliste sugukonna naadi perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Naati on kasutatud toidu-, ravim-, ilu-, katsetaimena ja botaanikaaedades eksponaadina.

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

COL-is
Aegopodium podagraria
Taksonoomia
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Sarikalaadsed Apiales
Sugukond: Sarikalised Apiaceae
Perekond: Naat Aegopodium

[3]

COLis liigitatase harilikul naadil kaks alamliiki:

  • Aegopodium podagraria subsp. nadeshdae N. V Stepanov
  • Aegopodium podagraria subsp. podagraria.
GRIN-is
GRINi
Taksonoomia
Sugukond: Sarikalised Apiaceae
Triibus: Careae
Perekond: Naat Aegopodium
Alamperekond: Apioideae

[4]

Fülogeneetilise süstemaatika järgi liigitatakse naat sarikalaadsete seltsi sarikaliste sugukonda.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Taime venekeelne nimetus on 'snõt'. Kunagi on nati kutsutud ka snõd, eesti keeles toidu, söögi tähendudes.

Arvatavasti sai taim oma esimese nimetuse XIII. sajandil, tatari-mongoli ikke ajal, kui osa elanikke oli sunnitud elama metsadesse varjunult ja korjama sealt toitu - snet, hilisem nimetus - snõt.[5]

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Juured[muuda | muuda lähteteksti]

Naadi juured moodustavad juurestiku, koosnedes nii pea- kui külgjuurtest. Risoomid on 5 cm kuni 3 m pikkused, harunevad ja valge värvusega ja moodustavad igas sõlmekohas juuri kuid ei elune mullas väga sügaval (kuni 15 cm sügavusel).

Risoomivõsundid on piisava õhutemperatuuri ja vee olemasolu korral naadi peamiseks vegetatiivseks levimisviisiks. Risoomid levivad peamiselt 2–10 cm sügavuses mullakihis. Risoomivõsundid võivad juurduda igas sõlmekohas ja anda uue naaditaime.[6]

Naadi risoomirinne võib soodsate tingimuste korral enda käsutusse haarata kuni 0,6 m maalapi liikudes edasi justkui 'naadivaibana'.

Komposti või peenravahele visatud justkui mullast rebitud juuretükid võivad kõige kiuste uue taime anda ja uut 'naadivaipa kuduma asuda'.

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed on kinnitunud otse risoomile. Ülemised lehed on kolmetised ja lühirootsulised ning alumised kahelikolmetised[7], ovaalse kuju ja terava lehetipuga.

Leheroots on ristlõikes kolmnurkjas ja lehelaba pikkus ja laius on 10–20 cm, leheroots aga 20– 40 cm pikkune.

Lehe värvus: ülakülje värvus on kollakas- kuni rohuroheline, alakülg on hallikasroheline.

Sügisel, öökülmade saabudes, varisevad lehed maapinnale.

Varred[muuda | muuda lähteteksti]

Naadi üsna jämedad varred on enamasti seest õõnsad. Õievars võib kasvada, olenevalt geograafilisest asukohast, maist kuni augustini.

Naat võib kasvatada uue varre risoomi või juure segmendist.

Naadivaip
Naadileht

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Õis on naadil lühiajaline sugulise paljunemise organ. Õisikutega varred kasvavad taimele kolmandal aastal.

Tolmlemisviis: putuktomleja, naadi tolmeldamisel on abiks mitmed mardikalised ja mesilased.

Naadi liitsarikas

Naadi õied on sugukonnale iseloomulikult valged, väiksed ja koondunud sarikakiirte tippudesse. Liitsarika kiiri on 20 kuni 25.[8]

Õied on enamasti mõlemasugulised. Õiekate on kaheli. Kroonlehed on valged, äraspidimunajad, sügavalt pügaldunud tipuga, umbes 1,5 mm pikad.

Naadi õisik on liitsarikas, harilikult nii katis kui osakatis puuduvad, kui esinevad, siis koosnevad vaid mõnest väikesest lehekesest.[9]

Viljad[muuda | muuda lähteteksti]

Kaksikseemnised on paljad, pruunikad, pikliku kujuga, külgedelt lamendunud, kuni 3 mm pikad ja meenutavad porgandiseemneid.

Osaseemnised on naadil teravate madalate kollakate ribidega, sirged või pisut kõverdunud, 3,5–4 mm pikad ja 1–1,5 mm laiad. 1000 vilja mass on 1,5–2 g.

Valminud seemned varisevad taimelt maapinnale.

Üks õitsenud ja viljastatud naaditaim annab 2000–3000 seemet, nende idanevus säilib mulla 5-8 aastat.

Sügisel tärkavad seemnest taimed, kes talvituvad ja kasvatavad teisel aastal 20 cm sügavuseni ulatuva harunemata sammasjuure ja lehekodariku.

Kevadel seemnest tärganud taim aga kasvatab sügiseks 40 cm pikkse harunenud peajuure, mille kaelast arenevad juured ja lühivürse süledest mitu risoomi. [10]

Sarnased taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Zizia aurea (L.) Koch.,Cryptotaenia canadensis(L.) DC., Osmorhiza longistylis(Torr.) DC. [11]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Liik on pärismaine Euraasias ja Ida-Siberis, kuid on naturaliseeritud, või ka niivõrd hästi kohanenud, et paiguti peetakse teda invasiivseks taimeliigiks[12].

Naat eluneb Albaanias, Austrias, Belgias, Bulgaarias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ungaris, Itaalias, Norras, Poolas, Rumeenias, Balti riikides, Ukrainas, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal, Islandil, Kaukasusel, Siberis, Põhja-Koreas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Austraalias, Türgis jpt riikides.

Eestis: naat kasvab Eestis salumetsades, tüüpiline aia umbrohi ja vohab ka elamute ümbruses asuvatel maalappidel.

Ameerika Ühendriikidesse toodud Euroopa immigrantide poolt, aastaks 1863 kasvas taim juba jõukalt. USA-s: Ameerika idaosas Maine 'ija Georgia osariigis; läänes Minnesota ja Missouri osariigis, ka Washingtoni, Oregoni, Idaho, Montana osariikides.[13]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kultiveeriti taime Kesk -ja Lääne-Euroopas juurvilja ja ravimtaimena. Keskajal koheldi naati kui pühaduseürti (kasvatati kloostriaedades), podagrahaiged on temast leevendust leidnud, samuti reuma ja liigesepõletike käes vaevlejad.[14]

Harilik naat õitsemise ajal

Naaditoidud[muuda | muuda lähteteksti]

Kevaditi on naati inimtoiduks tarvitanud mitmed rahvad. Ka Eesti vanarahvas teadis rääkida, et kui naat nina mullast välja pistab, on näljahäda kadunud.[15]

Naati ei söödud pelgalt toortoiduna ja naadilehed polnud põhitoit. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised. Näljahädalistel piirdus kogu toit vaid keeduvee, naadilehtede ja soolaga, tollane rahvapärimus iseloomustab keedust järgmiselt: Nüüd need naadid nopitakse, orjal leenta keedetakse, ei peal old piima piisakesta, ei sees old rasva raasukesta.

Naati lisati karaskitele, mitte leibadele, toidulisandina, kuna naadikaraskite valmistamiseks korjati kevadel mitme taime rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, nõgeseid, põldosje jne. Korjatud taimeosad pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks.

Sakste menüüs oli naadil teistsugune otstarve naat oli nende jaoks tervise turgutaja.[16]

Noored naadilehed on söödavad ja sobivad salatisse.

Naaditoitudes kasutatakse harilikult naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Naadilehtedest valmistatakse suppe, püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette.Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, võileibade jne. täidiste või katetena.

Naat on toiduks paljudele kodu- ja metsloomadele, ka osadele tigudele ja mitmetele putukatele.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Energiat andvaid põhitoitaineid leidub naadis vähe. Naadilehtede biomassis leidub süsivesikuid (peamiselt tselluloos) ja valke, aminohappeid, rasvollust leidub naadilehtedes vaid jälgedena.

Mikrotoitainetest saab naadisööja mineraalaineid, eeskätt kaaliumi- ja magneesiumiühendeid, samuti mõningaid vitamiine, vesilahutuvatest C-vitamiini, rasvlahustuvatest vähesel määral E-vitamiini eri vorme ehk tokoferoole. Muu hulgas sisaldab naat pigmente: klorofülle ja karotenoide, peale selle eeterlikke õlisid ning orgaanilisi happeid.

Flavonoididest: hüperosiidi, isokvertsitriini, kempferoolramnoglükosiidi.

Naat sisaldab kumariini.

Naadijuured sisaldavad rohkelt lektiini.[17]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Naate pole soovitav süüa kõhunäärme- ega sapipõiepõletike korral. [18]

Nahal olevaid sünnimärke naadist tehtud salviga masseerida ei tohiks, kuna selle tagajärjel võib tekkida naha vähkkasvaja.[19]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on ürt Aegopodii podagrarie herba (herba Podagrariae). Droogi kogutakse suve alguses ja kuivatatakse.

Droogina tarvitatakse ka lehti ja risoome. (Raal, 2010)

Ravimtaimena: podagra korral.

Droogi näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Inimesed kasutavad maapelaseid taimeosi reumaatiliste haiguste korral. Sellesse haigusrühma kuuluvad autoimmuunhaigused, millede toimepaigaks on liigesed ja pehmed koed, näiteks podagra ja artriit. Kasutatakse ka hemorroidide ja neeru-, põie- ja sisehaiguste korral.[20]

Naat on nõrgalt uriinieritust soodustav, põletikuvastane ja rahustava toimega. Seespidiselt reumaatiliste haiguste ja podagra korral, välispidiselt hemorroidide, podagra, putukapistete, kõrvetuse ja põletuse puhul.[21]

James A. Duke'i meditsiinilise toimega taimede käsiraamatu Handbook of Medicinal Herbs kohaselt on taime tarbimine näidustatud lisaks veel artroosi, unetuse, nefroosi, ishiase, närvilisuse, valu, kasvajate ja vedelikupeetuse korral.[22]

Vigala Sassi taimeravi[muuda | muuda lähteteksti]

Korjeaeg: IV kuni IX kuu. Taimeravis kasutatakse tervet taime, kuid erinevatel korjeaegadel kogutud taime osade nii kevadiste lehtede, suviste õite kui sügiseste seemnete toime erinev.

Taimeravi vormid:

  • 1. Tee: 1 kuni 2 gr kuivatatud õisi ja seemneid 1/2 l keeva vee kohta mida tuleks juua 6-8 korda päeva kohta.
  • 2. Õli: õliga keetes ja segades aitab droogi õlilahuse imemine mitmesuguste suukoopa mädaste põletike vastu. Sobib emaka ja tupe mädaste põletike korral loputamiseks (tee joomisele lisanduseks).
  • 3. Vann: vannina kasutatakse õitsvate taimede leotist.

Kasutusalad hariliku naadi taimele: mao- ja soolepõletik; hingamisteede põletik, kõhugaasid, külmetushaigused; neerupõletik; neerude, soolte ja mao aeglane tegevus; sapi- ja kusepõie põletik (sobib ka lastele), neurasteeniline seisund; neurasteeniline valu; mädased põletikud seedekulglas või hingamisteedes; köha (teed juua).

Harilik naat soodustab kuse eritust; ergutab palaviku korral neerude talitust. Sapikivide esinemise korral lisada hommikusele naaditeele õiemett; naadiõisi koos seemnetega kasutada soolade väljutajana nii neeru-, sapi- kui põiekivide korral.[23]

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

'Naadileht', 'püdseleht', 'sarapuuunaat', 'varesjalg'.

Eri maade kultuurides on naati kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne.

Naaditõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Naaditõrjeks võidakse nimetada inimeste poolt planeeritavaid ja täideviidavaid taimehukkamise meetodeid (välja arvatud söögiks tarbimine). Sageli ei anna füüsilised võitlused looduskasvandikuga, nagu rohkelt niitmine, väljajuurimine soovitud tulemusi. On proovitud katta naadivaipa musta, õhku ja valgust mitte läbilaskva, kilega, mitmekordselt ajalehtede või põhumultsiga, arvates, et taime maapealsete fotosünteesivate osade kahjustamine kahjustab ka taime juuri ja mullas 'uinuvaid' seemneid.

Keemiliseks tõrjeks on kasutatud glüfosaati sisaldavatRoundupi, mida tuleb kasutada korduvalt, kuna kontaktherbitsiidid tapavad üksnes taime maapealseid osi ning taim taasloob oma maaluse risoomivõrgu juba 2 kuu jooksul.

Bioloogilisi tõrjemeetodeid ei tunta, kuna taimel endal mingeid taimehaigusi ega vaenlasi´(peale inimese) tuvastatud ei ole. Arvatakse, et kui tema asurkonda istutada teisi hea kasvu ja levikuga rühma või suure konkurentsiga taimi nagu mungalill, maikelluke, peiulill, kobar-lursslill, roomav metsvits, harilik varemerohi, mõõljas valdsteinia, pajulill[24] jt võib temast ruttu lahti saada aga pole teada kas see toimib kuivõrd on teadmata on tema seemnete eluiga ja toimed mullapinnas.[25]

Teadusuuringutes[muuda | muuda lähteteksti]

Katsed laborihiirtega, kellele manustati naadi juuri, lehti ja õisi kas tinktuuri, ekstrakti või bioloogiliselt aktiivsete molekulide näol ja ravim]ga silibor (silimariin) 3 päeva enne ja 2 tundi peale indutseeritud mürgistuse esile kutsumist teatud keemiliste ainetega. Peale katse lõppemist mõõdeti eutaneeritud laborihiirte maksa ja neerude kaalu ja AST/ALT suhtarve.

Tulemused indikeerivad naadi juurte, lehtede ja õite ekstrakti ja tinktuuri ja bioloogliselt aktiivsete ainete hepatoprotektiivset toimet katses kasutatud kemikaali poolt indutseeritud maksakahjustuse korral.

Naadi lehtedest valmistatud ravimid (ekstrakt, tinktuur ja bioloogiline aines) ja trifoliin toimisid ka tsütolüüsile inhibeerivalt ning alandasid maksa raskust. Kasutatud fütopreparaatide toime oli võrreldav katseravimi silibori (200 mg/kg) toimega.[26]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Plant List: A Working List of All Plant Species (vaadatud 12.06.2016)
  2. Peter Hanelt, Mansfeld's Encyclopedia of Agricultural and Horticultural Crops: (Except Ornaentals), 1. osa, Springer-verlag Berin Hidelberg, lk 1293, 2001, Googe'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.06.2016)
  3. Sissekanne COL-is (vaadatud 12.06.2016)
  4. U.S. National Plant Germplasm System, Taxon: Aegopodium podagraria L. (vaadatud 12.06.2016)
  5. Toivo Niiberg, Enn Lauringson, "Umbrohud tüliks ja tuluks", Maalehe Raamat, lk 125, 2007
  6. Naat (Aegopodium podagraria). Bio.edu.ee. Vaadatud 12.06.2016.
  7. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 33, 2010
  8. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 33, 2010
  9. (harilik) naat (vaadatud 12.06.2016)
  10. Toivo Niiberg, Enn Lauringson, "Umbrohud tüliks ja tuluks", Maalehe Raamat, lk 126, 2007
  11. Invasive Plant Atlas of New England (vaadatud 12.06.2016)
  12. Plant Conservation Alliance, Alien Plant Working Group: Goutweed (vaadatud 12.06.2016)
  13. Susan L. Woodward, Joyce A. Quinn, Encyclopedia of Invasive Species: From Africanized Honey Bees to ..., 1. köide, k 376-379, 2011. Vvaadatud 12.06.2016)
  14. Astrid Lepik, "Naadist vabaks", Aed 397
  15. Astrid Lepik, "Naadist vabaks", Aed 397
  16. Urmas Kokassaar, Naat on aednikule nuhtlus, nälgijale väljapääs, artiklid EL 2011/03 (vaadatud 12.06.2016)
  17. Peumans WJ, Nsimba-Lubaki M, Peeters B, Broekaert WF., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24249502 Isolation and partial characterization of a lectin from ground elder (Aegopodium podagraria) rhizomes., Planta. mai 1985 ;164(1):75-82. doi: 10.1007/BF00391028 (vaadatud 12.06.2016)
  18. Urmas Kokassaar, Naat on aednikule nuhtlus, nälgijale väljapääs, artiklid EL 2011/03 (vaadatud 12.06.2016)
  19. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 266, 2012
  20. [http://www.webmd.com/vitamins-supplements/ingredientmono-22-goutweed.aspx?activeingredientid=22&activeingredientname=goutweed Find a Vitamin or Supplement GOUTWEED] (vaadatud 12.06.2016)
  21. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 33, 2010
  22. James A. Duke, Handbook of Medicinal Herbs, Second Edition, lk 346, CRC Press, 2002. Vaadatud 12.06.2016)
  23. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 100-101, 2012
  24. Toivo Niiberg, Enn Lauringson, "Umbrohud tüliks ja tuluks", Maalehe Raamat, lk 127, 2007
  25. Susan L. Woodward, Joyce A. Quinn, Encyclopedia of Invasive Species: From Africanized Honey Bees to ..., 1. köide, k 376-379, 2011. Vaadatud 12.06.2016)
  26. Olga Koyro, HEPATOPROTECTIVE POTENTIAL OF GOUTWEED (AEGOPODIUM PODAGRARIA L.): SCREENING, jaanuar 2013 (vaadatud 12.06.2016)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusuuringutes
Droog