Põldosi

Allikas: Vikipeedia


Põldosi
Equisetum arvense foliage.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Lehtsooneostaimed Monilophyta
Klass: Kidad Equisetopsida
Selts: Osjalaadsed "Equisetales"
Sugukond: Osjalised Equisetaceae
Perekond: Osi Equisetum
Liik: Põldosi
Ladinakeelne nimetus
Equisetum arvense
L.

Põldosi (Equisetum arvense) on osja perekonda kuuluv mitmeaastane eostaim [1].

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Põldosja rahvakeelsed nimetused on lambanisa, lehmanisa, seatilk, tilkhain ning suvivõsud nagu konnakuusk, põldkuus, oravasaba.

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Põldosi kasvab kõikjal Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab põldosi põldudel, jäätmaadel ja aedades umbrohuna. [1] Põldosi ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. [2]

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Põldosja eoslad on varretud ning paiknevad eoslehe alumisel küljel. Eospea koosneb ainult eoslehtedest, need on kuuekandilised ning kilpjad. Eospea pikkus võib olla kuni 3,5 cm. Eoslad avanevad pikipraoga. Eosed on kerajad, klorofülliga, valmivad aprillis ja mais. Tegemist on tuullevijaga.

Põldosja lehed on väikesed ning kasvavad männasena silinderjalt ümber varre tupena kokku. Lehed kasvavad vahelduvalt. Lehtede tuped on mustjaspruunide hammastega, millel on kitsas kilejas ääris, hammaste arv on vastavalt varre soonte arvule (8¼12). Eellehed enamasti on ühesugulised, maapealsed, rohelised ja harunenud. Isaseelleht on emaseellehest väiksem ning vähem harunenud. Vahel võib emaseellehest areneda ka isaseelleht.

Põldosja maapealne vars on üheaastane, lüliline, õõnsate sõlmevahedega ning välimisel pinnal esinevad sooned ja sügavad vaod, milles õhulõhed. Varre rakud on ränirikkad ning seetõttu karedad. Võsud jaotuvad kevad- ja suvivõsudeks. Kevadvõsu on kollakas või helepruun, oksteta ja õhulõhedeta, mahlakas ja sile, kannab eospäid, mis peale eoste valmimist kuivab. Suvivõsu on okste ja õhulõhedega, roheline, eospeadeta, läbimõõt kuni 3 mm, püstine või tõusev, harva lamav. Oksad asuvad männastes, suunatud võrse tipu poole, enamasti ei harune, on nelja-, harvem kolme- kuni kuuekandilised. Võrse tipp pikalt oksteta. Põldosja kevadvõsu kõrgus võib olla kuni 20 cm ning suvivõsul kuni 40 cm. [3]

Risoom on tugevasti harunev, kandiline, ilma keskkanalita ning värvuselt must. Mõned harud võivad olla moondunud kerajateks mugulateks. Risoomi harud püstised ja jagunevad maapinna ligidal arvukateks maapealseteks varteks. Risoom võib tungida mullas kuni 2 m sügavusele. Juured kinnituvad üksikult risoomi sõlmedele ning on tugevasti harunenud. [2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina kasutatakse põldosja suviste võrsete maapealset osa, milleks on ürt. Ürt tuleb lõigata maha 5–10 cm kõrguselt maapinnast. Droog tuleb kuivatada kohe 10 cm paksuse kihina varjualuses, pööningul või kuivatis. Säilimisaeg kotis või puunõus on kuni neli aastat. [4] Droog on hallikasroheline, lõhnata ning pisut hapuka maitsega. [1]

Toiduks võib tarvitada eoseid kandvaid kevadisi võrseid.

Põldosjaürt toimib uriinieritust suurendavalt ja kuseteid desinfitseerivalt. Seetõttu leevendab põldosi kuseteede bakteriaalseid ning põletikulisi haigusi, aitab vabaneda põie- ja neerukividest. Esmajoones kasutatakse seda taime südame-, neeru- ning ka põiehaigustega kaasnevate tursete puhul. Välispidisel kasutamisel soodustavad põldosjakompressid haavade paranemist. [5] Välispidiselt kasutatakse põldosjapreparaate ka suu loputamiseks ja kuristamiseks suu- ja kurgupõletike puhul ning kauaaegsete haavandite, mädaste haavade ja furunkulite raviks. Poorse või rasvase näonaha korral tehakse põldosjatõmmisest ööseks näomähiseid. Põldosja vannid aitavad jalgade higistamise vastu. Tänu kolloidsetele omadustele hoiavad põldosjapreparaadid ära ka põiekivide tekke. Kuna räniühendid tagavad sidekoe, veresoonte ja luude normaalse talitluse, siis soovitatakse põldosjaürti tarvitada südame-ja ajuveresoonte ateroskleroosi korral. Räni võime ühineda C-vitamiiniga, mida on taimes 778 mg%, aitab organismil jagu saada tuberkuloosist ja teistest haigustest.[4] Põldosja soovitatakse kasutada ka uriinipidamatuse, veetõve ja uuriste puhul. [6]

Päevane annus on 2–4 g (harvem kuni 10 g) droogi. [1]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Põldosja ei ole lubatud tarvitada ägeda neeru- või neeruvaagnapõletiku korral. Suurtes annustes ning pikaajalisel kasutamisel ärritab liigselt neerukudet. Suur ränihappesisaldus võib põhjustada soolade ladestumist organismis. Ei tohi tarvitada järjest üle 1–2 nädala. [1]

Mõned retseptid[muuda | muuda lähteteksti]

1 spl peenestatud droogi tuleb valada üle 1 klaasi veega, keeta nõrgal tulel 10 minutit, lasta jahtuda 10 minutit ning seejärel kurnata. Juua 1/2 klaasi kolm korda päevas uriinierituse suurendamiseks. Kasutada võib ka kompressina halvasti paranevate haavade korral. [5]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Sisaldab 0,5–1% flavonoidglükosiide, mille aglükoonideks on luteoliin, kvertsetiin ning kempferool. Põldosja on käsitletud ka farmakognostilistes klassifikatsioonides saponiindroogina, kuna põldosja ürt sisaldab 5% triterpeenseid saponiine. [1] Lisaks kuuluvad põldosja keemilisse koostisesse alkaloidid (nikotiin, palustriin), orgaanilised happed (akoniit-, õun- ja oblikhape), tanniinid, vaik, karoteenid, vitamiinid, ränihape (5–25%, sh. u 10% lahustuval kujul), kohvhappe derivaadid (klorogeen-, dikafeoüülmesotartraathape). [7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal. "Farmakognoosia", kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
  2. 2,0 2,1 [1]
  3. [2].
  4. 4,0 4,1 Tatjana Gorbunova. "Ravimtaimedeatlas", kirjastus: Tallinna Raamatutrükikoda, 1996.
  5. 5,0 5,1 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", kirjastus: Varrak, 2013.
  6. Linda Henno. "Rahvameditsiini käsiraamat", kirjastus: Kodutrükk, 2003.
  7. Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.